Kas neid koeri on võimalik osta ka Eestist? Millisest kennelist?

venemaalt peab tooma

Minu teada ei ole see ametlik koeratõug. Seda tüüpi, keda vanasti nimetati ida-euroopa lambakoeraks, on saksa lambakoera tööliini koerad vististi. Neid on küll Eestis ka saada.

Idakaid saab jah ainult Venemaalt. Seal paberitega isegi, kuigi ei Kennelliit ega ka FCI neid ei tunnista. Samas Venemaal saab näitustel käia.

Mul oli vanasti idakas, jube ilus, tark ja rahulik loom. Olen ka mõelnud uue võtta, aga siinsed sakslased ei meeldi eriti. Idakatest väiksemad ja liiga längus seljaga.

"Olen ka mõelnud uue võtta, aga siinsed sakslased ei meeldi eriti." - sellest lausest ei saa aru. Idakas ja sakslane ikka 2 erinevat tõugu ju?

No on muidugi erinevad tõud, aga mõnes mõttes üsna sarnased. Lihtsalt kuna idaeurooplast raske saada, olen mõelnud sakslase peale.

Idakat võib veel Lätist ka saada, seal ida-euroopa lambakoer tunnustatud tõug ja toimuvad näitused jms. Ida-euroopa lambakoerad on sakslastega sarnased, aga esimesed on sirge seljaga, veidi teise värvinguga, keskmiselt stabiilsema närvisüsteemiga ja neil on vähem puusade düsplaasiat kui sakslastel

Mul oli vanasti idakas, jube ilus, tark ja rahulik loom. Olen ka mõelnud uue võtta
siinsed sakslased ei meeldi eriti.
See vist käib rohkem sedaviisi, et sakslane ei sobi idaka asenduseks.
Kust on võetud, et idakas on rahulik. Meil oli küll idakas, kes on suhteliselt agressiivne, teised omadused olid viimase peal, aga teisi inimesi näiteks koju ei lasknud ja üldse oli kõikide teiste suhtes umbusklik

längus laudjaga on näituseliini slk-d. vaata tööliinikaid. neil on seljad sirged ja iseloom ka hoopis midagi muud võrreldes näituseliini koertega.

Nägin ka täna ida-euroopa lambakoera - igavesti ilus on küll ja tark paistis ka. Aga see Venemaalt/Lätist toomine on päris keeruline. Hakkan vist otsima endale SLK tööliinidest hoopis

need maadligi tagumikuga sakslased on nii jubedaks aretatud, et komberdavad nagu invaliidid, ida-euroopa lambakoer ikka ilus ja normaalse mõistusega, mitte mingi närvihaige ja puusahaige

tööliini sakslased näevad täiesti normaalsed välja ja ega need idakad ka nüüd nii ideaalsed polnud, nagu neid taga õhatakse.

kui sul polnud, siis sa ei osanud kasvatada ja õpetada, aga neist sandiksaretatud sakslastest olid sada korda etemad!

võiksid teha vahet koera õpetamisel ja füüsilistel omadustel. on sul üldse aimu kui palju on tööliini slk-de hulgas düsplaasiat, valehambumust jne? tead sa midagi rääkida nende vaimsest stabiilsusest? tead sa kas nad vajavad vähem või rohkem aktiivset tegelemist kui näituseliini slk-d?
jube äge on lihtsalt plärtsuda õpetamisest ja kasvatamisest ja keevitada sellesse samasse lausesse "sandiksaretatud sakslased". sandiksaretatud siis mis mõttes, füüsilises või vaimses?

Väheke mõtteainet. Kui see idakas nüüd nii normaalne koer oleks olnud siis nad ei oleks puhtfüüsiliselt rahva seast kadunud ning rumalad neid momendil nagu püha reliikviat taga ei otsiks!

Mõtteainet siin palju ei ole. Kuna ametlikult kennelliit sellist tõugu ei tunnista, siis on ka ida-euroopa lambakoerte omanikke oluliselt vähem kui näiteks saksa lambakoerte omanikke. Elukutselistele kasvatajatele on aga näitusehinded ja muu selline väga oluline. Tavaomaniku jaoks on aga neid koeri liiga keeruline üle piiri tuua, eriti kui jutt käib vene piirist.
Aga Eestiski olen näinud nii mõnda ida-euroopakat, toredad koerad tõesti. Saksa tööliini koerad on ka vahvad.

venemaalt koera toomine pole keerulisem kui soomest, rootsist, lätist, leedust koera toomine. kui ei usu juttu, et idakas polnud just kõige ideaalsem koer, siis loe kasvõi koertekojast tolleaegsete kogenud pikaaegsete kasvatajate kogemusi ja kommentaare selle tõu kohta...

Ei hakka vastu vaidlema, ükski tõug pole ideaalne. Vene piiri keerulisuse all mõtlesin muidugi kallite viisade ostmist ja et on ainult üks piiripunkt, kust võib loomaga läbi minna

ikka vist tööliin meenutab neid ida-liini omi kõige enam.Küsi Urve Lagedalt näiteks.

IDA-LAMBAKAD ON ARETUSE KÄIGUS RISTATUD HUNTIDEGA, AGA SAKSA -LAMBAKAD šAAKALITEGA, SELLEST TULENEB NENDE ERINEVUS.

Nõndaks.
Järgmiseks nädalaks on siis see päev käes, kui kauaoodatud ida-eurooplane lõpuks ometi meie pereringi saabub. Aga keeruline ja aeganõudev sai see tee talle olema. Ikka Venemaalt, kust mujalt. Meil ju seda tõugu ei tunnistata. Ja polegi oluline. Peaasi, et kutsu ise terve ja terane on. Ja vähemalt esialgse teabe põhjal (põlvnemine jne., jne.) ta seda ka olema saab.

Palju õnne! Heas mõttes kadestan teid väga.

kutsikad on Ida-Euroopa lambakoer - 24.06.2014
http://knjazj-velikij.lv/

Nüüdseks kutsikal siis juba vanust pool aastat ja 2 nädalat. Jube suureks on kasvanud. Eilse kaalumise põhjal - 40 kg. Terane kutsa. Õppust võtab päris hästi.
Tüdrukul on, jah, Venemaa välispass ja ka registris on hoopistükki Moskvas, mitte meil.
Tõug on tunnustatud mitte vaid Venemaal, vaid ka Lätis ja Leedus. Nii, et kui peaks tulema tahtmine näitustele keskenduda, siis võimalusi ka meie kandis küllaga.
Varem, kui mul eelmine sama tõugu koer oli, siis võrdlusmaterjali puududes ei osanud nagu saksa lambakoeraga erinevusi tähele panna, kuid nüüd Lasnamäel jalutades, märkan ikka suuri eripärasid.
Värvus on sakslastel enamasti punakaspruun mustaga, ida-eurooplasel on see heledam osa beež. Kõrvad paistavad suuremad "lokaatorid" olevat, kui sakslasel. Huvitaval kombel on viimasel ajal Eestis levinud enamasti vaid pikakarvalised sakslased, samas, kui pikakarvalist ida-eurooplast pole mina oma ihusilmaga veel näinud. Noh, ja sellest küürus seljast, mis sakslastel, pole mõtet üldse mitte rääkida. Kasv on ida-eurooplastel samuti vägavam, võrreldes sakslasega. Kuigi ma kirjanduse andmetele tuginedes võisin seda viimast oletada (et ida-eurooplasest emane on sama suur, kui sakslasest isane), siis praegune seis on minule küll üllatuseks. Nimelt on minu 6,5 kuune emane kutsikas juba mitmetetki täiskasvanud isast sakslast kasvus ületanud. Loodan vaid, et see "paisumine" enam ei jätku ja edaspidine areng rohkem lihaskonna kogukusse suunatud saab olema.
Sellised lood siis minu koduse eluka ja tulevikuks parima sõbraga, keda Eestimaal tõukoeraks tunnistada ei taheta.

Jah, minu 3 aastane isane sakslane kaalub nii palju ( 40 kg ) :) Ta on meil lühikarvaline, väga mugav hooldada.

Ega, ausalt öelda, on seekordne ka minule esmane kogemus koera korteris pidamisega. Varem, maal elades, elutses ka koer õues. Ja karvastiku hooldust vajas samuti vastavalt palju vähem. Nüüd aga ... päris komplitseeritud. Nii kutsale, kui endale. Suur loom ikkagi, kes kohe kangesti liikuda ja tegutseda tahab. Ja pealegi! Kammi, harja ja kraasi palju tahad (suisa igapäevaselt), aga toad on ikka karvu täis.
Aga saab hakkama. Metsas kah hoopis julgem, kui selline sõbralik elukas sul kõrval nohiseb. Aga õppida on tal veel oi-oi, kui palju. :-)

Meil oli 90 alguses isane idakas. Must ja käppade otsas oli veidike hallikat juures. Meil elas ta lõpuks 13 aastaseks. Tal oli selgrooga lõpuks probleeme ja ei suutnud enam tõusta. Peale Idakat on olnud 2 Bernikat. Võrreldes idakaga on see tõug ikka väga probleemne oma tervise poolest.

Mõtlesin, et peaks vanematele bernika kõrvale võtma uue idaka, sest sellelgi bernikal on juba probleeme ja mine tea, kui kauaks tedagi on.

Meie idakas pärines väga kõrgelt hinnatud ja nõukaajal enamus näituseid, kus osales, võitnud koerast. Meie oma koera ei koolitanud näituse koeraks aga väga sõnakuulekas oli ta igaljuhul. Koduhoidjaks ja sõbraks ei oleks osanud paremat tahtagi.

Nagu enamustele sedalaadi koertele ei meeldinud ka temale, kui võõrad oma pea liiga lähedale panid või seljataha liigse enesekindlusega sattusid. Korra hoiatas ikka ühte.

Eks igal koeral on omad head ja vead, aga koera võtta ainuüksi mingi psüühika ja kuidas ta näituseringis seisab on mu meelest imelik, aga eks igal ühel omad hobid. Koer on minu jaoks peamiselt ikka sõber ja valvur.

Teadmiseks - alates 1.01.2017 tunnustab ka eesti seda tõugu!

taevas olgu tänatud, saan omale jälle lemmikkoera muretseda!