Appi. Mina võtsin ka omale väikse koera kutsika(terjer). Üle aasta aja ootasin ja otsisin teda tohutult kaua... Kuna kasvatasin teda üksi, tekkis samasugune stress nagu teemaalgatajal, saan sellest täiesti aru. Samas kutsikas oli nii täiuslik ja jooksis juba minu järel. Kui rääkisin lähedastele, et plaanin ära müüa, siis enamus reageerisid halvustavalt ja ütlesid, et ma ei teeks seda. Aga ma olin nii stressis sellest energjapommist, et otsustasin ikkagi müüa. Oleks ma SEDA artikklit näinud, arvan, et oleksin veel oodanud selle müümise otsuse otsustamisega. Müüsin siis ära perele, kes hakkas teda armastama kohe. Alguses oli see kergendus, aga peale 2te nädalat hakkasin oma otsust kahetsema natuke. Ja nüüd, kui loen seda artikklit, et see ongi tegelikult normaalne alguses jne... Pisarad tulid silma... Ta oli ju minu kutsu...:'( Muidugi plaan on kunagi kui olen veidi vanem(hetkel 21) ja ei peaks üksi kasvatama, uuesti võtta sama tõug(kuna ma lihtsalt armastan seda tõugu tegelikult)..aga siiski, kurb on tolle kutsika pärast ikka!

... aga kõige selle minu jutu juures on HEA see, et sain suure, väga suure kogemuse ja tean mida tulevikus paremini teha ja kuidas! Arvan, et tulevikus enam stressi ei teki, kuna nüüd tean hästi mida oodata, kui kutsikas võtta! :)

Mina küll ei soovitaks koerale uut kodu otsida.
Oman ka ise viimased kuu aega kutsikat - suurt ja aktiivset tõugu tegelast, kelle energiavaru minu omadest kordi suurem ja nii palju ma temaga mängida ilmselt ei jõuakski, kui tema tahaks (küll aga piisavalt, et koer oleks rõõmus ja õhtuks piisavalt väsinud). Mõnel korral tunnen tõesti, et tahaks koera kuhugi viia, või oleks lihtsam, kui teda poleks - samas järgmisel hetkel tunnen, et armastan teda väga ja läheksin temaga koos kasvõi maailma lõppu. Olen õppinud nautima haudvaikust - neid hetki, mil keegi ei kiuksu/haugu/piiksuta palli/kolista närimiskondiga. Mõnel hetkel olen nii väsinud, et iga heli käib otse peast läbi ja annaksin kõik, et saaks tunnikese magada.
Ma pole esimene ega viimane inimene, kel sellist asja esineb - nagu ei ole ka sina. Pärast pikka aega esimest kutsikat omades on kutsikastress täiesti tavaline. Kogesin seda ka eelmise koeraga ja see kestis paar kuud, enne kui koer kasvas suuremaks ja mõistlikumaks ning mina uue elukorraldusega ära harjusin.
Ma olen koerainimene, ent ma pole kutsikainimene (õppisin seda, omades eelmist kutsikat) - küll aga on minu praegune valitud tõug küllaltki haruldane, seega täiskasvanud ja näitusteks sobilikke isendeid Eestis ega ka lähiriikides müügiks ei ole - muidu oleksin otsustanud täiskasvanud koera kasuks. Olen teadlik, et selleks, et temast kasvaks just selline tore ja tark täiskasvanud koer, pean ma temaga tegelema ja ohverdama selle ajaperioodi jooksul piisavalt aega, raha ja närve, et aasta pärast saaks hakata nautima kümmet aastat toredat ja rahulikku kooselu. See ei ole lihtne ülesanne, kuid sellega tuleb hakkama saada ja pärast selle etapi üle elamist on koer armsam, kui eales varem ning oma töö vilju on alati hea nautida.

Ma soovitaks teemaalgatajale võimalusel võtta paar päeva või nädal kutsikast lihtsalt puhkust - saata koer maale või sõbranna juurde, siis on veidi aega ennast koguda ja välja puhata ja on jaksu jälle uuesti otsast alustada.

Mis inimesed sellised on, kes endale ei tee selgeks, kas loom ikka on perekonda vajalik või mitte? Siin on tegemist tõukoerega ja seega tal veab, mõnele krantsile oleks juba tapja otsitud.

Kui teist keegi tõesti kahetseb kutsikavõttu niivõrd, et on otsustanud oma sõbrast loobuda, võib minule kirjutada. Otsin parasjagu üht vahvat väikest kasvu koerakest, kellele hoolivat ja sõbralikku perekonda pakkuda :)

H Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kui teist keegi tõesti kahetseb kutsikavõttu niivõ
> rd, et on otsustanud oma sõbrast loobuda, võib min
> ule kirjutada. Otsin parasjagu üht vahvat väikest
> kasvu koerakest, kellele hoolivat ja sõbralikku pe
> rekonda pakkuda :)


slightlyselfish01@gmail.com

Hale nõrk sitt laps sul siis, et iga väikse pasa peale aevastab