Võtsin kutsika alles poolteist nädalat tagasi, aga juba kahetsen. Ma ei mõista, mis mul üldse arus oli. Koera tahtsime kaua, tõu valimisega ja muu eeltööga hakkasime (mina ja abikaasa) tegelema juba aasta tagasi. Abikaasa ongi tegelikult see suurem loomasõber. Talle meeldivad koerad ja alati suhtleb ja mängib ka tuttavate omadega. Mina jään lihtsalt neutraalseks. Ei otsi ma ise nendega kontakti, aga pole ka midagi otseselt nende vastu. Otsustasime me üsna suure koeratõu kasuks. Väiksed nähvitsad meile kummalegi ei meeldi. Iseloomult on see tõug ka pigem raskem ja mitte väga kergelt õpetatav.

Ma väga isegi ei muretse ajutiste probleemide pärast. Jah, mind häirib see, et ta tuppa laseb (eriti kui ta just õuest tuleb) või närib midagi keelatut vms, aga ma tean, et see on ajutine. Natuke kasvab ja läheb mööda. Kõige rohkem häirib mind hais. See on KOHUTAV. Alguses oli koera ase köögis, aga köök on meil üsna väike ruum ja peagi oli seal täiesti võimatu olla. Nüüd on koera ase avaras koridoris, aga kohutav on koju tulles esimese asjana seda haisu tunda. Praegult on veel üsna normaalsed ilmad. Mis saab siis kui on sügisel pori, talvel lumi? Siis on lisaks haisule ka mustus.

Mul on koera vastu juba nii suur viha tekkinud, et ma ei taha teda nähagi. Kui koer rõõmsalt saba liputades minu juurde tuleb, siis ma ajan ta lihtsalt ära. Ma ei kannata temaga samas ruumiski olla. Ma tahan rahus oma asju teha. Ilmselt võimendab kõike see, et olen lapseootel ja seetõttu praegu tavalisest palju rohkem väsinud ja pidevalt iiveldab, koera hais ajab koguaeg oksendama.

Ka abikaasa on kahetsema hakanud. Ta ka ei kannata just seda haisu.

Meil on 3-aastane laps, kes on jõudnud koera juba väga ära kiinduda. Nad mängivad iga päev koos. Laps veedabki koeraga kõige rohkem aega. Mängivad koos aias ja toas. Eks nuttu ja üksteisele haiget tegemist on ka, aga rohkem tundub, et ikka rõõmu.

Rääkisin oma mõtetest abikaasale ja jõudsime mõlemad selleni, et tundub, et meie pole ikka loomapidajateks loodud. Oleme selleks liiga.. isekad. Mõlemad oleme mõnes mõttes valmis koerast loobuma, samas võiksime ka pingutada ja nö kohustuse pärast ka looma alles jätta ja kõik vajalik ära teha (koristamine, jalutamine jne). Mingit suurt rõõmu sellest meile ilmselt olema ei saaks.

Ma tunnen, et ei taha seda koera, aga kui mõtlen koera kasvatajale tagasi andmisest, siis tuleb nii suur kurbus peale just lapse pärast. Tema on koeraga koos mängides nii rõõmus, naerab kõva häälega ja jooksevad koos ringi. Aga kas see nii ka jääb? Koer on ju 15+ aastat projekt, laps kolib äkki enne juba kodust ära, huvi kaotab veel varem. Alguses tundus kõik nii tore, kuidas nüüd tundub kõik see koeramajandus nii õudne... Mis hea koergi temast nii kasvab kui me tegelikult teda eriti enam ei tahagi?

Kas on siin keegi, kes on ka alguses suure hurraaga koera võtnud ja pärast kahetsenud? Mis edasi tegite? Kas kellelgi on ka asjad paika loksunud?

Sõimata pole vaja, tean ise ka, et olen kohutav inimene, et nii tunnen ja endal on ka koerast nii kahju. Tema tahab ju vaid inimese aega ja hoolt.

Kurb, kas teil pole kodus vett ja seepi või? Pese koer puhtaks, harja teda ja hais kaob. Tegelikult on sinu probleem selles, et oled laisk ja ei taha omale lisakohustusi võtta: koeraga stabiilselt (igapäev hommikul ja õhtul) väljas jalutada, koera käpaksei pesta, koera õpetada sõna ja käsklusi kuulama, koeraga tuleb tegeleda. Kas sa lapse annaksid ka ära, kui ühel hetkel tunned, et lapse kasvatamine käib sulle üle mõistuse?

Ilmselgelt on koer spets vahenditega pestud ja hooldatud. Isegi loomaarstil käisime kontrollimas ega pole mingeid nahahaigusi. Ei ole. Arsti sõnul on tegemist normaalse ja tavalise koera aroomiga. Päris lõhnatu pole siiski ju ükski loom. Ka koera söök ja mänguasjad haisevad. See on normaalne, aga meie pole sellega harjunud ja ilmselt oleme liiga tundliku ninaga. Mina oma rasedusega kindlasti.

Ja nagu kirjutasin, siis võime ju hooldada ja jalutamas käia, aga vastumeelsus koera suhtes on. Ise niisama kõrva sügada tal ei taha. Minu poolest võiks ta kuskil oma nurgas olla ja silma alla mitte sattuda, aga mis elu see nii on. Nii minul kui ka koeral.

Kui on tõukoer ja lepinguga ostetud, siis tagasta kasvatajale. Pole mõtet ennast ja looma piinata, kui teineteist vihatakse.nii lihtne see ongi.

tuleb koerale anda uus kodu ja peremees, kes teda armastab. mis siin veel mõelda.

Mis tõugu kutsikas on?

Arvan ka, et õige oleks koer tagasi anda. Õigus toredale elule on nii temal kui ka Sinul.
Ma saan Sinust täiesti aru, sest mind ka häirib loomade lõhn kodudes, seepärast ei ole endale ka täisealisena looma võtnud. Kõik loomakasvatajad räägivad, et kui looma eest hoolitseda, siis ei ole mingit erilist lõhna, aga minu nina jaoks on. Ma ei ole elus veel ühtegi kodu kohanud, kus oleks loom ja kus ei oleks looma lõhna. Ilmselt enamus inimesi lihtsalt ei tunne neid lõhnu eriti teravalt.

Mõistan, et rasedana on sulle lõhnad vastukarva, aga rasedus on ju mööduv nähtus, ühel loomapidajal võiks loomaarmastus siiski kestvam nähe olla.
No ehk sul seda loomaarmastust tõesti ei ole ja koeral oleks kellegi teise juures parem. Kuna lapsele koer meeldib, siis ehk tekiks temas see loomaarmastus ja vastutustunne just selle koera tõttu, sest ega sellised tunded tühja koha pealt teki.
Aga kui sa oma lapses ka kahtled, siis parem andke koer omanikule tagasi.

Huvilisele - tegemist on ameerika staffordshire terjeriga, paberiteta.

Mulle väga meeldib see lause: Õigus toredale elule on nii temal kui ka Sinul. Ja nii ongi. Aga kas koeral võiks olla hea elu ka siis kui ma "ära kannatan", sest laps on õnnelik? Ma ei tea, kui püsiv tema koeraarmastus on. Tegemist on alles peagi 4-aastaseks saava poisslapsega. Võimatu on ennustada, kui loomaarmastaja on ta isegi paari kuu või aasta pärast. Praegu on nad küll kiiresti koeraga lähedaseks saanud. Terve ärkveloleku aja toimetavad nad koos. Laps ees ja koer järgi. Ma lihtsalt ei suuda ette kujutada, kuidas ma ütlen talle, et nüüd viime koera ära.

Nüüd mõeldes ma ei suuda aru saada, miks ma üldse arvasin, et ma koerainimene olen.

Praegu aina enam tundub mulle, et kõigile parem on kui räägin kasvatajaga ja koer saab uue omaniku. Praegu on veel sellele koerale palju huvilisi. Neid kutsikaid tahetakse palju. Hiljem, kui koer on juba suur, oma oskamatusest või millest iganes olen koera ära rikkunud ja halvimal juhul on ta agressiivne vms, siis on hilja. Ma usun, et on üsna tõenäoline, et kokkuvõttes ma ta ära rikun ja hästi kasvatatud ei saa, sest täpselt nö koera pubekaajal, kus ta palju tegelemist vajab, siis olen mina sünnitama minemas või võtab enamus võhma beebi.

Tunnen end halvasti, süütunne tahab täiesti ära närida, aga mis teha. Ise olen süüdi. Nüüd pole muud teha kui võimalikult parimal viisil see olukord lahendada.

Ma loodan, et selle teema leiab keegi, kes veel kahtleb ja pole looma võtnud ning see aitab teda otsustamisel, et ei teeks samasugust viga nagu mina.

Minul oli ka esimesed paar kuud selline kahetsus peal, mõtlesin ka, et no mida kuradit ma tegin. Nüüd on koer 6-aastane ja ma päris ausalt ei kujuta oma elu ilma temata ettegi. Iga algus ongi raske, eriti, kui pole kunagi varem koera olnud.
Aga kui koer on kutsikas ja tõesti tunnete, et teda ei taha, siis on tõesti mõistlik ta ära anda, koer on alles noor ja kohaneb kergesti.
Lihtsalt, tehke endale ja kõikidele maailma kutsikatele teene - ärge kunagi enam uut looma võtke. Ja kui teie laps kasvab hoolimatuks ja esimeste raskuste korral alla annab - siis vaadake ka ennekõike peeglisse, ise olete talle seda läbi oma eeskuju õpetanud.

Otsus on Teil tegelikult tehtud. Edasi liikuge lahendamise poole!

---Ja kui teie laps kasvab hoolimatuks ja esimeste raskuste korral alla annab - siis vaadake ka ennekõike peeglisse, ise olete talle seda läbi oma eeskuju õpetanud.---

Mulle tundub, et need vanemad annavad pigem asjalikku eeskuju teha ka raskeid otsuseid ja teha neid õigesti, et pärast ei peaks kannatama ei ise ega veel vähem teised. Sama oluline on see, et vanemad ei õpetaks oma lastele külge kommet läbi lillede teiste kallal iriseda.

Keegi ilmselt ei süüdista teid - te pole lihtsalt koerapidaja tüüp.
Koeral (olenevalt veidi ka töust) ON kerahais, eriti niiskes tuntav. Ei olene hooldusest. Kui tubades korralikku ventilatsioone pole, ei õhutata talvel, on palju vaipiu ja tekstiili, jääbki selline setsiifiline läppanud hais sisse, nagu elaksid kasimatud inimesed.
Tean kedagi, kes ei taha "koerainimestel" külas käia, sest pärast on koerakarvu täis.
Mõnel on allergia.

Andke koer ära, endine omanik ehk aitab uue peremehe leida.
Koer võib endale hea kodu saada, mida varem, seda parem.

Elate vist kortermajas ka (väike kook), see on ju suure koera piinamine.

Eks keegi teine ei peagi süüdistama, ise süüdistame. Koerast on kahju, endast on hale, et kuidas küll nii puusse sai pandud. Ise täiskasvanud inimesed ja kuidas siis ei suutnud seda ette näha. Internetis ju kirjutati, et terve ja kvaliteetse toidu peal olev koer ei haise. Tegime oma kodutööd korralikult, ootasime enda arvates õiget aega (laps piisavalt suur, kolisime hiljuti aiaga majja jne), aga näe ei ole meist loomapidajat. Parem on praegu see raske otsus teha, kui pärast piinleme nii meie kui ka on koer õnnetu 15+ aastat. Praegu on koeral võimalus veel endale armastav peremees saada.

Ma arvan, et olulisem on lapsel õppida, et mõnikord on õigem ka loobuda. Pole vaja nui neljaks ja piineldes edasi rühkida, kui kokkuvõttes keegi sellest õnnelikum pole. Võib loobuda, võib ebaõnnestuda ja võib vigu teha, aga oma möödapanemised tuleb ka kõigile parimal viisil ära lahendada. Ma ei lähe ju koera tänavale viskama või magama panema. Räägin kasvatajaga ja kui temal uut omanikku pole (ta rääkis küll, et huvilisi oli palju), siis otsime selle ise.

Aga eks me veel laseme asjal settida ja ei kiirusta. Mõtleme uuesti läbi põhjused, miks koer üldse võetud sai ja räägime läbi praegu häirivad asjad ning mis neist on ajutised ja mis püsivad. Lukus midagi ei ole, ei taha kiirustada ja teistpidi viga teha.

Aga palju kergem on küll kui mõtlen, et võiks koerale parema kodu leida.

Teemaalgataja, sinu jutt on asjalik. Aga ikkagi, kas see sinu seisund on praegu see kõige õigem otsuse langetamise aeg? Muidugi, kui väike laps peresse tuleb, läheb veelgi raskemaks. Samas, ükski loom ei ole päris haisuvaba, ent kui koer on juba võetud ja laps temaga harjunud, siis kõige paremini õpivad lapsed just looma kõrvalt, nii vastutust kui kohustust kui lihtsalt loomaarmastust. Ja lapsevanemad peaksid oma last selle tunde kasvatamisel toetama.
Usun, et koer saab uue omaniku juures asjast üsna ruttu üle, sest ta on teil vähe aega olnud, aga mismoodi lapsele selgitate, seda ei tea. Lapsed on muidugi erinevad, mina olin juba väga väikesena eriti radikaalne loomapäästja ja reageerisin väga radikaalselt kõigele, mis loomadega tehti. Endaga toimunut ma meeles ei pea, aga inimesi, keda olin näinud looma halvasti kohtlemas, mäletan tänini. Loodetavasti sinu laps nii tundlik pole.

Vii koer võimalikult kiiresti kasvatajale tagasi. Laps on väike ja peale paari päeva kurvastamist unustab, aga see, mida teie mehega looma vastu tunnete, ei jäta küll võimalust, et sest hea suhe tuleb. Saage teine laps ja võtke hiljem lastele mõni lõhnatu pisiloom.

koer ja kasski on justkui pere lapsedki .

kas ka lapse kohta saab öelda et "haiseb"? (kaka, pissi) ?

kui loomaarmastus puudub - tuleb teha loomale teene
ja anda ta loomaarmastajatele (ära) .

olen näinud hullematki ...emal puudus lapsearmastus
ja seda kohe peale lapse sündi ???????

halasta loomale ja anna ta ära.
sind, täiskasvanut, ümber ei kujunda. oled sügaval mälusopi otsustanud, et koer sulle ei sobi, siis ebameeldivusega kodus ninapidi koos olemine on kokkuvõttes piinakamber mitte kodu.
pojale otsi aseainet, sest väike mäletab kaua kadunud suurepärast sõpra.

Tead, mõistan sind...

Võtsime perega ka hiljuti koera. Minul ja mehel on alati koerad olnud ja mu hing karjus selle järele. Või ma vähemalt uskusin nii.
Ja reaalsus oli muidugi roppraske alguses. See pole mu esimene kutsikaiga aga eelmisest oli juba 18a möödas ja no ma olin väga optimistlik ikka koera otsides :)

Beebiga tulevad sulle veel inimesed appi ja annavad sulle puhkust ja puha, aga kutsikas oma krutskitega on nunnu vaadata ja patsutada aga abikätt väikese huligaani hoidmiseks ei pakkunud keegi.
Imikuga oli KORDADES kergem elu :D

Ma muudkui kordasin, et see saab peagi mööda...öised pissirallid, lõputu koristamine, kahjustuste likvideerimine (4 elukuust võtsime kasutusele puuri, mis natuke leevendas asja)
Ja nüüd, oleme me uue alguse lävepakul- puberteet. Kodused sigadused on olematud aga nii, kui maailm ukse taga avaneb on vaiksest ja vagurast koerast kohati täiesti allumatu mürsik saanud... ja kogu suguvõsa on võtnud vaevaks kraaksuda, kuhu siis kuulekaks koolitatud koer on kadunud ja blablabla...

Ma olen kohati nii kohutavalt väsinud ja tüdinenud, korduvalt isekeskis kahetsenud seda koeravõttu aga samas on ikka veel olemas kirkamad hetked ja ma tean, et ta on mulle kallis ja kõik see jama möödub ja ma tegelikult ei annaks teda mingi hinna eest ära. Lapsed jumaldavad teda. Lihtsalt praegu on kogu igapäevakoormus koos segase koeraga minu kukil ja ma olen nii neetult väsinud sellest.....

Ojaaa.... meie koeral on ka lõhn, aga mina seda enam ei tunne. Aga tundsin ja see ärritas mind samuti. Ema ja ämm ei jäta kunagi kasutamata võimalust ära märkida, milline loomahais mul majas nüüdsest on ja kas koer ei võiks ikkagi õueloomaks olla.

Ma ei oskagi muud kosta, et midagi ju oli, mis pani teid looma võtma? Leidke see midagi üles.
Kui ainus vastumeelsus on lõhn, siis küll te sellega harjute :)

Kui koer on üksi olles kohutav aktivist võtke kasutusele puur. Ma poleks elus arvanud, et ma midagi sellist oma majapidamisse võtan aga nüüd ma vaatan seda kui õnnistust. Võtab küll teine pool ruumist(meil XXXL suurus) aga sellise sihitult pissimise, pisipahanduste jms vastu aitas koheselt.

mina tõin oma koera kesk- euroopast, see on kodvabariigis vähelevinud ja jube aktiivne tõug. Häbiga tunnistan, et ülehindasin ennast aga ma tahan hakkama saada, ma ei taha oma koerast loobuda. Olen otsinud endale mõnda inimest appi aga teen seda ilmselt nii tagasihoidlikult (suure sõimu kartuses, et mis võtsid koera :)), et keegi ei võta vedu.

Ahjaa...minu keskne mure polegi täna enam hais ega liiv toas, vaid karv! Mul on ta aluskarvata lühikarvaline aga need nõelteravad karvad ei suvatse kuidagi eralduda. Ma uskusin, et oleme juba nö beebikarvalt täismehe karvale üle kolinud, kui koer järsku lapiliseks muutus ja põrandaid pühkides lisaks liivahunnikule ka hulka karvu leidus...Tundub lohutav? :)

Pikk jutt on teadagi, mis jutt...
Kui vana koer on?

Raivo Kohalik Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> koer ja kasski on justkui pere lapsedki .
>
> kas ka lapse kohta saab öelda et "haiseb"? (kaka, pissi) ?
>

Ära nüüd päris lolliks ka mine. Ega keegi ei räägi, et lapse mähe lõhnas kaka järele. Loom on loom, võib olla kutsika omapärane lõhn küll, kui aga loomal on mingi "aroom", siis öeldakse selle kohta hais.

elamise ja koera asjade puhastamieks aurupesur on asendamatu, eemaldab lõhnu väga võimatutest materjalidest ja kõrgsurveaur puhastab sügavamalt kui tavaline pesu. Ioniaatoreid on praegu igasugu variantides, sh juukseharjad, minul oli koera hari ionisaatoriga, see rikastab õhku osooniga ja samuti eemaldab ebameeldivaid lõhnu.
Minul igal juhul aitas koera pesemine spets shampooniga, mida nahapõletikega kasutatakse, isase koera kõhualust puhastasin iga kord peale õuest tulekut beebisalvrättidega, sealt oli näha põletikku ja eriti vänget haisu kui uuesti põletikud tekkisid. Kutsikas puutub õues eriti palju haigustekitajatga kokku, kui ta liigub pikas rohus, kus teised koerad ka käivad jne. Kutsika hais on spetsiifiline teema, mulle see ei meeldi, aga see kaob hiljem ära, selles mõttes teise ringi koer sobis hästi, st mul on olnud mitu juba täiskasvanuna võetud koera.
Autori olukorra juures on tõeliselt kurb see, et koerad tunnevad inimese emotsioone sama moodi nagu inimesed, nende aju on samal lainel, tõrjutus peres pole just hea algus kutsikale, tõutu mitte just sülekoera puhul tuleks selle riskiga ka arvestada, et tema emotsionaalsed vajadused peavad olema rahuldatud, et ei tekiks mingit agressiivsust.

Kora võtmise puhul ei tohi mitte iialgi anda nõu,, "kannata ära", "küll kiindud", "pese sagedamini" jne See on täiesti vale nii looma kui inimse suhtes. Kõik inimesed ei ole koodud koerapidamiseks ja nad ei pea ennast selleks vägistama.
Omast kogemustest võin öelda, et kugi mulle tohutult koerad ja üldse elusloomad meeldivad ja mul on kodus üks tore 3 aastane retriiveri -poiss, kahetsen siiani, et koera võtsin. Kui koer oli noorem, siis jõudsin nn koeradeprssiooniga isegi otsapidi psühholoogi juurde. Koera aga ei saanud ka ära anda, sest teised pereliikmed polnud sellega nõus.
Nüüd olen ikkagi mina see, kes koeraga peamiselt üksi mässab. Oleme ajapikku üksteisesse väga kiindunud aga ikkagi mõtlen siiani, et poleks pidanud koera võtma. Koer on mul selline energiapall, kes nõuab kogu aeg tähelepanu, ei taha üldse üksi olla, on väga elav. Vabad päevad ei ole minu jaoks mingid vabad päevad, sest enamus päevast (4-6 tundi)kulub ainult koerale. Tööle minek on miu jaoks puhkus.
Olen kogu elu selline puhtusefriik olnud ja siiani ei ole päris lõpuni suutnud leppida pideva pori ja koerakarvadega. Mõned mittekoeraomanikust tuttavad on hakanud meil vähem külas käima haisu ja karvade pärast. Kui välja läheme perega, peab pidevalt murtesema kaua saame olla ja pikemale reisile minnes mõtlema, kellega koera jätta. Ämma juurde jõuluks kogu perega minna ei saa, sest siis on seal palju rahvast ja kõigile ei meeldi, kui koer toas jalus on. Lisaks suured kulutused arstile ja kvaliteettoidule. Nii, et minu (ja minu psüholoogi, kes nägi minu deprsssiooni pealt) kindel soovitus on, kui on mingi kahtlus, loobuge kindlalt koerast!

koerast peab olema suur rõõm, mitte mingi kannatuste rada.

Soovitan samuti koer kasvatajale tagastada, sest nii pisikesena on koeral veel võimalik stressivabalt uue perega harjuda. Arusaadav, et kõik pole loomaomanikeks loodud ja mul on hea meel, et te sellest kohe aru saite, mitte nagu mõni, kes otsutab aastaid hiljem, et talle enam oma loom ei sobigi. Nii väikese lapse pärast pole koera mõtet jätta. lõpuks olete ikka teie, kes tegelema peab, sest varsti tulevad lapsel uued huvid peale. Ütleme nii, et koeral on ka kole elu, kui teda oma kodus ei taheta ja loom saab sellest aru.

loomad on arukad ja tundlikud, jagavad väga hästi ära, kui neid ei armastata.
sellised peremehed rikuvad looma psüühika ära, siis hiljem imestavad, et miks loom on agressiivne ja tekitab probleeme.
ande koer ära, pole vaja looma piinata, ta saab väga hästi aru, et teda ei taheta ega temast hoolita.

Koer KOHE kasvatajale tagasi ja palun ärge võtke kunagi koera. Amstaff on väga intelligentne ja lihtsalt koolitatav koer aga pehmodele ta ei sobi ja kindlasti mitte inimestele, keda koera lõhn häirib!

Tere! kui vana kutsu on? palun saatke pilte temast aadressile distillers@hot.ee

Saan aru, et tegu on amstaffi mixiga [Koerte paaritamine ja kutsikate müümine ei tee inimesest kasvatajat. Ebaõiglane on öelda, et koer on pärit kasvatajalt, kuna isegi natuke saamatult kasvatajalt saadud koerad on alati paberiteGA. Isaks olemine ei võrdu samuti vaid bioloogilise võimega sigitada lapsi, vaid selles peitub midagi enamat.], mis lubab eeldada, et tegu on aktiivse koeraga, kelle liikumisvajadus aina suureneb (Kutsikad valdavalt magavad). Väikese peagi sündiva lapse kõrval on perel, kes koera talub, mitte ei armasta, paras väljakutse rahuldada aktiivse koera liikumise-mängimise-suhtlusvajadus. Lisaks edasine rahakoti ja ajafaktorit arvestav võimalik vet.ravi (koertega ikka juhtub - kas klaasikild käpa alla või muud sekeldused tulevase 15 aastat perspektiivis), mil koera on tarvis armastuse ja kannatlikkusega tohterdada. Koer ei ole potilill, et kastad korra 2nädala jooksul ja istutad iga 3a tagant ümber. Temaga peab iga päev tegelema. Laps ei saa ka 4 aasta pärast käia tänaval temaga jalutamas - ta ei jõuaks koera kinni hoida. Te ise peate koeraga tegelema. Spetsiifiline lõhn ei kao pestes - teatud inimesed tunnevad seda, neile ei meeldigi ja sellega polegi midagi teha. Mulle aga on koer tähtsam, kui mõne inimese arvamus. Kui ei taha, ärgu tulgu külla :) Ehk siis kokkuvõtteks - kui tunnete, et juba praegu on koer vastukarva ja te talute kutsikat siis uskuge - paremaks ei lähe. Pubekas (mis kestab kuni koera 15...17 kuuni) sööb närvid seest ja hiljem peab vastavalt tegelema jooksuaegadega (emasel 2x aastas, isasel peaaegu aasta läbi). Amstaff pole taskukoer, ta vajab tõsist tegelemist. Jätta koera perre vaid seetõttu, et te ei tea, mida lapsele öelda, on rumalus. Laps algul nutab, kuid ta saab üle. Hoopis kurvem on koer hiljem magama panna, kuna ta ründas kedagi (kuna puudulik kasvatus, tegelemine). Andke koerale võimalus leida SEE armastav pere, kes viitsib tema väikesed pahandused ära taluda, kes tahab temaga palju tegeleda ja pakkuda talle palju aktiivsust. Koerale tasub koheselt otsida uus pere (kelle kohta peab olema tehtud taustauuring, mitte loovutada esimesele tahtjale). Päriskodu otsimisel võiks kasutada nt FB abi (on olemas grupp "Amstaff & Pitbull Estonia", kus võiks valehäbita abi paluda, inimesed aitavad suunata ja mõelda. Kirjutage julgelt oma lugu sinna! :) ). Eksimine teebki inimlikuks, seda ei saa pahaks panna. Küll aga on vigade parandamata jätmine kahetsusväärne. Te olete väga tubli, et probleemile silma vaatasite ja seda tunnistate, sellele lahendust otsite. Edu! :)