Emasel koeral jooksuaeg aga ei lase isast ligi,uriseb ja on tige.Kuidas see asi koertel käib,tundub,et jooksuaeg nüüd läbi ja isane jäigi pika ninaga kuigi üritas.Soovime kutsikaid aga miks siis nii......Emane muidu 1aastane ,kas on äkki vara...Palun selle kohta nõu.....

aastane emane - igal juhul liiga vara paarituseks! See ju ta esimene jooksuaeg. Kuna teema algataja ei tea koera jooksuajast tuhkagi, pole ta ilmselt ka koertega varem tegelenud ja paaritada soovib teadmata taustaga segaverelist. Miks ometigi? Maailmas ei ole koertest puudust, isegi tõukoertest mitte - miks tuleb neid veel juurde toota? Pesakonna kasvatamine on suur koormus emasele koerale (ka terviserisk) ja ka koeraomanikule, see ei ole ninnunännu gudzukestega mängimine, see on vastutus. Tundke oma noorest koerast rõõmu ja unustage igasugused paaritusplaanid, ärge laske koerale jooksuajal ligi ühtki isast!

Selline mure et tahaks ka paaritada oma preilit aga peikat pole kellegil pakuda, proovisin kirjutada faceboki aga sõimati täis. Kust üldse võimalik leida ?

Mis selle paarituse eesmärk on? Koeri meil kahjuks on liiga palju, ei jätku neile kõigile häid kodusid. Mitut koera Te olete nõus oma kodus nende elu lõpuni täisväärtuslikult pidama, kui Te neile HÄID kodusid ei leia?

See võib tunduda nii, et koeri on liiga palju, aga kui tahad hakata koera võtma, siis tundub hoopis, et on puudu. Päris iga tõug ju ka ei meeldi ja ei sobigi, eks ole. Kui tahtsin tõukoera võtta, siis millegipärast müüja / kasvataja enamasti kas ei vasta üldse või vastab, et koerad juba broneeritud. Lõpuks läksin hoopis varjupaiga lehele ja leidsin sealt sobiva koera, päringu peale vastati, et sel koeral juba huviline olemas, ja kästi ankeet täita. Mis tast siis enam täita... Muide, see "huviline olemas"-koer rippus nende kodukal veel mitu kuud. Ja annetusi koguti talle ka. Tekkis kahtlus, kas üldse mingit koera olemas on...
Lihtsalt, et näidata, et ei ole see koera võtmine nii lihtne midagi.

aga miks peab koeravõtmine olema sama lihtne kui saiaostmine? Ei nostalgitse ega nuta taga, kuid meenutan - kaugel nõuka-ajal olid tõukoerte kutsikatele järjekorrad lausa paariaastased. Koerasoovijad pidid käima enne klubides kursustel. Oli aega asi läbi mõelda, end harida ja ka raha koguda. Varjupaiku ei olnud, kuid hulguskoeri oli väga palju, nende seasl tõukoeri ei olnud. Tänapäeval on maailm avatud ja ka kõige haruldasemaid koeri on võimalik saada, tuleb vaid teemaga tegeleda. Ja end harida, et saada omale tõepoolest terve ja tore sõber pikkadeks aastateks - hetkeemotsioonide ajel võib minna halvimal juhul nii, et koeraomanik viib kogu oma raha veterinaaridele...