Mida teie teeksite?
Oleme mehega üle 60, seame eluõhtut sisse, maale elama jms. Ja mees tahab väga koera. Ta juba kujutab ette, milline auto peaks olema, et tollega koertekoolis käia ( me pole sugugi rikkad :) ). Et peab olema lambakoer, tahab 3x päevas temaga jalutams käia ja …
A mina pole loomasõber. Täpsemini, ma näen neis eelkõige kohutusi ja piiranguid. Tütre pere elab väljamaal, loomahotellid aga kallimad kui inimestel.
Ja tänapäeval pole üldse loomad nii nagu vanasti, et ta sul lihtsalt oli, tõmbas küla peal oma tiirud ära ja tuli õhtuks kuuti magama, ju vist, eks. Kui iitsatan jooksuajast, tõmbub mees kohe pingule, et see looma püha õigus.
Ja lõpuks mõtlen, kui praegu kutsikas võtta, siis ta ju sureb suure tõenäosusega enne meid - mis tühjus ja elu mõttetus siis veel saabub?
Kas näen tonte?



Toimetatud 1 kord(a). Viimati maag 01.07.2023 17.18.

Ei näe tonte, koer on kohustus 10-15 aastaks. Pensionile sättides on rohkem aega, samas tuleb arvestada, et vanemaks jäädes võib koeraga olla raske toime tulla. Mehele koera keelata on vale, koer annab, kui temaga tegeleda, elule palju juurde, aga tasuks mõelda, kas poleks targem mõnele teise ringi veidi vanemale loomale kodu pakkuda, kui just mees ei taha tõsiselt koerasporti harrastada. Mis puutub "loomulikesse õigustesse" pulmi pidada, siis kahjuks on meil varjupaigad täis neid õnnetuid tagajärgi, kellel kodu pole, palju leitakse halbadest oludest koeri ja palju jääb leidmata. Võtke oma meheke käekõrvale ja külastage varjupaiku, tutvuge Loomakaitse Liidu leheküljega, piiluge MTÜ "Aita Mind Koju" lehele, võib-olla tekib selles suhtes arusaamine, aga võib-olla jääb keegi silma.

Ka mina soovitaks võtta varjupaigakoer. Jääb ära see kutsika-aeg, mis oli ühest küljest küll armas, aga teisest küljest ka üsna kurnav, pealegi on varjupaigaloomad kõik steriliseeritud, samuti on neile tehtud vajalikud vaktsineerimised ja ussikuurid (seda peab uus omanik muidugi jätkama). Ausaltöelda mina palju noorema inimesena olin ka aeg-ajalt koeraga päris hädas. Isegi näiteks puugi eemaldamine ei pruugi lihtne ülesanne olla, kui koer on noor ja närviline. Või näiteks küünte lõikamine, seda on vanemal inimesel keeruline juba sellepärast teha, et silmanägemine ei pruugi olla enam hea, ja kui koer veel ka kardab ja sipleb... Puugirohu seljale panek võib olla probleem... Küüntelõikust tehakse muidugi ka kliinikutes, aga see jälle maksab. Ussirohud, vaktsiinid... kõik maksab. Olenevalt koera suurusest ja tema tervislikust olukorrast läheb koera peale miinimum 100 eurot kuus - aga kui "veab", siis tunduvalt rohkem. Näiteks minu koeral on toidutalumatus, nii et ta saab süüa ainult (kõige kallimat) kliinikutoitu, kõik muu lööb põhja alt ära. Lisaks sellele pidevad ravikuurid ja mitmed "esmaabi" ravimid küll kõhulahtisuse, küll gaaside tarbeks. Kõik see maksab, ja mitte vähe. Enam pole tõesti need ajad, kus visati koerale mingi lobi ette ja käis küll. Tagantjärele tarkusena soovitaks tõesti võtta pigem segaverelise koera (kes ju varjupaikades enamasti ongi). Tõukoertel on siiski terviseriske rohkem, ei ole midagi teha. Võib vedada ja saad väga hea tervisega koera, aga võib ka mitte.
Koertekoolid on ka jubedalt kallid. Soovitan tutvuda hindadega ja siis mõelda, kas ikka on nii palju vaba raha. Kui on plaanis veel tütre juurde, st reisile minna, siis peab kindlasti välja mõtlema plaani, mis koerast sel ajal saab. Ja see tuleb mõelda ENNE koera võtmist. Näiteks mina oma haiglase koera kõrvalt mingeid reise planeerida ei saa, sest mul ei ole ka kedagi, kelle hoolde ma teda pikemaks ajaks usaldada saaksin. Teine inimene lihtsalt ei tunne mu koera nii hästi ja ei saaks aru tema haigustunnustest, et millal on vaja ravimit anda vmt.
Sellega ma ei taha öelda, et ärge koera võtke. Pigem jah, tehke see heategu ja võtke varjupaigakoer. Aga enne seda kindlasti kõik läbi mõelda ja ka rahakotti vaadata.