Appi, algaja koeraomanik küsib: kui kaua see tuppa pissimine veel jätkub?
Minu väike armas kutsu on 2,5 kuune. Meil olnud paar nädalat. Enne seda elas päevad otsa koos oma ema ja õdede-vendadega õues (ööseks läksid sauna pessa).

Mulle on küll räägitud paberi peale käima õpetamisest, aga sellest pole ma siiski päris hästi aru saanud. Kuna elan eramajas, olen lihtsalt ta nina pissi sisse pistnud ja siis õue saatnud. Kas nii on õige?
Parkett hakkab vaikselt kobrutama...

Nina pissi sisse pistmine ei ole õige! Ja enne 4-5 kuuseks saamist on täiesti ülekohtune nõuda, et kutsikas oskakas puhtust pidada - see ei ole lihtsalt võimalik. Loe http://www.zone.ee/verekoer/puhtpida.htm, siin on kirjutatud, kuidas kutsikat tuleb õpetada puhtust pidama. Edu!

Pead teda hästi tihti õue viima ja kui ta on häda ära teinud, siis kiitma ning paitama ja siis tuppa tagasi. Küll ta varsti taipab, mida temalt tahetakse.

Ühed mu tuttavad õpetasid kutsika pissima samale lapile, millega nad kutsa pissi koristasid. Panid lapi kiletükile ja selle siis kohale, kuhu kutsikas tavaliselt pissima kippus. Üsna pea tegigi kutsikas oma häda lapile(lõhn ju küljes). See pesti kraani all puhtaks ja läks uuele ringile. Kutsikaga käidi loomulikult õues ka. See oli vaid hädakaitse ettenägematu äparduse puhul.

Koeraga pole proovinud, kuid kassipojale panin ajalehe põrandale ja ta tegi kohe ilma igasuguse õpetamiseta sellele oma häda.

Minul oli selline juhus,et meie kutsu ei õppinud väljas käimist 1,2 aasta jooksul.Olime täiesti meeleheitel ja mõtlesime juba mingi spetsialisti poole pöörduda.Kuigi õpetasime iga päev ja olin sel ajal kodune ja jälgisin ja käisin väljas jne.Tegelesin kogu aeg koeraga.Aga oli selline ullike.
Küll proovisime heaga,kurjaga ,kõigega.
Aga lõpuks õppis ise ära ja nüüd on kutsu juba 2 aastane ja käib väga korralikult väljas (käime 3 korda ja kui tal on vaja rohkem käia siis tuleb ja küsib ilusti ise) ja pahandust pole ta teinud.
Kuigi tegelikult pole praeguseni aru saanud,et kuidas ta ise ära selle õppis.Ei tea - täielik müsteerium.

Oi ta on sul alles nii väike!
Meie tegime oma kutsadega nii... 2,5 kuune on ju päris tita, palju sööb ja magab. Alati peale söömist ja unest ärkamist õue ja siis seostasime seda tegevust mingi kindla sõnaga ja peale pissimist kiitsime et tubli ja tegime pai. Nii said meist üsna ruttu tublid koeralapsed. Õhtuti märkasin seda, et kui kuskil 11 pool 12 veel õues pissil sai käidud, olid hommikud väga rõõmsad ja pissivabad.
Edu ja kannatust sulle!

liiga vara võtsid. nelja kuuselt oleks paras olnud.

Ka minu kutsikas on 2,5 kuune.Elanud saunas õdede-vendadega ja on ka sama probleem.Õige vähe hakkab juba õppust võtma.Ega see juhuslikult basseti kutsikas ole?

Minul oli kutsikas lihtsalt köögis ja esikus, kus reliin maas, tubadesse parketi peale ei lasknud. Panime lihtsalt mingid vineeritükid uste ette (no umbes poolde säärde ulatuvad), kust endal normaalne üle astuda, aga kutsikas ei saa. Ja ühte nurka jah ajaleht maha, mille peal ta üsna ruttu hädal käima õppis. Ja palju õues jalutasime ka.Jõudu!

pane ajaleht kuskile ja kui laseb mujale paned nina pissi sisse ja tõstad ajalehele meie koer sai kyll nii aru ja kui suurem siis juba õue

kutsikad tohib koju tuua alates 8 nädala vanusest ja mida varem puhtuse õppimisega alata, seda parem. 2.5 kuuselt pole aga enamus koeri veel puhtad. Kuskil pooleaastaselt võib neil seda tõsiselt nõudma hakata. Ka tuleb teadlikult tihti väljas käia, pärast sööki, pärast mängu, pärast magamist, õhtul hilja ja hommikul vara. Nina pissi sisse pistmine on rumal tegu ega õpeta koerale mitte midagi. Ikka kiita ja nänni anda, kui õues asjad ära teeb. Hüppa ja karga rõõmust ja näita kohe ülearu välja, kui rõõmus sa selle kakajunni või pissitirtsu üle oled. Kutsikad tahavad ju ikka meelejärgi olla ja õpivad varsti ära, et kui õues teha, saab kiita! Aga alles suuremana oskavad nad seda pissivärki täielikult kontrollida - nagu inimeselapsedki, ei tea nad alguses täpselt, kui pissivad.
Rahu, ainult rahu.

Minul kuts nüüd 5 kuune ja tõime ta ka kui oli 2 kuune. Pissimisega olime hädas ainult esimese kuu.Mina panin ajalehed maha ja kui oli pissinud siis koristasin kõik ära ning pesin põranda ka ära (pesuvette pane mingit des.ainet) siis ei jää lõhna ja mõni ajaleht mis oli kuivem jätsin jälle järgmise ajalehe alla, et lõhn oleks seal ja nii kuts õppis ainult ajalehele tegema (muidugi oli ka möödalaskmisi)ja kindlasti peale ärkamist ja peale sööki õue. Ma kartsin ka, et ei tea kui pikalt, aga meie kuts õppis küll väga ruttu selgeks.Nüüd õhtul umbes 10 paiku heidab magama ja hommikul 8-st lasen õue ja ei mingit loiku ega hunnikut kuskil.
Edu ja rahulikku närvi!
P.S.Kui sattud peale kui pissib - AINULT siis võid karistada, muidu ta ei saa aru mille eest.

Ikka ainult heaga, rääkides ja passides peale, millal häda võib tulla ning siis minna koos õue. Kui tehtud, siis kiita, et tubli kutsu. Loodan, et pisike pole üksi jäetud kogu päevaks. Kannatust ja kõik saab korda. Ta ju alles laps! Kurjal toonil ei saavuta miskit. On öeldud, et muuta tuleb seda, mida saab, s.o. praeguses olukorras tuleb muuta ennast.

Mina õpetasin kutsikat niimoodi, et kui kuts kuhugi oma häda tegi (ta sai liikuda ainult koridoris ja ühes toas, kus vaip oli põrandalt ära võetud; teistesse tubadesse ei pääsenud), siis sai see häda sealt ära koristatud ja sellele kohale ajaleht pandud. Kui ta järgmisesse kohta häda tegi, siis sai jälle koristatud ja sinna ajaleht pandud. Võiks arvata, et kuhu me siis ise astusime, kui koridor ja tuba olid ajalehti täis. Tegelikult kujunesid tal paari-kolme päevaga välja oma lemmikkohad, kus ta pissil ja kakal käis, aga siis oli ajaleht seal juba valmis ja ootamas. Algul oli neid kohti palju, aga siis jäi neid iga päevaga vähemaks, nii et sai juba ajalehti hakata ära korjama. Polnud enam vaja tal sabas käia ja uurida, mida ta teeb ja kuhu. Oli vaid vaja aeg-ajalt üle vaadata need paar kohta, mida ta endale kempsuks oli valinud ja ajaleht välja vahetada. Üks koht oli koridoris korstnajala ja kingakapi vahel, aga teine oli see-eest selles ilma vaibata toas televiisori ees.

Niimoodi läks umbes kaks kuud, sest ta oli talvel sündinud, tuli meile märtsi alguses ja tollal oli hästi külm ja paksu lumega talv (see oli veel vene ajal) ja ma ei raatsinud nii väikest kutsat õue saata. Aga aprilli lõpus läks ta ise aeda ja hakkas oma asju seal ajama.