Mina õpetasin kutsikat niimoodi, et kui kuts kuhugi oma häda tegi (ta sai liikuda ainult koridoris ja ühes toas, kus vaip oli põrandalt ära võetud; teistesse tubadesse ei pääsenud), siis sai see häda sealt ära koristatud ja sellele kohale ajaleht pandud. Kui ta järgmisesse kohta häda tegi, siis sai jälle koristatud ja sinna ajaleht pandud. Võiks arvata, et kuhu me siis ise astusime, kui koridor ja tuba olid ajalehti täis. Tegelikult kujunesid tal paari-kolme päevaga välja oma lemmikkohad, kus ta pissil ja kakal käis, aga siis oli ajaleht seal juba valmis ja ootamas. Algul oli neid kohti palju, aga siis jäi neid iga päevaga vähemaks, nii et sai juba ajalehti hakata ära korjama. Polnud enam vaja tal sabas käia ja uurida, mida ta teeb ja kuhu. Oli vaid vaja aeg-ajalt üle vaadata need paar kohta, mida ta endale kempsuks oli valinud ja ajaleht välja vahetada. Üks koht oli koridoris korstnajala ja kingakapi vahel, aga teine oli see-eest selles ilma vaibata toas televiisori ees.
Niimoodi läks umbes kaks kuud, sest ta oli talvel sündinud, tuli meile märtsi alguses ja tollal oli hästi külm ja paksu lumega talv (see oli veel vene ajal) ja ma ei raatsinud nii väikest kutsat õue saata. Aga aprilli lõpus läks ta ise aeda ja hakkas oma asju seal ajama.