Homme pannakse magama mu koes, kes on meie peres juba üle 12 aasta olnud. Olen niiiiiiiiii kurb ja nutan vahetpidamatult. Koeral on kaugelearenenud vähk ja arsti sünul ei ole mõtet enam koera piinata :´( Silmad on juba paistes nutmisest... Kas keegi teist on oma lemmiklooma magama pannud? Kuidas Te suutsite teda sinna viia? Kuidas hakkama saite? Palun nõu...

Ega vist muud ei aita (vähemalt minu puhul), kui uus kutsikas - juhib mõtted mujale ja pakub rõõmu. Kahjuks pidin ka antidepressante hakkama võtma :(
Aga see on õudne küll. Hullem kui inimese surm....

ma ei saa uut koera võtta - mul tegelikult allergia loomakarvade suhtes, aga armastan oma koera liialt, et teda ära anda. Uuega - vist pole mõtet, sest allergia on ikka päris tugev ja pealegi see tunduks asendusena ja ma ei tea, kas suudaksin teda armastada :(((((((((((

ma saan sust täiesti aru, kui raske on võtta uut koera... alguses on ikka tunne, et see on nagu vana koera petmine, tema ju armastab/armastas sind nii väga...
aga mõtle kasvõi sellele, kui hea ja ilus on olnud sinu koera elu seni! et tal oli armastav perekond! see on ju koera jaoks kõige tähtsam... et sa kinkisid talle seda, mida ta vajas...

Tean täpselt mida Sa tunned:((((( Mul on Sinust nii väga kahju. Midagi öelda või kuidagi lohutada on nii hirmus raske, sest ma tean.. Ka minu koer pandi magama, sest tal samuti kaugelearenenud vähk ning ta oli juba teadvuseta. Ning arst ütles, et MITTE midagi ei ole teha.. Kogu haigestumine käis kohutavalt kähku - ühe päevaga sai täiesti tervest kutsust haige vare.. siis hakkas kasvaja, mis vargsi oli arenenud, elutähtsaid organeid puudutama. Arst ütles, et kuna koer ei taipa enam midagi, siis ei ole mõtet looma piinata (süda oli tugev ja terve, oleks veel päevi vastu pidanud). Seal me siis olime, kogu perega, murest murtud, ära nutetud, öö otsa magamata, õnnetud, ahastuses. Ma suutsin mõelda ainult seda, et peaasi, et TEMAL oleks parem, et tal ei oleks enam valus ja paha. Ja AINULT selle mõttega suutsingi teda arstiga jätta. Arst palus meil lahkuda ja tõi tagasi kasti.

See kõik toimus pool aastat tagasi. Tead, kergemaks ei ole võimalik seda kuidagi mõelda või kujutleda, sest OMA koera surm on midagi täiesti ebainimlikult julma ja kohutavat. Minu meelest peaksid koerad elama sama kaua, kui nende peremehedki. AGA. Minu meelest on oluline, nagu lähedaste inimeste surmagi puhul, teha läbi leinaprotsess. Iga inimene leinab erinevalt, mõnele on vajalik seda sisimas sügaval teha, mõni leiab lohutust piltide vaatamises ja mälestustest rääkimises. Minu puhul on see viimane variant vist. Ma ausalt mõtlesin, et ma ei saa sellest mitte iialgi üle -ja MÕNES mõttes on see õige. Mälestused ei kao ju kuskile. Aga see terav lohutamatu valu.. see jääb vähemaks. Mingist hetkest. Siiski. Katsu olla enda vastu hea, kohtu palju sõpradega. Uue koera võtmine - kohe, nagu muide VÄGA paljud soovitasid - tundus mullegi jubeda.. reetmisena. Et KUIDAS ma siis nüüd niimoodi teen, et vahetan nagu välja. Ja kuulutasin igal pool, et mina endale koera enam ei võta.

Kuud möödusid ja asi läks natuke paremaks. Aga tead, sellisest sõbrast, nagu ainult koer on, tunned ju puudust... sellest siirast, tingimusteta rõõmust ja armastusest. Ja minu sõbrad, kes nägid, KUI õnnetu ma ikka olin, otsustasid kinkida mulle sünnipäevaks kutsika. Ütleme nii, et ma sain sellest teada ja siis tekkisid igasugused jamad (minu ema on ka allergiline koerakarvade suhtes), aga kui ma siis mõtlesin, et ma kutsikat EI saaks - see oli ka kohutavalt tühi tunne. Siis ma saingi aru, et ma olen uueks koeraks valmis. Minu esimene koer on maetud suvila juurde ning ma räägin temaga IGA kord, kui seal olen. See ei ole nii, et ma teda enam ei igatseks või temale ei mõtleks. Hoopiski mitte. See ei ole sugugi vorst vorsti vastu kaup - et ASENDAD koeri. See on ikka nagu üks osa sinust on ikka temaga seotud, ja uus on lihtsalt uus, tal on ka oma osa, ta on lihtsalt TEINE koer. Need asjad enda jaoks selgeks mõelnud, oli edasi juba lihtne.

Mis ma veel oskan öelda - käitu ikka täpselt nii, nagu ise tunned. Mina hakkasin töö juures mitmeid kordi keset päeva nutma veel kaua pärast koera surma. Leina ei ole minu meelest võimalik kuidagi eriliselt kergendada, vähemalt minul ei olnud, see tuleb lihtsalt läbi ja üle elada. Aga aitas see, kui ma mõtlesin, et minu koeral oli tõesti hea ja õnnelik elu, et ma armastasin teda nii nii väga ja ta tundis ennast turvaliselt ja hästi. Ja mul oli hea meel, et ta just minu juurde oli elama juhtunud.

Katsu kuidagi üle elada see jube päev. Ma ei oska mitte midagi muud öelda, ega kuidagi lohutada. Pea lihtsalt vastu.

Tunnen Sulle südamest kaasa!
Mul endal 7kuune kutsu kodus kasvamas ja tunnen,kuidas ta mulle päev edasi järjest enam südamesse poeb...
Dauphil on ôigus-Sinu koer,sôber ja seltsiline on kinkinud Sulle palju ônnelikke hetki ja on saanud vastu imelise koeraelu!
Palju jaksu!

huhh, ma hakkasin nutma selle anna kirja peale :((((((

Mäletan ühte teemat,kus arutleti,kas inimene peaks olema koera lahkumise hetkel tema juures vôi ei.Kôlama jäi selline môte-inimesele on see meeletult raske,aga koer,kes on veetnud oma elu inimese juures,on teeninud ära selle,et viimsel hetkel hoiab tema armastatud peremees tema käppa ja toetab teda...
*nüüd nutan juba mina ka
Veelkord jôudu Sulle!

Muidugi peaks juures olema ja teda kõvasti kallistama!!!

Sain uue kutsu 2 nädalat peale oma kalli koera surma. Ma kartsin ka, et äkki hakkan uut koera kohe Temaga võrdlema - sama tõug, värv jne. Esimesed päevad vist tegingi seda ja arvasin, et nii palju ei suuda/julge uut koera armastama hakata, aga nüüd on ta mulle vähemalt sama armas ja hellitan teda tunduvalt rohkem, sest mõtlen iga päev sellele, kui väärtuslik on tegelikult see koosolemise aeg. (Eelmise koera surm oli TÄIESTI ootamatu!)
Nagu ma ütlesin, olin sunnitud antidepressante võtma (võtan siiani), sest 3-4 päeva oli mul nagu mäluauk, võtsin muide 9 kilo alla 2 nädalaga!
Aga praegu olen pea-aegu üle saanud ja mingit võrdlusmomenti pole. Suudan juba eelmise koera pilte vaadata ja isegi videot, kuigi silm läheb küll veel märjaks.
Kas Sa oled kindel, et Sul on just koerteallergia?
Äkki ei ole? Siis soovitaksin igal juhul uue koera võtta.

Minu koer suri kui olin reisil. Õnneks polnud ta üksi, vanaema oli temaga. Ta jäi haigeks nii äkki, NII äkki, et enne reisi oli ta täiesti terve ja nädala pärast, just päev enne mu koju tulekut ta suri...
See oli nii kohutav aeg, et tegelikult ei tahaks seda üldse meenutada. Süüdistasin ennast kõikvõimalikes asjades, et ma ei märganud ta haigust varem ja et ma enne ta surma tagasi ei jõudnud... See tegi asja kõige hullemaks. Et ma ei saanud olla ta juures kui ta suri. Oleksin teda süles hoidnud ja kallistanud, nüüd leidsin tagasi tulles ainult kasti oma kalliga, kes enam kunagi ei jookse mulle saba liputades vastu.
Matsime ta Pirita jõe äärde kaskede alla. Tegime sinna ilusa haua, kuhu aeg-ajalt ikka viime lilli. Ka mu rott on sinna maetud.
Mul on ka veel teine koer, 12-aastane. Ei kujuta ette, mis siis saab kui tema aeg kord kätte jõuab. Teine koer oli meil 4 aastat ning jõudis selle ajaga niivõrd kalliks saada, praegune aga on olnud üle 10 aasta. Olin alles väike tüdruk kui ta toodi. Kardan nii väga temast ilma jääda!!

minu koer pandi magama augustis. Tal oli neerukasvaja. Kõik nutsid sel päeval. Ta oli tohutult ilus kollikoer, tohutult ustav ja sõbralik... ma ei unusta teda iialgi.

Tunnen sulle kaasa...

istun siin ja nutan... liiga kurvad on kõk need kirjad. endal on kodus kaks koera. üks on 6 ja teine 12 aastat vana. ma nutsin lohutamatult isegi siis, kui vanemal koeral kutsikad sündisid ja me ühe uuele peremehele andsime. ei kujuta ette seda, kui üks mu koertest peaks ... sry, ei saa seda välja öelda.
tunnen sulle kaasa, täna ongi ju SEE päev...

Olen mõttes sinuga. Minu sõber pandi eile st 27. magama. Usun, et juba ta jookseb sinu kutsiga koerteparadiisis.
Meie kutsusime arsti koju. Kõigepealt narkoosisüst, siis... head und. Oma armsal vaibal. See polnudki kole. Kiitsin teda kui väärikaimat krantsi maailmas ja minu pai jäi talle saatjaks.
Halastussüst on nüüd isegi inimestele lubatud. Hollandis vist see oli.
Thats a life.
Ole tugev.

Nuuks!!!!
.............. Elu on igavene ja loomulikult jooksevad kõik need siitilmast praeguseks lahkunud kutsud nüüd paradiisis ringi ja teevad kõike, mis iganes hing igatseb. Ja kunagi tulevad nad tagasi, võib-olla isegi Su enda juurde, pisikese kutsikana, kes põrandale ilusa loigu teeb ja suurte silmadega otsa vaatab.

Panen kõikide kutsude auks küünla põlema. May your angels be with you.

Kõige hullem oli minu jaoks koer viia "tapamajja", ta tegelikult puikles natuke vastu, aga tuli siiski minuga kaasa. Tundsin end niiii halvasti, et just mina viin ta sinna, aga samas tundsin et ei suuda muidu ta surma üle elada. Isa tuli minuga ja võttis sõbra kaasa, et juhul kui me ei suuda koera ise arsti juurde viia,viib sõber. Siiski läks koer minuga. üritasin mitte nutta - et koer aru ei saaks. Istusin seal toolil ja ta hoidis oma pikka nina (kolli oli mul) minu süles ja lasi vaikselt süsti teha - ta ei puiklenud vastu. siis hakkas magama jääma... Ja kui tehti surmav süst (see tehti südamesse), siis arst käskis välja minna ja kuigi ma ei tahtnud ää minna, isa viis mu ikka sealt ära. Hiljem (5, 15, 25?? minutit -aega ei tea, see kõik tundus nii ebareaalne) kutsus arst meid tagasi. Kõige imelikum ja ehmatavam, koer oli surnud, aga ta oli TIGEDA NÄOGA, minu koer, kes pole ealeski tige olnud - nõõd oli - silmad lahti, nina kirtsus ja karv pealaelt turris.... See oli ikkka täiesti jube :((
Usun, et see pilt jääb mullle kauaks mällu :(

Näh nüüd, nutan jälle

Kusjuures arst tegi meile enne seda selgeks, et koera mittemagamapanemine on egoism, sest kahju on mitte koerast vaid iseendast... Sellele mõttele praegu toetungi :((

Tegin ju talle vist parimat

Tänan teid lohutavate sõnade eest

Huvitav, miks teid välja kästi minna.
Mina, vastupidi, selgitasin oma koerale kõik (ta sai aru, mis oli eriti kurb- muidu ta vihkab süste) ja arst tegi kõik minu nähes (kodus).
Nüüd viisime tuhastamisele.

Tunnen sulle sügavalt kaasa. Tean omast käest, et see on hirmus raske ja ega sellest täiesti kunagi üle ei saagi. Ka minu kutsa oli haiguse tagajärjel piinades -- mädase emaka operatsioonist tingitud neerude mittetöötamine, mida arstid ei suutnud üsna pikka aega avastada, sundides niimoodi looma kauem piinlema. Minu kutsa surmast on möödas ~3. aastat, aga ikka mõnikord vahin albumist tema pilte ja olen hirmus kurb. Soovitan aga võtta endale mõne aja pärast uus loom majja. Sest mul oli kusagil 2 kuud periood, kus mul looma kodus polnud, oli kole tühi ja kõle ja kole ja nukker, aga kuna ma ei julgenud võrdlusmomendi pärast endale uut koera võtta, siis kujunes nii, et meie tuttav, kelle miisul olid pojad tõi ühe neist meile kohe koju kätte ja ütles, et pisike otsib head kodu ja teie kutsa oli nii hästi hoitud ja temast on liiga suur tühi auk jäänud. Life goes on nagu öeldakse, armastus vajab andmist.
ja usu mind, parem on valuta lõpp kui lõputa valu, piinata ei ole mõtet looma, ta teab, et teda armastatakse ja soovitakse talle head, vean kihla, et kui ta oskaks rääkida, siis ta ise paluks eutanaasiat.