Tean täpselt mida Sa tunned:((((( Mul on Sinust nii väga kahju. Midagi öelda või kuidagi lohutada on nii hirmus raske, sest ma tean.. Ka minu koer pandi magama, sest tal samuti kaugelearenenud vähk ning ta oli juba teadvuseta. Ning arst ütles, et MITTE midagi ei ole teha.. Kogu haigestumine käis kohutavalt kähku - ühe päevaga sai täiesti tervest kutsust haige vare.. siis hakkas kasvaja, mis vargsi oli arenenud, elutähtsaid organeid puudutama. Arst ütles, et kuna koer ei taipa enam midagi, siis ei ole mõtet looma piinata (süda oli tugev ja terve, oleks veel päevi vastu pidanud). Seal me siis olime, kogu perega, murest murtud, ära nutetud, öö otsa magamata, õnnetud, ahastuses. Ma suutsin mõelda ainult seda, et peaasi, et TEMAL oleks parem, et tal ei oleks enam valus ja paha. Ja AINULT selle mõttega suutsingi teda arstiga jätta. Arst palus meil lahkuda ja tõi tagasi kasti.
See kõik toimus pool aastat tagasi. Tead, kergemaks ei ole võimalik seda kuidagi mõelda või kujutleda, sest OMA koera surm on midagi täiesti ebainimlikult julma ja kohutavat. Minu meelest peaksid koerad elama sama kaua, kui nende peremehedki. AGA. Minu meelest on oluline, nagu lähedaste inimeste surmagi puhul, teha läbi leinaprotsess. Iga inimene leinab erinevalt, mõnele on vajalik seda sisimas sügaval teha, mõni leiab lohutust piltide vaatamises ja mälestustest rääkimises. Minu puhul on see viimane variant vist. Ma ausalt mõtlesin, et ma ei saa sellest mitte iialgi üle -ja MÕNES mõttes on see õige. Mälestused ei kao ju kuskile. Aga see terav lohutamatu valu.. see jääb vähemaks. Mingist hetkest. Siiski. Katsu olla enda vastu hea, kohtu palju sõpradega. Uue koera võtmine - kohe, nagu muide VÄGA paljud soovitasid - tundus mullegi jubeda.. reetmisena. Et KUIDAS ma siis nüüd niimoodi teen, et vahetan nagu välja. Ja kuulutasin igal pool, et mina endale koera enam ei võta.
Kuud möödusid ja asi läks natuke paremaks. Aga tead, sellisest sõbrast, nagu ainult koer on, tunned ju puudust... sellest siirast, tingimusteta rõõmust ja armastusest. Ja minu sõbrad, kes nägid, KUI õnnetu ma ikka olin, otsustasid kinkida mulle sünnipäevaks kutsika. Ütleme nii, et ma sain sellest teada ja siis tekkisid igasugused jamad (minu ema on ka allergiline koerakarvade suhtes), aga kui ma siis mõtlesin, et ma kutsikat EI saaks - see oli ka kohutavalt tühi tunne. Siis ma saingi aru, et ma olen uueks koeraks valmis. Minu esimene koer on maetud suvila juurde ning ma räägin temaga IGA kord, kui seal olen. See ei ole nii, et ma teda enam ei igatseks või temale ei mõtleks. Hoopiski mitte. See ei ole sugugi vorst vorsti vastu kaup - et ASENDAD koeri. See on ikka nagu üks osa sinust on ikka temaga seotud, ja uus on lihtsalt uus, tal on ka oma osa, ta on lihtsalt TEINE koer. Need asjad enda jaoks selgeks mõelnud, oli edasi juba lihtne.
Mis ma veel oskan öelda - käitu ikka täpselt nii, nagu ise tunned. Mina hakkasin töö juures mitmeid kordi keset päeva nutma veel kaua pärast koera surma. Leina ei ole minu meelest võimalik kuidagi eriliselt kergendada, vähemalt minul ei olnud, see tuleb lihtsalt läbi ja üle elada. Aga aitas see, kui ma mõtlesin, et minu koeral oli tõesti hea ja õnnelik elu, et ma armastasin teda nii nii väga ja ta tundis ennast turvaliselt ja hästi. Ja mul oli hea meel, et ta just minu juurde oli elama juhtunud.
Katsu kuidagi üle elada see jube päev. Ma ei oska mitte midagi muud öelda, ega kuidagi lohutada. Pea lihtsalt vastu.