Olen ka tihti kodutute koerte varjupaigast mõelnud. Kannan hinges alati suurt protesti inimeste vastu, kel vastutust ei jätku ja kes oma kaitsetu usaldava looma oma mugavust teenides halastuseta kannatustesse lükkavad - lihtsalt kodunt tänavale. Olen minagi koerte varjupaika toetanud, kuid ajuti tekivad kahtlused, et kas ikka minu toetus jõuab abivajaja koerani - nad on sel nii armetus olukorras. Toetada toiduga? Tülikas ja raske täita.
Aga kui teha pangaarvelt püsikorraldus näiteks kasvõi 100-le kroonile kuus? Isiku majanduslik seis ju sellest ei muutu. unistus- kui leiaks üle Eesti kasvõi 1000 mõttekaaaslast- see oleks neli korda vähem kui 1 % Tallinna elanikest.
Minu meili lugejad, mis oleks kui prooviksime - ainult 100.- krooni kuus ja püsikorraldusega!