Koera pärast vara tõusmine ja välja jalutama minemine ei ole tõesti midagi hullu ju. Tegelikult on täitsa vahva tunne, kui kella 7 ajal (päevast hoolimata) kostab ahju juurest üks ilmatu häälekas haigutus ja siis krabisevad küüned põrandal ning hakatakse kassiga mööda tuba ringi asjatama, et saaks perenaise nüüd kah voodist välja. Päev on veel puhas ja karge ja külm õhk ajab kähku üles. Harjud ära ja hakkab täitsa meeldima. Mina ärkan juba nii enne kella kui ka enne koera vahel. :)
Aga pealkirjavahetuse panin ma üles selle pärast:
Linnaloomapidajad: hea küll, käiakse seal haljasaladel loomadega asjal. Aga miks pagana pärast ei suuda enamus (sic! MITTE kõik, aga väga masendav enamus) koerapidajaid oma lemmiku tagant ka kasida? Veebruari lõpp ja märts on Eesti linnade haljasaladel, kõnniteedel ning magalarajoonide murulapikestel üks tõeline koerasitahooaeg. Õnneks on see mood vist üle läinud, kus lemmikuid lastemänguväljakutel-liivakastides pissitamas ja kakitamas käidi läbi, aga kui lumi sulama hakkab, on enamus asustatud piirkondi nagu miiniväljad. Mõelge, et tegelikult tassite te selle sita ju jalanõudega endale tuppa! Üksvahe julgesin ma loomapidajatele märkusi teha, eriti kui koer sittus liivakasti või lastemänguväljakule. Te ei kujuta ette, kui värvikat sõimu sedasi kuulda võib. Eriti mõnusad ja kompleksivabad on sõimamise suhtes udupeente ja väga hästi hooldatud tõukoerte pidajad. Põhiargument oli: minu koer, situb kus tahab, ega see sinu maa ei ole, mis sa õiendad jms.
Maal ajab täiskasvanud ja vähegi arukas koer, kes vabalt liikuda saab oma asjad sedasi ära, et inimene ei teagi, kuhu tema loom asjal käib, midagi ei ole näha.