Mul pole muret, mida siin kurta, aga ma tahtsin kellelegi oma kassist rääkida.
Ta on 2,5 aastane Täpi. Ma armastan teda hullupööra. Kui ta oli 8 kuune, otsisin talle mehe. Täpi sai kolm ilusat poega, kelle eest ta hoolitses kolm kuud. Siis otsisin kiisudele uue kodu ja Täpi oli rahul, et neist lahti sai. Loodusseadus kehtis tema puhul - kui lapsed suured, mingu ilmaeluga tutvuma! Siis läksime arsti juurde. Ajasime arsti oma pärimistega ja kahtlustega hulluks, aga viimaks usaldasin oma kiisu-ema opi lauale. Täpi ei muutunud, va.see et teda ja mind ei piina enam kosjakoor. Ta on terve, eluröömus, hoolitsev, armastav vigurvänt. Ta käib minuga koos väljas jalutamas (valjastes) ja imestab, miks mulle ei meeldi ronida kui ta aia alt naaberhoovi läheb ega ise nöustu tagasi tulema.
Kui ma reisin, tuleb Täpi kas minuga kaasa vöi jääb hoidjaga koju. Syya sööb siis kui ise tahab, seda on kogu aeg saadaval ja see olen mina, mitte tema, kes on ylekaaluline. Mul pole sedsi vaja karta, et mis juhtub, kui ma kella viieks koju ei jöua.
Vahel, kui olen just magama minemas, tahab ta hirmsasti taga-ajamist mängida. Ta annab märku nii, et äigab mulle voodi alt käpaga vastu pöske.
Tal on rödul (klaasidega) oma tool, kust ta istudes maailma jälgib.
Ta ei kisu juhtmeid ega lilli, sest ma olen talle palju-palju rääkinud, et nii ei saa teha ja tal hakkab häbi, kui sama juttu uuesti kuuleb.
Täpi on siis linnapiiga, kes elab kahetoalises korteris oma önnelikku elu "kasuemaga", keda ta tihti redelina kasutab ja jooksutab iga nipiga endaga mängima.
Arsti juures käime vaktsineerimistel ja enne reise. Pole veel haige olnud.
Teate, on kuradima hea tunne elada kassiga koos!

Mul ka kass ja sinu jutt tuleb jube tuttav ette. Selle vahega, et mina saan riielda, kui ma töölt õigel ajal koju ei tule. Ja üldse on mu kassil iga asja kohta oma arvamus, mida ta mjaugudes väljendab.

nii armas. :) ma tahan ka kassi. kuigi elurütm ei võimalda. nuuks. :( ükskord kui pensionile jään, siis võtan. irw...

Meil ka väga armas kass. Väike mürakaru ning samas nii õrn ja hellitusi nuruv. Meeldib väga mängida ning lemmikmäng on tal see, et teeskleb, et mina olen hirmus koll, kelle eest tuleb nii kiiresti kui võimalik ära joosta. See näeb välja nii, et kui suundun nt elutoast koridori ja kass just luurates tuli vaatama, kus mina olen, siis tehakse siuke ümberpöörd ja plagatakse minema. Et uuesti luurele tulla ja kui mind nähakse siis hirmsa ajuga põgeneda. Vahest mängin kaasa, et peidan end ära ja hüppan järsku välja :). Igatahes lõbu laialt mõlemil :). Kiisule meeldib hirmsasti süles olla, kui ma arvuti taga olen. Siis jääb kasvõi kõik neli käppa taevapoole sülle magama, missest et pea ja jalad ripuvad üleääre. Nii on ta eriti armas :). Kui koju tuleme, siis on ta rõõmsalt saba püsti vastas, ei riidle ega midagi, nurub pai ainult ning uurib, kas talle ka midagi toodi.
Magada meeldib talle meie voodis ja just seal, kus meie oma jalgu tahaks panna. Hea et on suur voodi ;). Hommikuti tuleb mind nillima - st tullakse nurrudes ja surutakse oma nina minu oma vastu ja siis visatakse minu peale pikali, et kohe hästi palju paisid saaks. Siuke on minu suhe kassiga. Aga minu mehe ja kassi vaheline suhe on hoopis teine ;). Tema sülle magama ei poeta, süles olles kukub kohe kätt närima ja seda mitte paha pärast, vaid sellepärast, et mees on tema mängukaaslane, kellega õrnusi ei vahetata. Iga mehe liigutust kassi suunas võetakse kui ettepanekut mängimiseks kuigi tihti on kass ka see, kes kutsub meest mängima. Väljendub see siis selles, et mehe sokile karatakse kallale või halvemal juhul paljale jalale või kui mehe käsi ettejääb, siis sellega saab ka mängu alustada. Mees saab kassi paitada ainult siis kui kass on liiga unine et silmi avada ning tunnistada, et hoopis mees teeb talle pai, mitte mina :).
Meie ka nii rahul, et kiisu võtsime. Toob niipalju rõõmu majja oma ulakustega :)

Mulle ei meeldinud kassid kohe üldse mitte,enne kui lapsed tõid meile kiisupoja.Nüüd olen ma selline kassihull,et võõraid kissasid nunnutan igal pool,kus näen.Saba(kiisu nimi)magab ka ainult minu või noorema tütre jalgade peal,nii et öösel on raskusi külje keeramisega.Ja ta käib üht karvast kaisulooma imemas.Vist tunneb oma ema tissist puudust.Ta on nüüd 7 kuud vana.Ja kui külmkapi uks lahti tehakse,siis tormab läbi korteri ja ei võta külmkapi ees kurvigi välja ja libiseb hooga edasi vastu seina.Alati saab sellega nalja.
Kurrub ja nurrub kogu aeg ja poeb sülle.Ma nii armastan oma kiisukest.

hihih, minu kass ka õiendab minuga (kohe pikalt ja kurjalt), kui ma olen pikalt ära olnud...

minu muna oli väiksena paras ullike, sellest ta nimigi - (pesa)muna.
vennad oskasid ilusti süüa, aga muna pidi ikka kõhuli taldrikus olema, ja siis teised sõid ümber tema. lõpuks tuli kassiemme, lakkus muna puhtaks, ja sai niiviisi ka omal kõhu täis.
piima jõi muna sedamoodi, et seisis kahe käpaga piima sees ja emme lakkus ta jälle pärast üle.
lõpuks emme vaatas, et asi jama, poeg rokane koguaeg, ja nakitses tal käpaotstest karva maha. munake nägi seepeale välja nagu varesepoeg, harali varvastega.
muna ei osanud kaua küüsi käpa sisse tõmmata, ja seepärast jäi ta alailma vaiba külge kinni. vahel keeras ta käpa päris vinti, aga paigalt ikka ära ei saanud...
üks asi on munal koguaeg selge olnud - hädad teeb ainult potti, ja ei kuhugi mujale. väikse kassina sai tal asi korrapealt selgeks. ja mitte ühtki korda pole ta selle reegli vastu eksinud.
praegu on ta 1,5 aastane - ikka veel paras ullike. jalgupidi söögi sees küll ei käi, aga peale sööki on kausi ümbrus meetri raadiuses putru täis.
hääl on tal vali, seda laseb ta kuulda igal hommikul kella kuuest saadik. siis kui kõik on lõpuks üleval, vaikib laul, ja pesast kostub vali nurr-nurr-nurr - munake läheb nimelt magama.
veel meeldib talle omasuuruse karuga mürada.
ta on hirmus suur sõber on, käib mul koguaeg järel. kui kodust ära hakkan minema, laseb nutulaulu ukse juures ja katsub käpaga oma reisikorvi - võta mind kaasa!
ta on hüper-super armas tegelane, ja meie pere suur-suur lemmik.

Nii armas neid jutte lugeda et kohe pisar tuleb silmanurka :-)

Meil on ka nüüd teist nädalat põngerjas kodus...igavesti vahva mürakaru...täna saab siis 2 kuuseks..ilus halli triibuline jõmpsikas, kusjuures minu meelst suht omapärane on see et kuigi tal lõua alune ja kõhu alune on hallikas valged...ja seljas hallid triibud, siis varbad on täitsa pruunid, nagu pisike neegri jõmpsikas..kuna kõigil tuttavate kassidel on roosad varbad, siis meie oma on kohe selline haruldus :-))

Täiesti vahava kass, kui käisime teada Tallinnast toomas, (ise elame Haapsalus) siis natike muretsesime et kuda ta selle pika sõidu üle elab, varustasime end ilusti reisipuuriga ja vooderdasime selle tekiga et külm ei oleks...nagu me ta sinna panimeja hakkasime sõitma hakkas siukene protest taga pingilt, viha oli nii suur et ei jõudnud näugudagi tulid siukesed kähinad ja raevukad trelli närimised...kole oli sõita, mõtsin et ahh prooviks korra sülle võtta et ehk rahuneb maha...nagu sülle sai nii oli vana rahu ise, vahtis aknast autosid ja puid, vahepeal magas ja siis natike nakitses ja üldiselt pidas enda väga viisakalt üleval...koju tuues oli natuke koiva võdinat aa nii umbes tunniga oli nagu vana kohalik ise...trallis mööda elamist...Ahjaa esimese 15 minuti jooksul leidis ise oma poti ülesse ja ronis sinna pissile (meil oli ikka suu lahti)..ja siiani pole ühtki apsakat old.. Külmkapi hääle peale krossib kah kohale ja siis kohe külm kappi ja alumistesse juurvilja kastidesse ronima.. Sööb absoluutselt kõike...kuigi pole elus nälgas olnud... aga krõbinatest väga ei hooli ikkapehmet ja suurtes kogustes
Kardinad on juba omad vatid saanud :-( eks me ikka koolitame teist aga see vist võtab veel aega..natuke on manitsus meeles aga varsti võib teda jälle kusagil poole kardina peal süüdimatult kõõlumas kohata.
Valmis varutud väikesed hiired põlgas ära, mängimiseks kõlbulikuks tunnistas aint enda suuruse piiksuva hiire...
Üldse hästi armas ja nunnu kiisu.., küll olnud vaid loetud päevad, aga enam ei kujutagi oma elamist ett eilma temata..

felidae, nii armas!
linnupoja kartis sul ju autosõitu.
minu vana kass poeb autosõidu ajal mulle ninapidi kaenla alla, ja lõpuks varrukasse välja, ja siis väriseb seal.
munake jälle teeb kogu sõidu aja jubedaid hääli. korvist välja teda lasta ei saa, siis on ta küll vait, aga sehkendab mööda autot ringi, ja lõpuks ronib pedaalide alla ka.
mina koolitasin halvad kombed kassidest veepritsiga välja. nüüd piisab ainult pudeli näitamisest, ja juba on kassid kadunud.

Minu kiisu sai juba pisikesena autusõitu tunda. Siis mõned kuud hilje uuesti ja siis oli küll kisa lahti. Käis ringi, tuli vahest sülle nurruma ja käis uuesti ringi. Katsusime seda meetodit ka, et temaga autos mängida, seda siis sõiduajal ja oli kohe nõus :). Lõpuks mängis juba ise kui igav hakkas. Nüüdseks on ära harjunud ja nüüd lausa meeldib sõita. Nurub ukse ees, et lähme välja sõitma ja kui vahest ongi ta kaasa võetud, et poodi minek siis kiisu nii õnnelik.

ma ei teagi kuivõrd ta seda sõitu kartis, pigem ärritas teda see puuri panek. Ma loodan et ta järgmistel sõitudel samamoodi viksilt käitub.
Veeprits onjah plaanis osta, sest käega karistamist ei pea ma õigeks, nuu kuda sa seda loomakest kes natuke suurem kui peospesa ikka nahutad? paegu olen rulli keeratud ajalehega sopsanud...saab aru küll...aga vesi oleks tõenäoliselt effektiivsem...
Ihii jajah linnupoakene...ei tia mida kass sellest arvaks kui ta
inimesest arusaaks...ise ütlen ikka tibukene...see vist kole solvang :-P

ei tea jah, mis nad ise arvata võivad.:)
vana kass vaatab küll vahel jube põlastava näoga, kui ma teda nunnutama hakkan.

minu emane diivakass on viimasel ajal kohvitantaks hakanud. no nagu mesilane kohvitassi kallal, ei saa tassi järelvalveta lauale jättagi. käin siis mööda tube tass näpus ringi kuni kuulen mingit imelikku krabinat - kass kohvipaki lahti kakkunud ja peapidi pakis kahe suupoolega kohvi söömas... no on imeelukas. vanasti oli tal arbuusi ja kiivimaania, nüüdseks on ümberspetsialiseerunud kohvi degustaatoriks.

vaatasin igaksjuhuks seda teemat, et äkki on midagi uut, ja ongi...icicic!
ma tean ühte snautserit, kes samal põhjusel kohvijoomise ajaks teise tuppa kinni pandi.