Mul pole muret, mida siin kurta, aga ma tahtsin kellelegi oma kassist rääkida.
Ta on 2,5 aastane Täpi. Ma armastan teda hullupööra. Kui ta oli 8 kuune, otsisin talle mehe. Täpi sai kolm ilusat poega, kelle eest ta hoolitses kolm kuud. Siis otsisin kiisudele uue kodu ja Täpi oli rahul, et neist lahti sai. Loodusseadus kehtis tema puhul - kui lapsed suured, mingu ilmaeluga tutvuma! Siis läksime arsti juurde. Ajasime arsti oma pärimistega ja kahtlustega hulluks, aga viimaks usaldasin oma kiisu-ema opi lauale. Täpi ei muutunud, va.see et teda ja mind ei piina enam kosjakoor. Ta on terve, eluröömus, hoolitsev, armastav vigurvänt. Ta käib minuga koos väljas jalutamas (valjastes) ja imestab, miks mulle ei meeldi ronida kui ta aia alt naaberhoovi läheb ega ise nöustu tagasi tulema.
Kui ma reisin, tuleb Täpi kas minuga kaasa vöi jääb hoidjaga koju. Syya sööb siis kui ise tahab, seda on kogu aeg saadaval ja see olen mina, mitte tema, kes on ylekaaluline. Mul pole sedsi vaja karta, et mis juhtub, kui ma kella viieks koju ei jöua.
Vahel, kui olen just magama minemas, tahab ta hirmsasti taga-ajamist mängida. Ta annab märku nii, et äigab mulle voodi alt käpaga vastu pöske.
Tal on rödul (klaasidega) oma tool, kust ta istudes maailma jälgib.
Ta ei kisu juhtmeid ega lilli, sest ma olen talle palju-palju rääkinud, et nii ei saa teha ja tal hakkab häbi, kui sama juttu uuesti kuuleb.
Täpi on siis linnapiiga, kes elab kahetoalises korteris oma önnelikku elu "kasuemaga", keda ta tihti redelina kasutab ja jooksutab iga nipiga endaga mängima.
Arsti juures käime vaktsineerimistel ja enne reise. Pole veel haige olnud.
Teate, on kuradima hea tunne elada kassiga koos!