Minul oli kolli, väga intelligentne ja õrnake selline.Laste peale kippus nina kirtsutama, aga tema puhul oli see tõenäoliselt põhjustatud sellest, et kutsikapõlves torkas üks jõnglane talle näpud silma. Kuna elasime korteris, siis väga palju võimalusi tal hulkuma minna ei olnud, paar korda pani plehku ja ajas omi asju, aga tuli mõne tunni pärast ilusti kodumaja ette ootama. Suvel maal käis koos kohaliku "sõbrannaga" paar korda öisel rännakul, aga hommikuks oli tagasi...ilusad kutsikad tulid, muuseas..:)
Oma kogemusest võin öelda, et kui tahad sõber-koera ja näitusetulemused tähtsust ei oma, siis pole mõtet võta uhke sugupuuga ülearetatud tõukoera, nagu minu oma oli...Minu kutsa emal olid 2 pesakonda kutsikaid aastas. Kõlava nimega sõber oli küll uhke sugupuuga, kuid pisut nõrga tervise ja närvisüsteemiga. Ta elas 8-aastaseks, suri kaasasündinud südamerikke tagajärjel.
Tore sõber oli, omi inimesi hoidis ja kaitses väga. Kuigi ta suri juba 5a eest, tunnen ikka veel puudust...