Tegelikult alustati nende aretusega Austraalias juba 70-ndatel ja suunitlusega aretada välja tõug, mis oleks sobiv koeraallergikutele. Mood moeks, neid on palju Põhja-Ameerikas, eriti Kanadas, Usa-s ja muidugi ka Inglismaal. Suuruseid on kolm: miniatuurne, keskmine ja suur, ja karvkatte värve on mitmeid, kõige hinnatum on kohvipruun.
Tahaksin just sellist miniatuurset labradoodlit oma allergikust lastega perre, sellepärast küsisin. Labradoodlid on väga heade iseloomuomadustega koerad, sobivad imehästi seltsikoeraks, loomateraapiaks neid on palju väga häid iseloomuomadusi ja kõrge intelligentsus. Samas, kuna tegu siiski väga karvase loomaga, on karvahooldus suur.
Uurisin ka teisi tõuge. Karmikarvalise/pikakarvalise foksterjeri kohta on ka öeldud, et ta sobib allergikutele, kuna ise karva ei aja ja tal ka praktiliselt puudub n.ö koeralõhn. Tahaksin küsida nende omanikelt, kas see on ka tõesti nii ja kui palju tööd on siis tema karvahooldusega: kas pügamisest aitab, või peab kindlasti tema karva ka "kitkuma" - vaat see asi on veidi segane. kas ka siledakarvalise foksterjeri omanikke liigub siin? Kuidas on nende toaspidamisega lood? Kas ta ajab palju karva ja kuidas on tema karvahooldusega, mida ütlete n.ö koeralõhna puudumise kohta kommentaariks. Tänan vastuste eest juba ette.