Ausalt - ei taha olla ei sarkastiline ega ka noore tubli inimese indu maha tampida! Ma ise olin täpselt samasugune, kellele lemmiklooma ei lubatud ja esimese koera sain alles peale keskkooli lõpetamist! Kuid toona olid olud natuke teised tänastest. Kui lapsena naabritädi spitsikese moodi koera jalutama viisin, polnud samal ajal mitte kunagi ühtki teist koera - koeri oli vähe ja hulkuvaid linnas siis naljalt ei olnudki. Nüüd olen koertega koos olnud üle poole elust ja saanud erinevaid kogemusi ning näinud erinevaid olukordi. Kui kord mu oma rihmas olevale koerale tuli kallale suur täies elujõus asiaat, peale seda kardan ma kõiki võõraid suuri koeri, ja minu koerad ei ole väikesed ja see koer pääses vaid rohkete nahahaavadega, sest tol hetkel oli ta väga heas karvas, samuti ei hakanud koer vastu. Kuid selle koera hingehaavu nägin hea mitu aastat, enda omad pole siiani paranenud ja teatud tõugusid kardan peale sellist kogemust. Kõige jubedam oli, et ma olin täiesti abitu ega saanud oma koerale appi minna - ründaja oli liiga võimas selleks, omanik aga hiilis vaikselt hoopis minema... Väikese koera oleks too kindlalt maha murdnud.
Kui võõras inimene võtab enda hoole alla (=jalutada) võõra koera, keda täna saab hinnata mingi rahasummaga, siis peab ta olema võimeline ka vastutama selle looma eest. Ta peab oskama vajadusel väga kiiresti reageerida väga erinevatele olukordadele ja teadma, kust ta saab kiiresti ka veterinaarset abi - ka olema valmis materiaalselt vastutama mingil määral. Koerapidamise kogemuseta on see praktiliselt võimatu, paraku. Ja ma ei usu, et keegi võõras inimene usaldaks oma lemmiklooma niisuguse inimese hoolde.
Mida ma soovitan. Soovitan leida omale sõbrad, kes tegelevad aktiivselt koertega, ja koos nendega käia kaasas nende harrastatavate alade üritustel. Varjupaigas vabatahtlikuks käimine on suurepärane võimalus, ka uute tuttavate-sõprade leidmiseks! Kui koeraharrastuse soov väga suur - miks mitte hakata käima näiteks koertenäitustel ringikorraldajaks! Just peaks hakkama kursus, selleks tööks ei pea üldse koera olema, kuid silmaringi koerte osas avab see väga palju! Kursuse kohta oli hiljuti Eesti Kennelliidu kodulehel info üleval. Soovitan! Kui koolitus läbitud ja stažeerimised ka, siis makstakse ka ringikorraldajatele töö eest. Koertekoda on küll foorum, mida mõned siia kiruma tulevad, kuid sealt leiab kindlasti ka asjalikke soovitusi ja võibolla omakandist ka selliseid noori, kellega saaks koos kasvõi jalutamas käima hakata. Nii see kogemus ka tasapisi tilkhaaval tuleb. Ja kes teab - võibolla tuleb ka see päris oma koer kunagi! Ei tohi nina norgu lasta!