Või mis teie arvate?
Minuarvates võiks need kõik minna ja mida varem seda parem.

Arutelu objekte mainimata lisaks siia juurde veel seda et kui rahulikult olukord läbi mõelda, siis jõuame järeldusele et tegelikult käitutakse ju õigesti. Kuid mõned ei taha seda mõista. Elatakse oma vanade kommete järgi ja ollakse vastu muutustele.
Kuid muutused on niikuinii vältimatud. Kuna aeg liigub edasi ja toob endaga aegajalt kaasa järsemaid muutuseid. Mõned on nii tugevasti harjunud elama oma vana järgi et ajavad kõigele uuele ja paremale jonnakalt oma punased sõrad vastu.

Ja samas asja teise nurga alt vaadeldes..
Kes olete teie et tulete siin meile dikteerima kuidas meie peame olema?
Aga äkki meile meeldibki just niimoodi olla!
Ega jah, ega kaks teineteisest nii erinevat kultuuri niipea ühte ei sula. See võtab veel mitu sajandit.
Aga kannatust neil jagub. 100 aastaga võib veel paljutki juhtuda.
Elame-näeme, nagu öeldakse.

Hea jah, et niimoodi läks! Tõeliselt isamaaline tegu!
Pole neil tänapäeva narvakatel häda midagi, mis nad vinguvad! Kodud on alles ja välja sealt keegi ei aja. Ainult tanki pole, nagu pool südant oleks välja rebitud ... oo, boože moi ...

Millise tundega peab see inimene punamonumentide ülistamist taluma, kelle isa Siberisse vangilaagrisse viidi, samuti nagu kaks tädimeestki, tagasi ei tulnud neist ükski.
Läks natuke aega mööda, laps aeti oma toast välja, et korpuse mees (nii neid tollal kutsuti) saaks oma perega sinna elama asuda. Lapse ema kuulutati reeturi naiseks ja pandi talle kõva metsatöö norm peale, ja et ta seda täita jõuaks, pidi ta abilise võtma. Sellegipoolest taheti ta ühel päeval Siberisse küüditada, aga ema sai teada ja jõudis pakku minna.
Vanaema koos teise tütre ja selle lastega pandi aga loomavagunisse ja pikk teekond algas... Kolmas õde istus ka oma aja vanglas ära, oli ta ju samuti reeturi naine.
Laps oli kooliajal vanainimeste juures kostil, ühel päeval viidi ta sealt mõneks päevaks ära, külanõukogu hoonesse, lootuses, et ehk ema saab teada ja tuleb lapsele järele ja siis saab ta kinni võtta, aga tollal ju mobiiltelefone polnud...
Need punamonumendid tuletavad seda kõike jälle meelde.

Neile sümboliseerib see monument võitu fašistlike natside üle. Eks nad pidid ju omalajal fritsud välja peksma muidu oleksid nood hoopis neile otsa peale teinud.
See oli nii ammu kuid siiamaani ei suudeta sellest üle saada.
Mitte ükski praegune Narva elanik pole selles kõiges süüdi mis tollal juhtus. Vaevalt et neist noortest keegi üldse teabki seda kui paljud pidid tollal kannatama punase võimu tagakiusu. Kuna nad seda ei tea, siis tundub neile et riik kus nad elavad ei pea neist lugu et suisa väevõimuga rebib neilt käest midagi mis on neile väga kallis. Juba test korda julgeb Võim ennast nende suhtes maksma panna. Seda nad kindlasti ei andesta.
On olemas 3 tüüpi venelasi.
Tavaline venelane. Elab oma riigi territooriumil idapiiri taga ja tema arvamus teistest võib olla milline iganes, ta on oma maal ja oma kodus ning võib seal arvata mis heaks arvab.
Eesti venelane - vene juurtega Eesti Vabariigi kodanik. Haritud. Oskab eesti keelt ja austab teisi enda ümber. Meeldiv inimene.
Tibla ehk prussakas - vene keelt rääkiv ja eestlastest mitte lugu pidav Eestis alaliselt v elamisloaga elav isik. Kas Vabariigi kodanik või siis hallipassimees. Madala haritusega, jonnakas, eestlasi halvustav, eesti keelt selgeks õppida ei taha. Isegi kui natuke oskabki, siis põhimõtteliselt ei räägi seda fašistide keelt. Kade nende peale kes on edumeelsemad ning kellel läheb paremini kui tal. Eestlaste tagant varastamist peab ta auasjaks. Talle ei meeldi et riik hoolitseb selle eest et tema järeltulijaid õpiksid selgeks riigikeele. Talle tundub et riik sunnib neid õppima seda vastikut fašistide keelt saamata aru sellest et tema järeltulijad saavad sirgudes tööturul paremini hakkama kui mõistavad selle riigi keelt kus nad elavad.
Ja selliseid on veel palju alles. Nii mõnedki ei lase sellel välja paista.

" Eks nad pidid ju omal ajal fritsud välja peksma muidu oleksid nood hoopis neile otsa peale teinud."
Seda küll, aga peksnud fritsud välja ja läinud oma koju tagasi, oleksime siiani head sõbrad olnud. Aga ei - okupandid välja ja ise asemele. Olid kolhoosid, olid sovhoosid, inimesed harjusid sellega, kuid üks suur viga, mis tehti, oli see, et piirid kinni pandi ja inimesi reisida ei lubatud, tundsime endid aheldatuina. Ega keegi välismaale poleks jäänud, "Nõukogude Liidus pidi ju olema hea elada!"

nagu praegu ukrainas - me tulime vabastama! mida te seal vabastate, okupandid.
üks inimvaenulik võim seal venemaal viimased sada aastat ja kui nüüd ukraina selle mordoritulukese ei kustuta, siis järgmised sada aastat see ka jätkub.

Mäletan aastaid tagasi üks mu tuttava tuttav oli püstihädas prussakatega. Tal oli oma talu ja mõned loomad. Salvedes igasugu toidutagavarad endile kui ka loomade söödad.
Ja ei saadudki jälile et kust nad ilmusid. Talus oli ikka puhtust hoitud ning parasiitidega probleeme seal varemalt ei olnud. Ilmselt koos loomasöödaga need kutsumata külalised saabusid.
Algul olevat olnud mõni üksik ning kuna sellele ei reageeritud piisava tõsidusega siis mõne ajaga olid nad jõudsasti siginud ning okupeerisid juba terve toidukambri ning ahju poolse osa köögist.
Iga kord kui seal valgusti süüdati, jooksid need parasiidid ahju taha peitu. Ja katsu sa neid sealt välja ajada kui ahi on suur, mitme küttekoldega ning vahe ahju ja seina vahel on nii kitsas et sinna vahele keegi ei mahtunud.
Mõnda aega elati niimoodi koos. Oli muidugi raske. Aegajalt tõrjuti neid tagasi kuid nad ilmusid ikka ja jälle uuesti.
Lõpuks tundsid endid seal juba nagu päris peremehed. Ei mingit austust - kus vähegi oli midagi söödavat lahtiselt jäetud seal võis näha nende poolt mahajäetud kõntsa.
Ja muudkui aga sigisid ning reostasid kõik kohad kus nad viibisid.
Loomulikult ei saanud see nii jätkuda. Territooriumi omanik pidi lõppudelõpuks end nende suhtes kehtestama. Oli vaja nad oma eluruumidest välja peksta.
Lahti saada tuli neist kõikidest viimse kui üheni. Ka paar sellist on juba liiga palju. Poevad põranda alla ja istuvad seal niikaua kuni tunnevad et võib taas tegutsema asuda. Alati peab ka selliste suhtes valvel olema.
Aga selles kohas neist enam nii lihtsalt lahti ei saadudki. Kõik katsed neid sealt välja mürgitada ebaõnnestusid. Neid oli lihtsalt juba liiga palju.
Lõpuks jäeti see talu talvel kütmata. Ja vot sellest oli abi. Käre külm hävitas kas just viimase kui ühe neist kuid lahti neist lõpuks saadi.
Räägitakse et prussakas elab isegi tuumasõja üle. Aga näed, tuleb välja et pakane saab tast võitu.