Mäletan aastaid tagasi üks mu tuttava tuttav oli püstihädas prussakatega. Tal oli oma talu ja mõned loomad. Salvedes igasugu toidutagavarad endile kui ka loomade söödad.
Ja ei saadudki jälile et kust nad ilmusid. Talus oli ikka puhtust hoitud ning parasiitidega probleeme seal varemalt ei olnud. Ilmselt koos loomasöödaga need kutsumata külalised saabusid.
Algul olevat olnud mõni üksik ning kuna sellele ei reageeritud piisava tõsidusega siis mõne ajaga olid nad jõudsasti siginud ning okupeerisid juba terve toidukambri ning ahju poolse osa köögist.
Iga kord kui seal valgusti süüdati, jooksid need parasiidid ahju taha peitu. Ja katsu sa neid sealt välja ajada kui ahi on suur, mitme küttekoldega ning vahe ahju ja seina vahel on nii kitsas et sinna vahele keegi ei mahtunud.
Mõnda aega elati niimoodi koos. Oli muidugi raske. Aegajalt tõrjuti neid tagasi kuid nad ilmusid ikka ja jälle uuesti.
Lõpuks tundsid endid seal juba nagu päris peremehed. Ei mingit austust - kus vähegi oli midagi söödavat lahtiselt jäetud seal võis näha nende poolt mahajäetud kõntsa.
Ja muudkui aga sigisid ning reostasid kõik kohad kus nad viibisid.
Loomulikult ei saanud see nii jätkuda. Territooriumi omanik pidi lõppudelõpuks end nende suhtes kehtestama. Oli vaja nad oma eluruumidest välja peksta.
Lahti saada tuli neist kõikidest viimse kui üheni. Ka paar sellist on juba liiga palju. Poevad põranda alla ja istuvad seal niikaua kuni tunnevad et võib taas tegutsema asuda. Alati peab ka selliste suhtes valvel olema.
Aga selles kohas neist enam nii lihtsalt lahti ei saadudki. Kõik katsed neid sealt välja mürgitada ebaõnnestusid. Neid oli lihtsalt juba liiga palju.
Lõpuks jäeti see talu talvel kütmata. Ja vot sellest oli abi. Käre külm hävitas kas just viimase kui ühe neist kuid lahti neist lõpuks saadi.
Räägitakse et prussakas elab isegi tuumasõja üle. Aga näed, tuleb välja et pakane saab tast võitu.