Eelmisel kevadel jätsin jõhkralt ja armutult oma 4aastat peetud mehe maha. Suvi ei läinud mul nii nagu plaanisin ja sügisel olin suurest pettumusest ja üksindusest, ilmselt ka iseenda nõrkusest ja mugavusest valmis absuluutselt kõigeks, et eks mind uuesti jutule võtaks.
Ta võttis.
Ta võttis mind jutule, oma suurde koju ja laia voodisse.
Tohutu armastuse ja hoolimisega käsikäes pean aegajalt kannatama tema põlgust ja laitust: "näed siis kui jobu sa oled - jooksid teise mehe juurde saamata aru, et ilma minuta sa ei oska ega saa elada!"; "kes sa oled selline, et tuled mulle ütlema, mis naisega ma võin lõunat süüa ja mis naisega ma ei või õhtul väljas käia!" jne.
Siiani kahtlustab ta iga mu käiku, sorib minu telefonis ja asjades.
Kui aus olla, siis meil läheb paremini kui eales varem aga eelmisel kevadel ei jätnud ma teda ju põhjuseta maha.
Ja tee, mis tahad, see jääbki häirima - inimest ei muuda ja iseenda soove on ka vägivaldne maha suruda. Astusin teist korda sama reha peale. Täna ma mõtlen siiralt, kas sügisene otsus polnud mitte vale ja et tehtud viga tuleks parandada enne kui väga hilja on! (ta on teinud ettepaneku saada laps)
Loo moraal: mõtle hästi järgi miks sind maha jäeti ja mõtle ka selle peale, miks sinuga uuesti kohtuda tahetakse!