Mina sain 17a emaks.
Nüüd olen 20, laps 2-aastane ja natuke peale.
Ma ei ela viletsuses- elan lapsega kahekesi väga kenas ühetoalises korteris, õpin õhtukoolis neljadele-viitele, oman autot ja autojuhilube, lapse isa maksab korralikult elatist ja kohtub lapsega regulaarselt. Mina olen oma eluga vägagi rahuL! Ainus, millest mul kahju on, on see, et laps ei saa oma isaga koos kasvada. Aga neil on väga soe suhe, nad kohtuvad väga sageli, laps on iga nädal seal, et see lohutab mind!
Muidugi, tuleb tänada minu isa, kes on mind VH lõppemisest saadik kuni siiani üleval pidanud ja peab ka kooli lõpuni, käin selle eest tema firmas tööl aeg-ajalt. Järgmine kevad lõpetan ja siis ootab mind ülikool! See suvi läksin ka üle 3 aasta taas tööle, et mitte terve suvi ka vanemate raha peal liugu lasta.
Jah, mina olin 17, aga kui Su vanemad ja mees toetaksid Sind samamoodi, kui mind, siis ei ole ju vahet, kui vana Sa oled. Tähtis, et Sa last tahad, loed kasvatusalaseid raamatuid, harid ennast, käid perekooli loengutes jne, ja tead, mida lapse kasvatamine endast üldjoontes kujutab.
Ka mina ei suudaks kunagi aborti teha.