Rasedus
rasedus ja jalgratas
ats 17. aprill 2003, kl 18.33 |
Lynn 17. aprill 2003, kl 18.39 |
Judy 17. aprill 2003, kl 19.31 |
Kui sõita siledal maal on kõik OK, ka raseduse lõpus, kui jalutada ei viitsi siis hea moodus enda liigutamiseks. Metsa üle kändude-juurikate sõitma minna ei soovita. Ning üldse olla ettevaatlik, et mitte kukkuda.
Kui on probleeme raseduse säilitamisega - no siis on muud jutud. Üldiselt aga - ega rasedus pole haigus :)
Mina sõitsin, laps tubli, sünnitus kerge ;P
Kui on probleeme raseduse säilitamisega - no siis on muud jutud. Üldiselt aga - ega rasedus pole haigus :)
Mina sõitsin, laps tubli, sünnitus kerge ;P
daisy 18. aprill 2003, kl 13.10 |
mõmm-mm 19. aprill 2003, kl 12.19 |
T 19. aprill 2003, kl 21.49 |
Mina olin nagu hulljulge lendur. Kuna olin raseduse ajal oivalises vormis siis tegin köikke millele köht ette ei jäänud ja möistus väga vastu ei hakanud.
Raseduse esimesel kolmel kuul ei soovitata vist jah midagi väga pingutavat ning extreemset teha aga ma olin kull 5-6 kuu rase kui vanaema juures vana kokkupandava jalgrattaga ule kivide ja kändude panin. Sealt maanteele ja alevisse ja nii iga päev.
Ok vanaema ei teadnud, et ma rase ka olen, kandsin laia t särkki ja köht pold hirm suur ka.
Lisaks mängisin oma onuga ( muud sugulased ka talgude ajal) näiteks kulli ja jooksin köigest väest ule kartulivagude eest ära.
Minu ajutegevuse järgi ei ole rasedus haigus ja seda ei pea pödema voodis ega kiiktoolis. Kui miski peab pidama jääma siis ta ka uldjuhul kinni jääb. Ma ei tea milline on Sinu fuusiline vorm ennem rasedust olnud aga ise olin käinud mitmeid aastaid regulaarselt paar korda nädalas aeroobikas.
Igatahes kui mu ema siis onu sunnipäeval ilmutas, et temast on tulnud vanaema siis kukkus sugulastel suu lahti ja nad arvasid, et olen adopteerinud lapse, sest ma ei olla vastanud tuupilise raseda välimusele ja teguviisile. Tähendab mul ei olnud telgi suurust rindade kohalt laienevat kleiti ega ma ei lamanud voodis ja ähkinud.
Laps on täiesti normaalne, senini terve ja uldse on harva haige olnud. Pörutused emausas on väga väikesed. Ma ise kukkusin 8 kuul sedasi, et tulin sokkis meie teise korruse trepist kiiruga alla ja libastusin ning ulejäänud nii 10 astet tulin tagumiku peal, parema käega sain käsipuust kinni. Käsi natukene oli valus ja tagumikul paar sinikat aga rasedus ei katkenud. Ema nägi seda kukkumist pealt ja nuttis nii, et hirmus. Kusisingi, et miks tema nutab kui minul oli valus?
Raseduse esimesel kolmel kuul ei soovitata vist jah midagi väga pingutavat ning extreemset teha aga ma olin kull 5-6 kuu rase kui vanaema juures vana kokkupandava jalgrattaga ule kivide ja kändude panin. Sealt maanteele ja alevisse ja nii iga päev.
Ok vanaema ei teadnud, et ma rase ka olen, kandsin laia t särkki ja köht pold hirm suur ka.
Lisaks mängisin oma onuga ( muud sugulased ka talgude ajal) näiteks kulli ja jooksin köigest väest ule kartulivagude eest ära.
Minu ajutegevuse järgi ei ole rasedus haigus ja seda ei pea pödema voodis ega kiiktoolis. Kui miski peab pidama jääma siis ta ka uldjuhul kinni jääb. Ma ei tea milline on Sinu fuusiline vorm ennem rasedust olnud aga ise olin käinud mitmeid aastaid regulaarselt paar korda nädalas aeroobikas.
Igatahes kui mu ema siis onu sunnipäeval ilmutas, et temast on tulnud vanaema siis kukkus sugulastel suu lahti ja nad arvasid, et olen adopteerinud lapse, sest ma ei olla vastanud tuupilise raseda välimusele ja teguviisile. Tähendab mul ei olnud telgi suurust rindade kohalt laienevat kleiti ega ma ei lamanud voodis ja ähkinud.
Laps on täiesti normaalne, senini terve ja uldse on harva haige olnud. Pörutused emausas on väga väikesed. Ma ise kukkusin 8 kuul sedasi, et tulin sokkis meie teise korruse trepist kiiruga alla ja libastusin ning ulejäänud nii 10 astet tulin tagumiku peal, parema käega sain käsipuust kinni. Käsi natukene oli valus ja tagumikul paar sinikat aga rasedus ei katkenud. Ema nägi seda kukkumist pealt ja nuttis nii, et hirmus. Kusisingi, et miks tema nutab kui minul oli valus?
K 20. aprill 2003, kl 21.39 |
Lynn 21. aprill 2003, kl 10.40 |
väga julgustav. eks olen ka ise tegelikult võtnud plaani, et kui esimesed ohud möödas (kolmas kuu jookseb alles ja vääääga pikalt oodatud rasedus), siis koorin ikka ratta välja :)
nagunii sõidan ainlt linnas ja jalgrattateedel, ja kui mõistusega asja võtta, ei peaks miskit juhtuma ka. tuleb lihtsalt oma piire teada.
nagunii sõidan ainlt linnas ja jalgrattateedel, ja kui mõistusega asja võtta, ei peaks miskit juhtuma ka. tuleb lihtsalt oma piire teada.
mai 21. aprill 2003, kl 15.36 |
k 21. aprill 2003, kl 16.52 |
muska 22. aprill 2003, kl 10.46 |
T Maile 22. aprill 2003, kl 11.00 |
Tänan väga! Pole nagu endal olnud kombeks võõraid inimesi kippuda solvama aga nähtavasti Sind see ei sega.
Teadmiseks, et ma olin 23 aastane ja üldse mitte LOLL nagu arvad.Ka mitte lapsik.
Tunnen piisavalt inimesi kes niikui "paugu " saavad juba rohkete vollidega rasedakleidi selga ajavad ja hoolitsevad selle eest, et ikka kõik nende õndsusest teada saaks.
Mina varjasin oma rasedust paljude lähisugulaste meelerahu huvides viimse võimaluseni. Isegi mu ema ei teadnud , kuna ma ei elanud siis enam kodus. Seega olen üsna varakult omaette elama asunud. Niisiis ei või mind vist päris sitapealt riisutuks nimetada.Kuna elan kaugel siis pole mul olnud abi ka lapsekasvatusel MITTE KELLESTKI peale iseenda ja oma mehe. Sellegi poolest olen õnnestunud lapsekasvatamisel arvatavasti täiesti normaalselt.
Ütlen veelkord , et rasedus ei ole haigus ja jään selle mõtte juurde. Mind ei ole kasvatatud vigisema ja ohkima ja ma ei oska ka. Seega häirivad mind kõik need isikud kes on "oi , oi kui rasedad". Probleemid raseduse ajal on omaette probleem ja kui arst arvab, et seda või teist ei pea tegema siis see on ok.
Minu arst arvas, et olen eriti heas füüsilises vormis, nii, et elamist see ei sega.
Teadmiseks, et ma olin 23 aastane ja üldse mitte LOLL nagu arvad.Ka mitte lapsik.
Tunnen piisavalt inimesi kes niikui "paugu " saavad juba rohkete vollidega rasedakleidi selga ajavad ja hoolitsevad selle eest, et ikka kõik nende õndsusest teada saaks.
Mina varjasin oma rasedust paljude lähisugulaste meelerahu huvides viimse võimaluseni. Isegi mu ema ei teadnud , kuna ma ei elanud siis enam kodus. Seega olen üsna varakult omaette elama asunud. Niisiis ei või mind vist päris sitapealt riisutuks nimetada.Kuna elan kaugel siis pole mul olnud abi ka lapsekasvatusel MITTE KELLESTKI peale iseenda ja oma mehe. Sellegi poolest olen õnnestunud lapsekasvatamisel arvatavasti täiesti normaalselt.
Ütlen veelkord , et rasedus ei ole haigus ja jään selle mõtte juurde. Mind ei ole kasvatatud vigisema ja ohkima ja ma ei oska ka. Seega häirivad mind kõik need isikud kes on "oi , oi kui rasedad". Probleemid raseduse ajal on omaette probleem ja kui arst arvab, et seda või teist ei pea tegema siis see on ok.
Minu arst arvas, et olen eriti heas füüsilises vormis, nii, et elamist see ei sega.
Maile 24. aprill 2003, kl 13.23 |
e 25. aprill 2003, kl 15.28 |
Lisa postitus