Mina olin nagu hulljulge lendur. Kuna olin raseduse ajal oivalises vormis siis tegin köikke millele köht ette ei jäänud ja möistus väga vastu ei hakanud.
Raseduse esimesel kolmel kuul ei soovitata vist jah midagi väga pingutavat ning extreemset teha aga ma olin kull 5-6 kuu rase kui vanaema juures vana kokkupandava jalgrattaga ule kivide ja kändude panin. Sealt maanteele ja alevisse ja nii iga päev.
Ok vanaema ei teadnud, et ma rase ka olen, kandsin laia t särkki ja köht pold hirm suur ka.
Lisaks mängisin oma onuga ( muud sugulased ka talgude ajal) näiteks kulli ja jooksin köigest väest ule kartulivagude eest ära.
Minu ajutegevuse järgi ei ole rasedus haigus ja seda ei pea pödema voodis ega kiiktoolis. Kui miski peab pidama jääma siis ta ka uldjuhul kinni jääb. Ma ei tea milline on Sinu fuusiline vorm ennem rasedust olnud aga ise olin käinud mitmeid aastaid regulaarselt paar korda nädalas aeroobikas.
Igatahes kui mu ema siis onu sunnipäeval ilmutas, et temast on tulnud vanaema siis kukkus sugulastel suu lahti ja nad arvasid, et olen adopteerinud lapse, sest ma ei olla vastanud tuupilise raseda välimusele ja teguviisile. Tähendab mul ei olnud telgi suurust rindade kohalt laienevat kleiti ega ma ei lamanud voodis ja ähkinud.
Laps on täiesti normaalne, senini terve ja uldse on harva haige olnud. Pörutused emausas on väga väikesed. Ma ise kukkusin 8 kuul sedasi, et tulin sokkis meie teise korruse trepist kiiruga alla ja libastusin ning ulejäänud nii 10 astet tulin tagumiku peal, parema käega sain käsipuust kinni. Käsi natukene oli valus ja tagumikul paar sinikat aga rasedus ei katkenud. Ema nägi seda kukkumist pealt ja nuttis nii, et hirmus. Kusisingi, et miks tema nutab kui minul oli valus?