Beebi
lapse tapja
| tiiu 14. september 2005, kl 16.04 |
| kata 14. september 2005, kl 16.46 |
| Morsk 14. september 2005, kl 16.54 |
Haiged inimesed, kes ta ümber olid ja ei aidanud. Ei uskunud, et probleem tõsine.
Kui teie, kes te õelalt kommite, aru ei saa ega läbi pole elanud, siis ärge tehke tarka nägu. Enne üritage ikka mõista, mitte hukka mõista.
Kardan, et tean seda antud juhtumit ja minu arust on siinkohal lapse surm täielikult arstide süü.Kui ema palub abi ja ütleb, et ma ei suuda enam, siis teiesugused (kes te siin õelalt kommite), oleksid naernud ja öelnud, et "oh, läheb üle" ja "oh neid noori emasid küll" või "aga minu ajal pidi veel mähkmeidki pesema".
Mul on üks tuttav naine veel, kes oli esimesed kaks kuud oma lapsest eemal, sest ta ei suutnud temaga tegeleda. Õnneks oli tal abivalmis ja arusaajaid inimesi ümber. Nüüd on ta parimaid emasid, keda ma üldse kohanud olen. Oma lapse annaks kah iga kell tema hoida.
Ka minul oli probleeme, kui poiss kahekuune oli ja ainult nuttis ja nuttis (gaasid). Ise ei saanud magada, laps ei saanud magada, süüdistad iseennast ja nutad päevad läbi... Hormoonid on need, mis sassi ajavad, siis ei mõista enam adekvaatselt oma seisukorda. Oli mulgi paar hetke, kus käis läbi pea, et no krt!!!
Ja pärast tundsin end nagu... Noh, eks kujutate ette. Ja vihkad ja süüdistad ennast veel rohkem ja nõiaring kogub aina jõudu.
Minul olid need tunded ainult kaks korda ja sekundi murdosa vältel, aga ma ei oska üldse mõeldagi, kui see tunne oleks pidevalt olnud.... Õnneks aitas mind seesama sõbranna, kes selle oli läbi elanud.
Sellel põhjusel räägin nüüd siin ka - et omakorda nö. abi edasi anda. Ja kui kuskil on noori emasid, kes tunnevad, et masendus üle pea kasvab, siis luban endaga ühendust võtta. Ma aitan. Ilma mingite tagamõteteta.
Inimesed, palun vaadake ringi, te ju näete, kui inimesel valus on, miks te siis ei aita? Ainult mõnitatakse ja irisetakse.
Sellel naisel oli ju sama lugu, keegi ei võtnud teda tõsiselt.
Ma ei taha mõeldagi, mida ta nüüd tunneb... Loodan, et ta ümber on vähemalt nüüdki hoolivaid inimesi, kes aitavad tal sellest kõigest üle saada... Kui sellisest asjast ongi üldse võimalik üle saada... :(
Kõige nõmedam ongi see pidev hukkamõistmine ja ilkumine. Kui mina oma isale hüsteeriliselt nuttes rääkisin, et mul sellised hetked olid, siis ütles ta ilmselt tüüpilise reageeringuga "issand, kas sa oled hull või, selliseid asju ei tohi üldse mõeldagi!"
Mõtlemata, et sellepärast ma ju nutsingi, ei tahtnud niimoodi mõelda. Sünnitusjärgne depressioon on täiesti tõeline haigus, see pole mingi väljamõeldis. Ja see võib absoluutselt kõigiga juhtuda.
Loodan, et Eestis hakatakse ka seda tõsiselt võtma ja aidatakse noori emasid.
Kui teie, kes te õelalt kommite, aru ei saa ega läbi pole elanud, siis ärge tehke tarka nägu. Enne üritage ikka mõista, mitte hukka mõista.
Kardan, et tean seda antud juhtumit ja minu arust on siinkohal lapse surm täielikult arstide süü.Kui ema palub abi ja ütleb, et ma ei suuda enam, siis teiesugused (kes te siin õelalt kommite), oleksid naernud ja öelnud, et "oh, läheb üle" ja "oh neid noori emasid küll" või "aga minu ajal pidi veel mähkmeidki pesema".
Mul on üks tuttav naine veel, kes oli esimesed kaks kuud oma lapsest eemal, sest ta ei suutnud temaga tegeleda. Õnneks oli tal abivalmis ja arusaajaid inimesi ümber. Nüüd on ta parimaid emasid, keda ma üldse kohanud olen. Oma lapse annaks kah iga kell tema hoida.
Ka minul oli probleeme, kui poiss kahekuune oli ja ainult nuttis ja nuttis (gaasid). Ise ei saanud magada, laps ei saanud magada, süüdistad iseennast ja nutad päevad läbi... Hormoonid on need, mis sassi ajavad, siis ei mõista enam adekvaatselt oma seisukorda. Oli mulgi paar hetke, kus käis läbi pea, et no krt!!!
Ja pärast tundsin end nagu... Noh, eks kujutate ette. Ja vihkad ja süüdistad ennast veel rohkem ja nõiaring kogub aina jõudu.
Minul olid need tunded ainult kaks korda ja sekundi murdosa vältel, aga ma ei oska üldse mõeldagi, kui see tunne oleks pidevalt olnud.... Õnneks aitas mind seesama sõbranna, kes selle oli läbi elanud.
Sellel põhjusel räägin nüüd siin ka - et omakorda nö. abi edasi anda. Ja kui kuskil on noori emasid, kes tunnevad, et masendus üle pea kasvab, siis luban endaga ühendust võtta. Ma aitan. Ilma mingite tagamõteteta.
Inimesed, palun vaadake ringi, te ju näete, kui inimesel valus on, miks te siis ei aita? Ainult mõnitatakse ja irisetakse.
Sellel naisel oli ju sama lugu, keegi ei võtnud teda tõsiselt.
Ma ei taha mõeldagi, mida ta nüüd tunneb... Loodan, et ta ümber on vähemalt nüüdki hoolivaid inimesi, kes aitavad tal sellest kõigest üle saada... Kui sellisest asjast ongi üldse võimalik üle saada... :(
Kõige nõmedam ongi see pidev hukkamõistmine ja ilkumine. Kui mina oma isale hüsteeriliselt nuttes rääkisin, et mul sellised hetked olid, siis ütles ta ilmselt tüüpilise reageeringuga "issand, kas sa oled hull või, selliseid asju ei tohi üldse mõeldagi!"
Mõtlemata, et sellepärast ma ju nutsingi, ei tahtnud niimoodi mõelda. Sünnitusjärgne depressioon on täiesti tõeline haigus, see pole mingi väljamõeldis. Ja see võib absoluutselt kõigiga juhtuda.
Loodan, et Eestis hakatakse ka seda tõsiselt võtma ja aidatakse noori emasid.
| Morsk 14. september 2005, kl 16.55 |
| Kiisumiisu 14. september 2005, kl 19.36 |
Mul ka oli vahel tunne, et hakkama ei saa, nutt oli pidevalt varuks ja isegi raputasin korra oma last. Kui emale kurtsin siis selle asemel, et mind toetada ja lohutada, öeldi, et "sa mõtle veel kui noor MINA olin, kui sina sündisid" või "Ma ei saa aru - sa võtad emadust nii traagiliselt!". Ja tõesti, selline suhtumine süvendab veelgi süütunnet ja ajab sind veel rohkem kuristiku äärele. Niiet tõesti, inimesed, mõelge MIDA te suust välja ajate.
| jeps 15. september 2005, kl 20.16 |
see pole muidugi normaalne, et ema oma vastsündinu tapab. samas on isegi karistusseadustikus sees paragrahv emale, kes oma VASTSÜNDINUD laspse tapab. ehk siis sellel kuriteol on võrrreldes tavalise tapmisega kergem karistus. mõnele on see paraku tõeline šokk ja ema ei pruugi oma tegusid juhtida.
sünnitusjärgse depressiooni ajal lapse tapmine on midagi muud, selle aja jooksul oleks pidanud naine juba abi saama. kahjuks see alati nii ei lähe.
sünnitusjärgse depressiooni ajal lapse tapmine on midagi muud, selle aja jooksul oleks pidanud naine juba abi saama. kahjuks see alati nii ei lähe.
| raske teema 17. september 2005, kl 14.31 |
Eks me enamus ikka vangutame pead ja motleme, et kui kohutav ema, kes oma lapse tapab. Kuigi jah sünnitusjärgne depressioon on täiesti moistetav küll ja kui sellel inimesel ei ole toesti ühtegi inimest ka, kes teda valmis aitama, siis voib asi küll kriitiliseks minna. Olen ka sünnnitusjärgse depressiooni läbi elanud, kuigi mitte eriti raskelt. Depressioonis olin rohkem nagu sellest, et olen üksikema, mitte lapse nutu pärast. Onneks oli minul ema, kes mind väga palju aitas. Nägi juba pilgust ära kui natuke väsinud olin ja tegeles siis ise lapsega vahepeal.
Ainus soovitus värsketele ja/voi noortele emadele on korrigeerida oma motteid, koik algab mu meelest sellest.
Last saades ei ole vaja hakata pidama last maailmanabaks ja koikke maailma asju määravaks, jättes korvale iseennast. Jah muidugi on ju lapse kasvatamine meie elus nähtavasti koige tähtsam ülessanne. Kuid kui sa annad ka 100% endast lapse kasvatamiseks, ka siis kasvab laps kui iseseisev isiksus ja mitte alati ei tee ta asju nii nagu meile see rohkem meeldiks. Kuigi vanemana saame last suunata, aga koige üle meil voimust ikkagi pole, kui väga me seda ka ei tahaks.
Ja kui moni laps nutab rohkem kui teine, ei saa meie ju seda ka muutaja ega meie emadene ei ole ka selle nutu pohjus. Tuleb lihtsalt moelda, et teed koik mis sinu voimuses ja annad endast parima ning oled hea ema ning seda ka siis kui väsimusest oma lapse paariks tunniks kellegi teise hoida annad ja ise seni midagi endale meelepärast tegevust lubad. Nii ka ju lapsele parim, kui ema puhanuna ja heas tujus temaga uuesti tegelema tuleb ja teiseks harjub ka sellega, et keelgi teine peale ema temaga tegeleb. Sest enamusel tuleb ju ikka varem voi hiljem votta ka lapsehoidja.Loodetavasti moni jagab mu motteid:)
Ainus soovitus värsketele ja/voi noortele emadele on korrigeerida oma motteid, koik algab mu meelest sellest.
Last saades ei ole vaja hakata pidama last maailmanabaks ja koikke maailma asju määravaks, jättes korvale iseennast. Jah muidugi on ju lapse kasvatamine meie elus nähtavasti koige tähtsam ülessanne. Kuid kui sa annad ka 100% endast lapse kasvatamiseks, ka siis kasvab laps kui iseseisev isiksus ja mitte alati ei tee ta asju nii nagu meile see rohkem meeldiks. Kuigi vanemana saame last suunata, aga koige üle meil voimust ikkagi pole, kui väga me seda ka ei tahaks.
Ja kui moni laps nutab rohkem kui teine, ei saa meie ju seda ka muutaja ega meie emadene ei ole ka selle nutu pohjus. Tuleb lihtsalt moelda, et teed koik mis sinu voimuses ja annad endast parima ning oled hea ema ning seda ka siis kui väsimusest oma lapse paariks tunniks kellegi teise hoida annad ja ise seni midagi endale meelepärast tegevust lubad. Nii ka ju lapsele parim, kui ema puhanuna ja heas tujus temaga uuesti tegelema tuleb ja teiseks harjub ka sellega, et keelgi teine peale ema temaga tegeleb. Sest enamusel tuleb ju ikka varem voi hiljem votta ka lapsehoidja.Loodetavasti moni jagab mu motteid:)
| Piret 18. september 2005, kl 15.54 |
Tõsine ja kurb on see lugu tõesti, aga teemaalgataja võiks kõige pealt eesti keele kursustele minna... Mis sõna see tepresioon veel on??? Teisi kritiseerib küll (kus juures ise ei tea loo tegelikke tagamaidki), aga endal kirjaoskus...
Kusjuures tavaliselt kipuvadki need, kes ise pole rasedusjärgses depressioonis olnud, kõige rohkem teisi hukka mõistma.
Kusjuures tavaliselt kipuvadki need, kes ise pole rasedusjärgses depressioonis olnud, kõige rohkem teisi hukka mõistma.
| ... 19. september 2005, kl 18.00 |
| ema 26. märts 2013, kl 09.02 |
Muidugi ei saa öelda, et ta käitus õieti, kuid ei saa teda täielikult ka hukka mõista. Olen ise ka ema, sealjuures kahe väikelapse ema. Lisaks ka 11 aastane hüperaktiivne laps, kellega pidevalt käitumise probleemid koolis. Väiksem on alles aastane ja ma tunnen, et ei suuda ühestki oma lapsest rõõmu tunda, kuna pidevalt peab olema nagu rattas. Hommikust kuni ühtuni välja, mil lapsed magama lähevad. Ja öödki pole rahulikud veel. Väikseim ärkab üsna mitu korda ülesse veel. On palju hetki, kus tahan lihtsal x suunda ära joosta. Ma pole abi otsinud, kuna pole selleks kedagi, kes aru saaks, mida ma tegelikult tunnen. Ok, nende elude kallale ma pole kunagi tahtnud minna ja ei lähe ka arvatavasti, sest selleks olen liiga palju vaeva juba näinud, sealjuures ka enda tervise arvelt, kuid lapsi selles süüdistama ei hakka, nagu minu ema tegi seda minu puhul.
| sirts 04. mai 2013, kl 09.34 |
| Demi 26. mai 2013, kl 22.07 |
Depressioon on tõesti kole haigus ja kipub küll nii olema, et kui endal kokkupuudet pole ja kuulnud pole sellest, siis ei suuda ka mõista.
Minu jube kogemus oli raseduse kahe viimase kuu jooksul - tegin lolluse suures mures ja ahastuses, et minust ei saa hea ema, sest iga asi, mida valesti ütlesin lapse kasvatusteemadel, tõi lõputuid tänitamisi nii elukaaslase kui sõbrannade poolt. Need, kellele ma väga meelt mööda nagunii polnud, levitasid kuulujutte, et laps raha pärast planeeritud ja ma ei osanud rasedusest hoiduda, veel vähem polnud abordist kuulnud...järsku kõige selle peale käis mul väidetavalt klõps peast läbi ja üritasin endalt elu võtta kord kodus ja teisel korral haiglas sünnitoas, kui olin aknale roninud. Eriti masendav on olukorra juures see, et kuigi ma sain 3 aastat ravi (tugev emaside beebiga tekkis siiski kohe) ja laps jäeti mulle (ja on igati terve) ja olen 2 aastat normaalne inimene juba olnud, siis siiski kurjad keeled räägivad, et ma oleks võinud hüpata ja arvavad, et laps on minuga ohus :( Nüüd ma suhtun juba sellesse ükskõikselt. Olgugi, et kõik see viis aastat on ämm üritanud mind patuoinaks tembeldada ja hulludele tegudele ajendanud.
Vaid vähesed mõistavad.
Minu jube kogemus oli raseduse kahe viimase kuu jooksul - tegin lolluse suures mures ja ahastuses, et minust ei saa hea ema, sest iga asi, mida valesti ütlesin lapse kasvatusteemadel, tõi lõputuid tänitamisi nii elukaaslase kui sõbrannade poolt. Need, kellele ma väga meelt mööda nagunii polnud, levitasid kuulujutte, et laps raha pärast planeeritud ja ma ei osanud rasedusest hoiduda, veel vähem polnud abordist kuulnud...järsku kõige selle peale käis mul väidetavalt klõps peast läbi ja üritasin endalt elu võtta kord kodus ja teisel korral haiglas sünnitoas, kui olin aknale roninud. Eriti masendav on olukorra juures see, et kuigi ma sain 3 aastat ravi (tugev emaside beebiga tekkis siiski kohe) ja laps jäeti mulle (ja on igati terve) ja olen 2 aastat normaalne inimene juba olnud, siis siiski kurjad keeled räägivad, et ma oleks võinud hüpata ja arvavad, et laps on minuga ohus :( Nüüd ma suhtun juba sellesse ükskõikselt. Olgugi, et kõik see viis aastat on ämm üritanud mind patuoinaks tembeldada ja hulludele tegudele ajendanud.
Vaid vähesed mõistavad.
| Kats 31. mai 2013, kl 16.18 |
| Kahju... 17. juuni 2013, kl 13.16 |
Olen ise olnud taolises olukorras, kus mõtled, et kas teed endaga midagi või siis lapsega...ja siis nuttad nende mõtete pärast. Minu õnneks ma sain reaalselt aru sellest mis minuga toimus. Suutsin ennast vaos hoida ja SUUREKS ÕNNEKS ei saanud millegagi hulluga hakkama. Arst kaa ei teinud sellest välja, kuigi olin omadega läbi. Nüüd kus sellest juba 5 aastat möödas, suudan sellest rääkida, valus on ikkagi... Ja tunnen ka häbi.
Sellel naisel polnud kedagi kellega sellest rääkida (nii ka minul) ja see on raske kahjuks tema sismisest tugevusest ei piisanud, et Depresioonile vastu löök anda.
Terv.Maia.
Sellel naisel polnud kedagi kellega sellest rääkida (nii ka minul) ja see on raske kahjuks tema sismisest tugevusest ei piisanud, et Depresioonile vastu löök anda.
Terv.Maia.
| depressionka 22. juuli 2013, kl 23.13 |
tere,
Olen elus põdenud mitmel korral depressiooni, kuid kui mul laps sündis,tundus et sünnitusjärgset depressiooni ei järgnenud. Pigem kurnasid muud asjad, rutiin, isolatsioon, üksindus, ahistus väikses korteris, kehakaal ja trauma jubedast sünnitusest. Laps ise ajas muidugi vahel närvi, aga ta oli eraldi minust, see mis toimus minu hinges ei saanud kuidagi tema süü olla. Pigem tundsin(tunnen ka nüüd vahel) süüd et ta siia maailma tarisin. Kas temal on siin hea, ta ei saa sellest veel arugi. Selles suhtes mina ei saa sellest aru, kuidas saavad emotsioonid ikka nii üle pea kasvada, et ei saa ise aru mida teed. Vihale ajab. Depressioon on deprsessioon, selle ajal ei viibi inimene küll mingis luulu maailmas, kus ta ise ei saa aru mida teeb. Lihtsalt kõike teha on nii jube raske.
Olen elus põdenud mitmel korral depressiooni, kuid kui mul laps sündis,tundus et sünnitusjärgset depressiooni ei järgnenud. Pigem kurnasid muud asjad, rutiin, isolatsioon, üksindus, ahistus väikses korteris, kehakaal ja trauma jubedast sünnitusest. Laps ise ajas muidugi vahel närvi, aga ta oli eraldi minust, see mis toimus minu hinges ei saanud kuidagi tema süü olla. Pigem tundsin(tunnen ka nüüd vahel) süüd et ta siia maailma tarisin. Kas temal on siin hea, ta ei saa sellest veel arugi. Selles suhtes mina ei saa sellest aru, kuidas saavad emotsioonid ikka nii üle pea kasvada, et ei saa ise aru mida teed. Vihale ajab. Depressioon on deprsessioon, selle ajal ei viibi inimene küll mingis luulu maailmas, kus ta ise ei saa aru mida teeb. Lihtsalt kõike teha on nii jube raske.
| tiina 23. juuli 2013, kl 11.59 |
Lisa postitus