Minu 3-ne lapselaps (tüdruk) elab minust 200 km. kaugusel. Näeme harva, kuid suhtleme telfonis, mis talle hirmsast meeldib.
Juhtus niimoodi, et ükskord , peale lasteaiast tulekut, selline pooleldi kekutaja.
Rääkisime "tüdrukutejuttu", kui korraga: Mine p,....e vanaema ! Olin tumm, siis ütlesin, et ma hakkan nutma, et sa niimoodi minuga räägid. Sellepeale tuli veel suurem resulutsioon: Löpeta ära ! piuksus lapse upsakas käsk.
Olin siis oma meelest "kasvatuslik" ja paar päeva ei helistanud. No helistasin siis möne päeva pärast, kui kuulen , et minu 3-ne kisendab: ma ei taha rääkida, kui vanaema iga asja peale nutma hakkab.
Lapse ema ütleb, et lasteaias käimisega muutus meie väike inimene nii iseteadvaks, et ühel päeval nöudis, et tema tahab ka juukseid värvida, sest kellelgi tema grupist on värvitud pea ja öpetaja olevat kiitnud...
Mine tea, mis teil seal väikese peas toimub.