Mul on 6-aastane poeg ja on pere noorim laps, teised lapsed on juba täiskasvanud. Poeg on väga hooliv ja armastav ja ka ise hoiame teda väga. Iga päev ütleb mulle, et armastab mind väga ja igatseb päeval minu järele ja et olen talle hea emme. Hiljuti suhtlesin ühe pedagoogiga, kes ütles, et peaksin lapsest lahti laskma, et hoian teda oma kehakeelega enda küljes kinni. Kusjuures ta ütleb ka isale, et ta on hea issi. Olengi nüüd segaduses, et milline oleks siis õige käitumine? Ei taha ju last endast eemale ka tõrjuda ja ega ta ju ei ripu minu küljes. Lihtsalt tuleb, kallistab ja ütleb, mida tunneb. On see siis nii halb?

sorry aga su laps on pervert

to vastus:
Sellises stiilis postitused jätke siia postitamata! Need näitavad vaid teie endi rumalust. kui sellise lause välja käite, siis võiks põhjendada ka oma vastust, mitte niisama lahmida. Ma ootan siiski asjalikke vastuseid ja arutelusid sellel teemal ja siiski vaid nendelt inimestelt, kes omavad laste kasvatamisel kogemusi.

aga palun, ma seletan lahti. su laps on memmekas ja naist ei saa tal kunagi olema,sest sina oled talle nii naise kui ema eest ja nii see jääb igaveseks.

Tuletan meelde, et siinkohal pole tegemist mitte 10 ega 12 aastase lapsega vaid eelkooli ealisega. Ja mis ajast memmekas = pervert? Tehke omale selle sõna tähendus selgeks?

6-aastase lapse puhul on see normaalne käitumine. Ja pere noorimat last hoitaksegi alati rohkem ja tema on ka rohkem oma vanemate küljes kinni. Siin pole midagi ebanormaalset. Las lapsel olla õnnelik lapsepõlv. Mida see pedagoog siis arvab, et pead lapsega karmimalt käituma ja ta endast eemale tõukama? Seda pole küll tarvis.

ei näe küll midagi ebanormaalset poisi käitumises, õnnelik laps ja õnnelikud vanemad!
pedagoogi ei tahaks kommenteerida :(

No pole see asi nii hull midagi. Kes vähegi väikelapse psüühika arenguga kursis on teab, et eelkooliealises vanuses ongi poisslapsed oma emmesse "armunud" ja tüdrukud ississe. Mul mõlemast soost lapsed ja olen seda kogenud, täiesti normaalne :) Kui see õigel ajal üle läheb, on kõik kõige normaalsemas korras. Ütleks isegi, et kui see poiss emmest ei hooliks, oleks palju hullem lugu...

Teine asi on üldine iseseisvumine, kas laps suudab ka iseseisvalt mängida, tegutseda või ripub ainult emme põllepaelas kinni. Kooliks ettevalmistamisel oleks oluline tasapisi iseseisvust toetada. Tausta rohkem teadmata on raske midagi konkreetset soovitada.
Kas vanemate paarisuhe on harmooniline?

Laps suudab täiesti iseseisvalt omale tegevust leida ja ka sotsiaalses mõttes probleeme pole. Seltsib teiste lastega väga hästi. Kodune õhkkond on väga rahulik ja üksmeelne. Vanematena saame omavahel hästi läbi ja hoiame teineteist. Meil on ka kaks täiealist tütart, kes mind samuti kallistavad, kui kodus käivad ja ei ole siiani küll täheldanud, et see mingilgi moel ebanormaalne oleks. Seetõttu tekkiski segadus, et no kui juba pedagoog arvab, et midagi valesti on, et äkki siis olengi valesti oma lapsi kasvatanud. Ilmselt siiski mitte. Mul endal lapsepõlves mind ei kallistatud(tundsin sellest puudust) ega hoitud selliselt, seetõttu olen püüdnud enda lapsi teisiti kasvatada.

Nojah, eks seda kallistustepuudust ole kogenud suur osa nõukaajal üles kasvanud lapsi... ja tore et seda viga vähemalt oma laste peal parandada saab...

Usun, et füüsiline lähedus lastega on täiesti normaalne osa suurekskasvamisel, ainult võib-olla mingil ajal peaks hakkama rohkem tähelepanu pöörama sellele, kas koht ja aeg on sobilik. Võib-olla lasteaias kõigi uudishimulike silmade all pole alati parim hetk õrnusi jagada... nii võibki mõnele pedagoogile jääda mulje liialdusest, mida tegelikult ei eksisteeri...

Mina kallistan ka oma poega kogu aeg, aga loomulikult ainult kodus. Tal pole selle vastu midagi. Vahel kui koos kuskile läheme ja tuttavad poisid vastu tulevad, läheb ta minust eemale, ilmselt häbeneb. Mina ei tee sellest väljagi.
Kuskilt lugesin, et teismelistele on hea ema see, kes ennast peale ei suru, aga alati lapse jaoks olemas on, kui teda vaja.
Nii et mina kavatsen oma poega veel kaua kaua kallistada, kui näen, et ta seda vajab. Loodan, et saan seda teha ka siis, kui ta on juba täiskasvanud.

Mul on kodus 4 aastased pojake ja tütreke. Kallistame iga päev ja lausume, et kuidas me üksteist armastame. Ei näe selles midagi halba. Laps peabki tundma, et ta on kõige tähtsm ja armastatum ning võib oma ema/isa juurde tulla alati. Võin siinkogal öelda, et mu mehel ja tema emal ei ole mingitki kontakti kuigi elame ühes majas, praegu vaatan juba et ta ei jõua ka lasteni. Kas see on parem varjant. Oma lastele sellist küll ei soovi.

Lapsed vajavadki armastust...
ma nii väga tahaksin juba suurt poega sülle võtta...aga piisab kui kallistan....

...sul polegi isa olnud ja meestki pole sul,
seega siis vihkad mehi