Kuidas võitlete teie,2 ja enama laste emad stressiga?Mina ei suuda enam.Mul on 2 aastane ja 4 kuune.Aega pole enam millegiks muuks,kui ainult nendega tegelemiseks.Vahepeal,kui magavad,teen süüa ka.Pole olnud alates esimese lapse sünnist mitte ühtegi lastevaba päeva.Mul sees lasua kisendab rahu ja vaikuse järgi,et ma saaks ennast koguda.Ma ei oska oma lastest sellepärast rõõmu tunda.Kas kellegil on soovitusi,et ma suudaks taas normaalselt ennast tunda?Hetkel kõik surub mul hinge kinni.

Kas sul pereliikmetest siis üldse abi ei ole? Äkki on mõni pereliiga (ema, õde) vm sugulane või sõbrants, kes sulle saab natuke hingetõmbeaega anda? Juba õige vähesest on abi. Ja millega mees tegeleb? Ega sellega, et kord lapsed eostas, veel tema osa ei piirdu. Kas võtaks ka vahel lastehoidmist ette või viiks sind välja, kui lapsehoidja leiad, paariks tunnikski.

Ma olen selles elukohas alles 2 aastat elanud.Kolisin Tallinnast,oma sugulaste,tuttavate ja sõbrannade juurest ära,100 km kaugusele.Mees käib öösiti tööl,päevad magab.Üks sõbranna on tekkinud,aga tal endal 3 last ja ei taha teda koormata.Ema-isa jäid ka kaugele,ja nad on vanad:ema 76 ja isa 83.Nemad võtaksid heameelega nad hoida,aga nad ei jaksa enam.Mõlemil tervis väga niru juba.Ämm-äi on omamoodi.Nad ütlevad,et las kasvavad suuremaks,nii 2 aastat veel,siis võivad nad võtta enda juurde ka.Õdede-vendadega on selline lugu,et neid mul pole.Ainukesed veresugulased,peale laste ongi mu vanemad.Ma olen täiesti üksi selle asjaga.Nüüd mees lubas mind kuu lõpus vabaõhukontserdile viia,ilma lasteta.Aga senimaani kõik sellised lubadused on luhta läinud,kuna alati uleb talle midagi ette.Vähemalt senimaani on tulnud ja mul pole erilist usku,et me saame sinna nüüdki minna.

ei saa nüüd lasteg ahakkama!

2 aastan eon piisavalt suur, et emmele toidutegemisel abik solla ja 4 kuune võib ka kõrval laliseda.

korralda oma asjad ringi.
tee lastega koos kõik toimetused ja kui nemad puhkavad siis puhka ise ka

Lastega koos saab väga vabalt poes käia, penraid rohida,koristada, pesu pesta, toitu valmistada jne

Lapse jaoks on se eju huvitav tegevus ja las ta teb ka kasa kus võimalik.Pisike oma kärus või asemel lihtsalt on juures ja jälgib mida teete.

Minul igatahes oli see võimalik, lisaks elasin mal ja pidasime ka loomi, oli suur aed ja ma ka olin päevad üksinda kodus. ja lapsi pold mitte 2 vaid kokku 4 ja kolm esimest astate vahedega ja viimane 2a vahega

on endal 3 last, kõik väikesed, vanim 5, noorim 1.8 lastele meeldib koos olla.
sulle aga soovitus, et rahune ja tee omi asju lastega koos, saa vanima lapsega sõbraks, mängige ja käige koos väljas vabal ajal, imik las olla vankriga koos. praegu nii hea aeg suvi, saab palju välja s olla. kui kodu ei saa koristada nii nagu vanasti, pole hullu, ses osas võib ju mees aidata, sugulased.
tunne rõõmu lastest, siis tunnevad ka nemad rõõmu, vahel peab iseenda mõtlemist muutma lihtsalt

Hea parstada jah!Kui teil oleks samuti hüperaktiivsed lapsed nagu mul,siis ei räägiks te seda juttu,ei saa hakkama jah...Teate,ei saa jah hakkama.Ma pole mingi supperinimene, nagu teie paistate olevat.Enamus lapsi on rahulikumad kui minu lapsed.Kindlasti on teil olemas sõbrannad ja sugulased,kes on kasvõi moraalseks toekski,mis on ka hea abi.Aga minul ei ole.Kui te vaid teaksite,mis elu ma olen elanud,siis ei ütleks te midagi sellist.Näpuga on alati kerge näidata.Parastage aga edasi.Saite vähemalt hetkelise hea tunde.

Ei saa hakkama, ei saa hakkama ... kes sinu eest sinu perega peaks siis hakkama saama kui mitte sina ise?
Kes peaks sinu jaoks hetki looma kui mitte sina ise?

Kui ei jaksa, teed igapäevatoimetustes ümberkorraldusi. Sina ise.
Kui ei ole tuttavaid, sõpru, siis hakkad suhteid looma. Sina ise.
Kui tundub, et lastel on normist kõrvalekaldeid (hüperaktiivsus?), siis konsulteerid spetsialistidega.
Kui endaga hakkama ei saa, konsulteerid spetsialistidega. Igasuguseid häireid diagnoositakse ja ravitakse.

Mees käib 7 ööd nädalas tööl ja 7 päeva nädalas magab?

Kui sa vaid teaksid (sooviksid näha), mis elu on paljud teised väikeste lastega emad elanud ja elavad, siis ....
aga ega sa lahensusi ju ei taha, sul on vaja oma raske elu rõhutamisega end nii erilise ja ainulaadsena tunda.

Tüüpilised parastavad eestlased on siia oma kõiketeadvaid kommentaare toppinud. Niimoodi siis aidatakse inimest, et kõigepealt sõimatakse nägu täis ja siis kukutakse heietama, millised superemad nemad on...

Blablabla.Mina olen nii tubli,jne.Tüüpilised Eestlased!Tõesti jääb selline tunne,nagu ma olen ainus,kellel tekib perkonnas raskuseid.Teised on tõesti nii ideaalsed emad,abikaasad ja koduperenaised,et kuku kohe pikali.Suur aplaus teile!Ometigi vigisetakse Eesti riigi ja vlitsuse üle,et anna olla.Raha vähe,lapsi palju!Elage siis oma ideaalset elu edasi ja ärge hakkake sõimama kohe.Keegi ei käsi siin sõna võtta!See on tunnus,et te ise ei saa oma eluga hakkama ja elate siin teiste peal oma halba tuju ja olekut nii välja.Ma kirjutasingi,et sooviks NÕUANDEID,KUIDAS STRESSIGA HAKKAMA SAADA!Ma ei taha,et keegi mu lapsi hoidma hakkaks või enda juurde võtaks.Miks kohe ründama?Seda enam,et teie,kogenud emad,peaksite teadma,kui raske on lapsi kasvatada.Ja kõik ei saagi ühtemoodi hakkama.Eks andke aga tuld edasi.Mind see absoluudelt ei kõiguta.Olen hullematki talunud.

lapsi ei ole raske kasvatada
ja hüperaktiiveks muutub laps ka siis kui temaga õieti ei tegeleta ja lap stunneb end nagu üleliigsena kuid vajab siiski tähelepanu

ma ei kujuta kuidagi ette kuidas avaldub 4 kuusel hüperaktiivsus?


aga no m aei tea mul omast arust olid küll normaalsed lapsed
2 aastane ronis redelit pidi katusele kuita hetkeks silmist lasin, 7 kuune ronis ülemisele narile ja kui alla võtsime oli ta seal vupsti tagasi.



räägin ka et võta kätte ja hommikul kui ärkad siis võta mingi aeg lastega rahulikuk stegevusesk, sööge hommikusööki, ajage juttu, et mida päeval teha. mis tööd vaja ära teha jne

Ma tean täiesti seda tunnet, mida teemaalgataja kirjeldab. Puhtakujuline stress.
Usun, et ainus väljapääs on palgata lapsehoidja vahest, et ema saaks mõnegi tunni puhata. Või on mõni sõbranna, peretuttav nõus tulema ja kasvõi ühe päeva lapsi vaatama?

Lastega tegelemata jätmises ei saa nüüd küll mind süüdistada.Mida ma kirjutanud pole,on see,et mul on ka kolmas laps,kes 10 aastane.Temale on pandud ametlik diagnoos hüperaktiivsus.Küll õnneks kergekujuline.Järeldan,et teistel ka,sest vanem laps polnud nii aktiivne sellises eas,nagu on mu kaks väiksemat hetkel.
Kogenud ema:Kus sa võtad,et hüperaktiivsus tekib tegelemata jätmises?Kas on oma laste peal kogemus olemas?Minu lapsed on väga normaalselt arenenud.Minu 10 aastane oskab kõike,mida selles vanuses peab oskama.Õppimise probleeme tal ei ole.2 aastane hakkab igapäevaga aina enam rääkima ja on viisakas.:teretab ja ütleb head aega kõigile.4 kuune hakkab kohe kohe roomama ja istuma.Kas tõesti ma pole oma lastega tegelenud?Olen ikka küll,ma arvan.Siis nad ei areneks normaalselt,nii vaimselt,sotsiaalselt kui ka füüsiliselt:Ja ma olen peaaegu ainus,kes tegeleb nendega.Pigem on see,et mul pole hingetõmbe aega.Minu päev hakkab kell 4 hommikul ja lõppeb õhtul 11 paiku.Laisaks ja halvaks emaks mind nimetada vist ei saa.

sind täielikult ja mul endal 1 laps aga aega enda jaoks napib isegi ,kui ta juba 4 aastane on.Ise käin tööl ja vabad päevad tegelen ainult lapsega ja majapidamisega.Tülpimus on täielik ja isegi on hetki ,kus ma mõtlen ,et,miks küll oli seda last vaja muretseda.Elu nagu seisaks ja pidev rutiin pereelus tapab.Sa pead leidma (kui rahaliselt võimalik) kasvõi tunnikeseks lapsehoidja või pane mees lihtsalt fakti ette.Ükski ema ei saa olla ka halb ema ,kes vajab aega ja vaba ruumi endale.Kui on sinu tass täitmata ,ei saa ka sa oma laste tasse täita.

Üks variant oleks, mida siin veel pakutud pole, et kui mees saaks teistsuguse režiimiga töökoha. Lapsed tahavad ju issiga ka suhelda ja peresuhted mõjutavad väga palju. Siis saaks issi vahest lapsi vaadata ja emme juuksurisse või sõbranna juurde lubada... Üleüldine stressitase väheneks, sest ise naisena tahad ju ka päevasel ajal mehega suhelda :)

Ega see kerge pole see vaba aja leidmine... Ise kannatasin kuni laps läks lasteaeda, siis sai veidi hõlpu, aga planeeritud tegevustega püsis ikka see probleem, et lapsuke võis konkreetseks päevaks haigeks jääda ja mind koduseinte vahele jätta.

Muidugi võib koos lastega kõiksugu asju teha, aga paljute tegevuste juures on lapsele oht (nt õmblustöö puhul nõelad, käärid jne) ja on raskem keskenduda, laps ei püsi mitu tundi järjest ühe tegevuse juures nagu täiskasvanu. Mäletan, kuidas õmblesin öösel, ka arvuti taga sai tihti vaid öötundidel süveneda (seda siiamaani). Beebi kõrvalt on muidugi topeltraske, siis on niigi uneaega vähem.

Tore,et on inimesi,kes saavad aru,mida ma oma teemaga mõtlesin,mitte ei hakka huupi siin ründama ja tarka juttu ajama.Loomulikult saan ma oma lastega hakkama.Probleem ongi selles,et ma olen väsinud,nii vaimselt kui ka füüsiliselt.Ma olen mõelnud isegi,et palkaks kellegi,kes aitaks lapsi hoida või isegi korra kuus kodu koristada:jah,ma ei saa sellega hetkel hakkama,kuna elamispind on suur,suur aed ja lisaks aiamaa.Aga nagu näha,on enamus inimesi õeldad ja ma ei julge võõrast enda koju lasta,eriti oma laste juurde.Eks ma vaatan,ehk on mehe poolt keegi sugulane.Mehega olen aga rääkinud sellel teemal küll ja rohkemgi veel,et ta võiks kuskil päevases vahetuses töötada.Tema aga ütleb,et talle meeldib see töö.Nüüd lõpuks käis töövestlusel,aga see töö on pool ajast ikka öösiti ja päevased vahetused on ikka 12 tunnised.Sinna ta saab alles septembri lõpus kui hästi läheb.Aga parem kui ainult öösiti töötamine.Siis vähemalt on ehk koduski.Kõik puhkused,mis tal on olnud,on ta välismaal käinud.Ja nüüd septembris oma puhkuse ajal läheb jälle 10 päevaks ära.Muudatusi teha...ma olen üritanud,aga üksi üritamisel pole sellest kasu ju.Ainus lohutus ongi see,et enam lapsi ei tule ja mõne aasta pärast on nad kõik piisavalt suured,et saan ka endal seda vabat aega.Sest praegune vaba aeg läheb kõik kodutöödeks.

tore , et netis virisemine sulle endale ka ideid pähe toob.
hüperaktiivsus võib olla geneetiline, aga enamikul juhtudel on kasvatuslik.
see sulle teadmiseks, kui sa nõuandeid ja kogemusi kuulata ei taha, siis ära siia kirjuta.
kui aga sul psüühilist laadi probleemid, siis aitab psühhiaater
kui aga peresuhe untsus ja mehe armastus kadunud , siis aitab pereterapeut.
virisemisest on vähe abi

Oi,oli meeldiv tähelepanu saada!Kui ei meeldi teema,ei pea seda lugema,veel enam vastama.

sul eiole endal vist päevarütm paigas. Tee endale ja lastele kindel päevaplaan ja seal pan epaika se,e t kui lastel on uneaeg on ka sinul puhkepaus.

toid ja toimetusi tee lastega koos ja puhk aka lastega samal ajal.

Kas sul see 10 aastane ongi hüperaktiivne, ta ehk soovib rohkem tähelepanu lihtsalt?

see, et 2 aastane kohe kohe rääkima hakkab või 4 kuune roomama - ei ole nüüd küll hüperaktiivsuse märgiks.

mul 1a 8 kuust peeti 4 aastaseks kun at aoli pikk tüdruk ja rääkis väg ahästi aga hüperaktiivseks teda seepärast küll ei peetud.

soovitan et tee rohkem asju lastega kodust väljas,
valmista võileivad, morss jms võta lapsed, käru, ja minge nt matkama. vb leiate metsmaasikaid või vaarikaid või senigi. Vahepeal peate pikniku.
Suurematele lastele on see huvitav ja väiksemad saavd lihtsalt värsket õhku.

Leia väiksele pooleks tunniks hoidja ja mine ise suurema lapsega jalgtattasõitu tegema, 2 astane istub sul jalgratta lapseistmele.

Kus kandis elad? Saaksin ehk saaksin paar vaba päeva anda,ühe või mõlemad (saan ka päris pisikesega hakkama)Mul siin 13a tüdruk saaks vabalt 2aastasega mängida, kogemused selleks on ja mul endal olid lapsed aastase vahega, polnud probleemi, tõsi küll, poiss oli vanem ja väga asjalik.Nüüd lapsed toovad vahel oma pisikesi ja saame hakkama hästi (noorim lapselaps sai just äsja poole aastaseks) ja kõrval majas ühe poja 2a tüdrukutirts siin kui issi tööl (emme lastest ei hoolinud).Olekski kena, kui väiksel tüdrukul ka paar päeva oleks omavanune mängukaaslane.anna omakontakt, kui oled huvitatud.

oleksid võinud oma probleemid ja asjaolud kohe kõik alguses kirja panna - olnuks su olukord arusaadavam.

olen ka väikeste lastega kodus olnud ja lisaks lastele olid ka muu majapidamine. Kuid ikka tuli ise hakkama saada.
Ja just siis kui teadsin, et mees ja mehe ema lähevad kusagile sugulaste sünnipäevale või külla pikemaks tärkas lootus, et saan ka ühe õhtu tahulikult endale teha - tuli mõni mehe sugulane, et sa oled nagunii kodus, ma toon omad lapsed ka sulle hoida ja ole hea mine vaata õhtul mu loomad ka üle..
- eks ma siis läksin oma 5 last ja vahel mehe sugulaste 2 kuni 4 last ka lisaks kaasas.

ja mäletan sedagi aega kui mul oli 2 väikest last, 2.9 aastane ja 1,6 aastane ja ise ootasin komandat, sünnitasin septembris. Ja naabrimem tuli j akutsus, et tule aita meie noortel ka kartul maha panna, et näe tema tütrel väike laps, 1a8 kuune ja ootab teist last ja ei saa lapse juurest ära ega raske tal ju ka.
Minu lapsed magasid põlluotsal kärus ja ise aitasin siis kartuleid panna. Sünnitasime aga järg,ised lapsed selle väetikesega samal ajal enamvähem.

ütled, et tegeled lastega, aga kas sul pole võimalik nii korraldada, et tegeled koos lastega.

nt peenarde rohimine.
10 aastane rohib koos sinuga või korjab marju, koristab.

2 aastane aitab ka korjab üksikuid rohuliblesid või marju. aga 2-ne väsib kiiresti ja pead leidma talle sinna enda lähedale mingi muu tegevuse
pisike magab kärus

toidu tegemine samuti lapsed appi tegutsema, 2 aastane suudab väga vabalt mõningaid asju tuua viia ja lauale asetada.

Minu meelest mees ei käitu sinu suhtes eriti õiglaselt. Tema peab ka ikka laste kasvatamisest osa võtma ja, kas 10-aastane ei saa hakkama sellega, et ka väiksemate järgi vaataks, kasvõi selle 2 aastase järgi. Näiteks kui kaks last on üleval las mängivad omavahel, pisem võib olla kärus või magada ja siis sina saad puhata. Jah, ma arvan, et kui majapidamistöid teed võivad lapsed abiks olla või lihtsalt kõrval istuda ja mängida. Kujuta ette, et nii väikeste lastega pidev tegelemine tekitab stressi, eriti kui pole kedagi kõrval, kes aitaks. Kahju on sinust, tuleks isegi appi.

soovitan teema algatajal nädala jooksul oma terve päeva tegemised paberile panna.

siis perenõustaja juurde minna ja asjad paika sada.

teema algataja kirjutab siisn, et ta tegeleb väga palju lastega ja siis et üks laps on keergelt hüperaktiivne.

võimalik, et ema stressiamise ja lapse hüperaktiivsuse põhjus ongi selles, te lastega mässab ta liiga palju.

Lapsed oleks vaja õpetada iseseisvalt ja omavahel mängima ja tegutsema ja ka üldse koos töötama.

10 aastane saaks ju vabalt ka einevõileibade tegemisega hakkama ja oskaks mahlast morssi valmis segada.

lugesin, et on aed, 10 saaks ju ka rohida, ja rohimise eest taskuraha. 2 -ne tahaks kindlasti ka tööd teha kui vanem laps teeb.

maja koristamise juures abiks olemine on samuti 10 aastasele jõukohane ja 2-ne saab vabalt mänguasjade jms kokku korjamise ja igasuguse too vii palun ülesannetega hakkama.


Ja mis asja?
Mees puhkab oma puhkused välismaal reisides sel ajal kui naine kodus?

Räägi siis mehega ja korraldage mingi perepuhkus kusagl eestis

Mis mõttes mees käib üksi välismaal puhkamas??? Ja naine rabeleb nagu orav rattas? Appi!!! Mina olen 3 last suureks kasvatanud ja ei kujuta ettegi, et minu ema poleks aeg-ajalt lapsi nädalalõpuks enda juurde võtnud; ka naabrinaisega, kellel olid sama vanad lapsed, käis kordamööda: mõnel õhtul mõlema pere lapsed tema juures koos mängimas, teisel õhtul jälle meil.
Sellised lastevabad hetked (päevad) on vahetevahel hädavajalikud, et aku päris tühjaks ei jookseks!

ma ei kujuta ette et mul oleks keegi lapsi hoidnud.
mees käis tööl ja tema tahtis koju tules vaikust ja rahu.

Mäletan, et kord tegin suurpuhastust ja just olin pea lõpetanud,, kotletid ja magustoit olid ka jub avalmis, vaid kartuilid veel keesid ja tahtsin köögi põrand aüle tõmmata ja esiku üle käia
mees tuli koju, palusin, et ta võtaks lapsed ja läheks nendge korraks sõitma, et kui tagasi tuleb ca 30 min pärast on toit laual ja mulkõik korras.
mees vaid mühatas ja hakkas kotlete kugistama. Lapsed saatsin liivakasti mängima ja ise siis lõpetasin koristamise

ei saa sust aru. kas tahad viriseda või mingit asjalikku nõu.
kui kasvatad lapse ei saa oma ego esile tuua.
teadagi, kõik suuure egoga inimesed ei peagi emad olema, neil muud väljakutsed
aga kui juba oled ema, siis tuleb sellega leppida ja elada edasi
tore kui on asjalik mees ja mõistab, paljudel sellist meest pole, nad saavad hakkama , pole ka abistyajaid, kõik tehakse ära ja ei viriseta.

üks ema Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> ma ei kujuta ette et mul oleks keegi lapsi hoidnu
> d.
> mees käis tööl ja tema tahtis koju tules vai
> kust ja rahu.
>
> Mäletan, et kord tegin suurpu
> hastust ja just olin pea lõpetanud,, kotletid ja m
> agustoit olid ka jub avalmis, vaid kartuilid veel
> keesid ja tahtsin köögi põrand aüle tõmmata ja esi
> ku üle käia
> mees tuli koju, palusin, et ta võta
> ks lapsed ja läheks nendge korraks sõitma, et kui
> tagasi tuleb ca 30 min pärast on toit laual ja mul
> kõik korras.
> mees vaid mühatas ja hakkas kotle
> te kugistama. Lapsed saatsin liivakasti mängima ja
> ise siis lõpetasin koristamise

Ma ei saa nüüd aru, kas sa kirjutasid selle jutu uhkuse- või häbitundega? Vist esimene variant. No aga peamine et ise rahul oled.

Kurb lugeda kommentaare kus olematu empaatiavõimega inimesed kritiseerivad abivajajat.Hukka mõista saab ju alati,aga mõista on palju keerulisem.Eriti siis kui ise sarnases olukorras olnud pole.Arvan,et teemaalgatajal on väsimusest tekkinud stress ja tõenäoliselt kasvab sellest välja depressioon kui abi ei leia.Äkki räägid murest oma perearstiga.On sellised testid kus hindad oma tujusid,meeleolumuutuseid jms.5 palli süsteemis ja arst hindab saadud tulemuse põhjal sinu vaimset seisu.Ehk vajad hoopis mingeid ravimeid ,et tasakaalu ja rõõmu tagasi saada...Kui sa iga päev ei jaksa ühte ja sama teha,jäta siis üks päev vahele..las olla nõud pesemata ja tuba koristamata (kui suudad).Räägi mehele ,et oled kurb ja murdumas.Kui ta hoolib,siis ehk leiate ka lahenduse.Pea vastu,igale mõõnale järgneb tõus ja lapsed on kõige tähtsamad ja sina neile kogu maailm.

To: Cybaramoor 20. juuli 2012, kl 14.53

miks peab olem aalati 2 võimalust? Pakud, et uhkus või häbi..


ausalt ei mõelnudki seda kirja pannes mibgitele tunnetele, lihtsalt kirjutasin
ja mõte oli pigem selles, et mehed lihtsalt ei märka koduseid toimetusi, nemad tulevad koju ja tahabvad puhata.
Kodu korratust ja naise tõid ei märgata kunagi siis kui need tehtud ja kõikkorras on, aga nagu tegemata siis on naine kohe lahakas.

Elasin teadmisega, et see on minu kodu ja need on minu lapsed ja et keegi teine ei tule minu eest siia midagi tegema, koristama ega kasima.

Teema algatajale ka soovitan hakata samuti mõtlema ja lihtsalt "vihaga" oma elamine korda teha ja siis sellest rõõmu tunda, et on ilus ja puhas. Kaasa lapsioma tegemistesse. 10 aastasele anna kindlad ülesanded mis on tema teha. ( mingil põhjusel arvan, et see 10 aastane laps on tema algatajal teise mehega - siis jah on asjad veidi keerulisemad vähemalt tunduvad

Lapsed aga lihtsalt sokuta mehega kaasa igal võimalikul juhul või jäta mehega koju kui endal vaja kusagile minna

hüperaktiivsusel võib väga palju põhjusi olla, alates geneetilisest eelsoodumudest ja lõpetades ema raseduaegse elustiiliga (nt suitsetajate lapsed).
olen ise sarnases olukorras olnud. sain stressist lahti nii, et palkasin lapsehoidja ja läksin kaks kuud enne emapuhkuse lõppemist tööle tagasi. elu muutus kohe palju paremaks, kuna töö oli täielik vaheldus kodus olemisele ning seejärel oskasin ka pärast perega palju kvaliteetsemalt aega koos veeta.