ma ise 2-keelne ja ka mu 2-a. lapselaps 2-keelne (eesti-inglise) Sama lugu, mis teemaalgatajal - lapse isal hirmud, et laps räägib temaga eesti keeles, kuigi vaatamata 2-keelsusele lapse kõne paremini arenenud kui tema emal samas vanuses.
Igal juhul tuleb oma lapsele eesti keelt õpetada, eesti keeles rääkida, mitte võõras keeles aktsendiga. Lapsed omandavad keeled lennult ja loomulikul teel. Hiljem on palju raskem ja siis ei pruugi laps huvitatud olla või kunagi veel hiljem, täiskasvanuna, kahetseda, et ema talle eesti keelt ei õpetanud. Vabariigi aastapäeva paiku näidati filmi 100-aastasest eesti prouast NY-s, kes käib veel eesti Majas täiskasvanutele eesti keelt õpetamas. Seal olidki koos sellised noored mehed, kel eesti juured, aga vanemad pole pidanud vajalikuks eesti keelt õpetada või pole seda piisavalt teinud, nüüd on tekkinud huvi oma eesti sugulastega suhtlemise vastu.
2-keelsus rikastab, mitte ei vaesesta inimest, see arendab aju, annab midagi, mida 1-keelsetel pole.
Ärge võtke oma lastelt võimalust suhelda oma eesti sugulastega ja saada võib-olla kunagi kasvõi Eesti presidendiks, sest kui Toomas-Hendriku vanemad poleks talle eesti keelt õpetanud nagu ei teinud Steve Jurvetsoni eestlastest vanemad, poleks tast ka EV presidenti saanud.
Üks eesti tüdruk, kes praegu välismaal eesti-inglise lastele eesti keelt õpetab, kahetseb, et oma lastele kohe algusest peale ei hakanud eesti keelt õpetama, sest 4-5-6-stega, kellega seni inglise keeles rääkis, on palju raskem hakata korraga eesti keeles rääkima, kui seni on harjutud rääkima inglise keeles.
kui ema oma lapsega ei räägi eesti keelt, tähendab see seda, et ta häbeneb oma rahvust ja keelt, ei pea seda rääkimis- ja õpetamisväärseks. See on kadakasakslus, kui tahetakse olla keegi teine, suurema ja tähtsama rahva liige, unustades oma keele, kultuuri ja juured.