Olen 48-aastane seni väga õnnelik isa. Meie 3-aastane pisipoeg jääb kodus tavaliselt magama kuidas kunagi - vahel oma voodisse, vahel meie juurde, kust ta peale uinumist oma voodisse tõstame. Need hetked kolmekesi koos enne lapse uinumist on meie jaoks ikka väga armsad olnud. Mõnikord muutub pisipoiss ülemeelikuks - nügib jalgadega jne. Seni pole sellest probleemi tõusnud aga täna...
Poiss lõi mänguhoos (kogemata? meelega?) emmet päris tugevalt vastu põske. Juba eelnevalt veidi tõredaks muutunud emme... virutas vastu! Käis hele laks vastu lapse kõrva, too hakkas valust ja ehmatusest haledalt nutma. Ennast vaevu talitsedes aitasin last rahustada; kui laps viimaks uinus ja ise ka rahunesin, kutsusin abikaasa kõrvaltuppa, et asja arutada. Järgnev tunniajaline vestlus aga oli mulle kui külm dušš - naise reaktsiooniks oli enda tegu raevukalt kaitsta. Ikka et "laps läks üle teatud piiri" ja "noh ja lõingi teda - mis siis?" ja "ma ei saa sulle lubada, et see ei korduks". Kuigi naine on ka varem paistnud silma lastega kannatamatu ümberkäimisega, on ta siiski hea ja hoolitsev ema olnud. Aga... ise ma küll ei suudaks 3-aastase peale isegi käratada, kannatlik diplomaatia on ainus vahend, mida kasvatusvahendina tunnistan. See on head vilja kandnud. Minu vanemad pojad eelmisest abielust on 25, 20 ja 18 aastased, lisaks 6-aastasena lapsendatud 15-aastane tütar (2 vanemat on juba oma elu peal). Kõik on tublid inimesed - õpivad hästi ja ei mingeid tiinekaprobleeme. Koos moodustame praegu 5-liikmelise pere. Üheskoos elatud 8 aastat.
Igatahes olen esimest korda elus nii nõutu, et koduvälist abi otsida. Mis edasi? Kuidas suhtuda? 3,3-aastane juba mäletab asju - mul on väga kahju, et ta sellise kogemuse sai.

Naisel on õigus. Ülbetele tatikatele tulebki koht nende endi võtetega kätte näidata. Lootus, et laps mingist jutust aru saab, on enesepettus.

Lapsed, kelles nende ema vaid 'ülbet tatikat' näeb, kasvavad kord suureks. Usun, et nendega täituvadki meie vanglad.

Pigem täituvad vanglad indigolastega, kelle vanemad mingeid "kannatlikke " ja "diplomaatilisi" kasvatusvõtteid harrastavad. See "ei mingeid tiinekaprobleeme" kõlab ka äärmiselt kahtlaselt. Kui teiste inimeste arvamuste peale ainult klähvida oskate, siis ei tohiks avalikust foorumist nõu küsima üldse tullagi!

Ma ei saanud aru kas laps lõi emmet meelega või kogemata vehkides.
Kas oli tegu ülbusega või näiteks jäljendas mõnda vahvat filmi kangelast.
Vastu kõrvu lõõmine on igal juhul ohtlik, võib kurdiks lüüa. Kui on vaja tõesti karistada siis on selleks peenike (mitte jäme malakas!) kase vits.
Tulevase vangla kandidaadi tegureid on aga palju, üks tegur ei määra veel midagi ja ei ole ükski tegur kindlalt poolt või vastu vaid ikka kombinatsioonis teiste teguritega.

Mina ei kiirustaks hüsteeriaga lp. papa.
Teie kodus on muud tuuled segi läinud, esiteks teie, kui lapsevanemate vanusevahe. Ema kohustused on ilmselgelt üle tema vöimete. On väsinud, nii sinu hea olemisest, kui kogu ülejäänud koorma koos hoidmisest. Sinul, kui papal pole muud pähe tulnud, et sinu osa täitmata jätmine teeb emme pahuraks, väinuks, önnetuks?
Kolmene teab väga hästi, kuidas end kehtestada. Äkki see sinu suur headus möjub lapselegi hävitavalt ?
Loomulikult saab köike selgitades lapsi kasvatada, kuid mönikord tuleb ka korrale kutsuda, kui vaja, siis karistada. On palju meetodeid, kus füüsiliselt ei pea. Sunil ju suured lapsed ees, kogemused olemas.
Mötle, kus viga, miks emme kannatamatu ?
Suurem imestus , et kolmest uinutatakse emme-issi voodis unele...mönikord ehk.

Last vastu nägu või kõrva lüües, me teda küll ei kasvata.Selleks on muud vahendid.Ema käitus ikka väga sadistlikult.

Olgu, vastu kõrvu löömine oli vale samm, laks pepule oleks sobilik olnud.

KUID, 3ne teab suurepäraselt mida teeb, vähemalt minu 3ne, kui lööb mind, siis teadlikult. Ning teab ka seda, et karistus tuleb(kui ei kuula, peksab edasi, - läheb nurka jne)

uh see leebelt kasvatamine on mõttetus, nii väike ei saa sõnadest aru.
meil nii nagu laps teeb nii teme vastu, vahepeal koguaeg hammustas, noo hammustasime vastu, paar korda ja enam ei hammustanud, siis hakkas näkku tõukama, lööma (lasteaias õppinud), siis tegime talle sama vastu, üks päev ja kadus see komme. lihtslt rääkimine ei see mõika, nii võid mitmeid kuid rääkida, aga laskudes lasega samale tasemele, siis saab kohe aru et see mida ta teeb, teeb teistele haiget.
meil kaisus ka vahepeal hakkab rahmama ja teeb haiget, siis rahmame vastu, siis saab aru kui paha on nii ja oleme kõik perega rahulikult kaisus edasi :)

Mina küll ei suuda nii väikest last lüüa. Kohutav. Õnneks on minu teismeline poeg üles kasvanud vitsata ja me saame kõikidest probleemidest jagu rääkimisega.

ei tegelt palju oleneb lapsest ja lapse iseloomust, kui on rahuliku loomuga siis tõesti aitab rääkimisest, selgitamisest (paaril tuttaval rahulikud lapsed ja näha et aitab), kuid kui laps juba jonnakama iseloomuga ja paras pärdik siis karistamine ainus mis aitab (paaril sõbrannal ka paraja iseloomuga lapsed ja näha et leebe õpetus ei mõika). oma lapse peal ka katsetasin alguses seda leebemat kasvatust, mitmeidmitmeid kuid, aga ei käitumine paremaks ei läinud, siis aga hakkasin karmimaks ja kohe näha et asi läheb paremaks. eks iga vanem peab ise katsetama mis ja kuidas kasvatada ja ikka vastavalt lapsele mitte sellele kuidas keegi õpetab, lapsed on liiga erinevad ja ei saagi kõiki ühte moodi kasvatada

Minu 3-ne lapselaps (tüdruk) elab minust 200 km. kaugusel. Näeme harva, kuid suhtleme telfonis, mis talle hirmsast meeldib.
Juhtus niimoodi, et ükskord , peale lasteaiast tulekut, selline pooleldi kekutaja.
Rääkisime "tüdrukutejuttu", kui korraga: Mine p,....e vanaema ! Olin tumm, siis ütlesin, et ma hakkan nutma, et sa niimoodi minuga räägid. Sellepeale tuli veel suurem resulutsioon: Löpeta ära ! piuksus lapse upsakas käsk.
Olin siis oma meelest "kasvatuslik" ja paar päeva ei helistanud. No helistasin siis möne päeva pärast, kui kuulen , et minu 3-ne kisendab: ma ei taha rääkida, kui vanaema iga asja peale nutma hakkab.
Lapse ema ütleb, et lasteaias käimisega muutus meie väike inimene nii iseteadvaks, et ühel päeval nöudis, et tema tahab ka juukseid värvida, sest kellelgi tema grupist on värvitud pea ja öpetaja olevat kiitnud...
Mine tea, mis teil seal väikese peas toimub.

Arvan ka, et vastu nägu ei ole asjalik lüüa, kuid olen seda meelt, et laps õpib kõige paremini, kui teha talle seda sama, mida ta teistele teeb. Kuidas ta muidu õpib, et löödaval on valus, kui ta ise sama ei koge. Pealegi pole kolmene enam mingi süütuke, täpselt teab, kuidas end kehtestada ja katsetab piire. Sa teemaalgataja vaata hoopis, mis su naisel häda on ja ole talle enam toeks, kui ta mossis ja närviline kipub olema. Täiskasvanud kipuvad peale laste sündi arvama, et nüüd ongi ainult laps tähtis. Ometi toimib kõik ainult siis, kui mees ja naine jäävad teineteisele kõige tähtsamateks, ka peale laste sündi.

Palun, kõik teie kes te leiate, et lapsi tulebki füüsiliselt kasvatada, käige koolis, õppige lapse pühholoogiat ja siis kui asi selge, tulge ja öelge oma arvamus.

Igasugune füüsiline laksamine stiilis, tema ju tegi, on totaalselt mõttetu. Ainukene asi, mida laps sellega õpib, on see, et löömine on okei. Ma olen oma lapse peale olnud rohkem kui marus ja pole kordagi ei raputanud ega löönud... See ei vii mitte kuhugi mujale kui lapse alandamiseni.

Teemaalgatajale soovitan osta sellele emale mõni raamatki lapse füüsilisest karistamisest või käia loengul (vitsaga või vitsata). See on uskumatu, milline rumalus valitseb laste karistamise koha pealt.

ma arvan et igaüks kasvatab oma last nii nagu ta seda tahab ja õigeks peab,kui mänguhoos hoogu laps läks siis ema järelikult valutundest virutas,ole ise ka selline kahjuks kes oma süüd teisele ei tunnista(kuigi hinges valutab),pole veel õnneks oma lapsele kallale läinud ta veel kahene aga korralik nõudja valmis,kui liialt nõuab ja sealjuures ka jonnib siis on tal oma tuppa minek,ise olen kasvatatud vitsa,rihma jm asjadega,üritan oma lapsel neid asju vältida,mees on vabakasvatusega ja saadab rohkem last oma tuppa kui ma seda teeks,aga point selles et oleneb ikkagi lapse iseloomust milliseks kujuneb-meil erinevad kasvatused aga pole mingid vanglakadidaadid,joodikud,narkomaanid ega litsid ja pole kumbki elus trahvi saanud.
ole oma naisele toeks ja abiks

Mina kasutan seda supernanni õpetust, et kui laps teeb midagi paha siis saadetakse ta nn. paha lapse istmele. Jumala eest see toimib, laps ei suuda seal istmel küll kaua olla ja järgmine kord istet mainides, pange tähele, kui kiiresti teie laps oma suhtumist muudab.

Vot selles asi ongi, et tegelikult on kõikide laste alandus lüües ühesugune ja eestlastel probleeme õnnelik olemisega täiskasvanu eas rohkem kui küll. Loomulikult kõik kasvatavadki oma last nii nagu õigeks peavad. Ka need jotad, kes iga asja eest peksavad lapsi.
Pidevalt ootamatuid lakse täis lapsepõlvest ei saa kasvada rahuliku ja usaldavat inimest. Enamus tõesti ei ole narkomaanid, vangid jms, aga vaata oma sõpruskonnas ringi, kui palju on inimesi, kes on siiralt õnnelikud, loovad kestvaid ja õnnelikke suhteid? Vaadake kui palju on petmist, joomist, enesetappe, lahutusi jms.
Sama halb on tulemus, kui üldse ei sekkuta, sekkuda tuleb, lihtsalt õigesti.

Supernanny variant on hea alternatiiv, kuigi ka seda tuleb kasutada teadlikult ja sealgi on omad lõksud.

Igal asjal mitu otsa! Kui laps on kasvanud sellises keskkonnas kus saab ootamatult lakse ja täiesti ilma põhjuseta keretäisi siis hilisemas elus ei hakka ta endale paela kaela panema selliste tühiasjade pärast nagu kallima mahajätmine, rahaline kaotus või pankrott või mõne foorumi kaaslase vastu vaidemise pärast. Need kõik on talle kui hanele vesi, on hullemaga harjunud.
Kui laps näeb pidevalt kuidas isa viinaga hädas on siis võib see tekitada viha alkohli vastu ja on karskuse stiimuliks.

Täiesti ulme minu jaoks, ausalt, lugeda, et karmist lapsepõlvest "karastunud" inimesed ongi mõne arvates hea...
Küsiks siis nii, et kas te tahate, et te lapsed oleks selle pärast elu s.ita poolega harjunud, et nad on lapsepõlves õudsematki näinud???
Muide, ka enesekindel ja elu positiivset poolt uskuv inimene ei pane paela kaela eelpool toodud asjade tõttu. On lausa tehtud üks nö õnne uuring, kus uuriti ratastooli jäänud inimeste õnnelikkuse astet poole aasta pärast. Tuli välja, et need, kes lugesid ennast enne õnnestust õnnelikeks, olid seda ka poole aasta pärast (v.a masenduse periood vahepeal) ja kes olid enne õnnetud, olid seda ka pärast... Nii et see matsiste toodud argument ei päde antud olukorras.

see laste kasvatamine ongi üks paras teadus, kui hakata igasugust kasvatusviisi lahkama siis leiame lõpuks et igal asjal on omad head ja omad vead. nagu ma ka varem mainisin tuleb lähtuda ka lapse iseloomust ja olemusest.
Ise lapsepõlves olen karmilt karistada saanud, ja nüüd kasvatades last meenus et tõesti tundus ülekohtune kui haiget tehti aga samas see oli kõige parem õppetund.
karistused olid karmid kuid õdede vendadega kasvasime väga korralikud inimesed, et ei ütleks et karistamine midagi halba oleks teinud, pigem just õige inimese kasvatanud.
muidugi keretäied saime ikka korraliku pättuse ja sõnakuulmatuse eest, mitte niisama.

wtf. Kas nägid kunagi telekas kuidas treenitakse Prantsuse võõrleegionäre? Muuseas tuli sisse hüpata ja läbi minna suurest poriloigust mis loomulikult üle pea ulatas? Kas oled lugenud kuidas treenitakse luurajaid? Piinamine kuulub programmi, et õpiks valu taluma.
Peavad õppima sööma vihmausse, tõukusid ja teisi jälkusi mida tavaliselt ei sööda.
Teisest küljest vaadake kui palju lapsi kannatavad rasvumise all ja on muidu nõrga tervisega vanemate liiga suure hoolitsuse tõttu ja jäävad elus alla neile halvematest peredest pärinevatele.

Ma loodan ka, et liialdasin pisut eelmises kirjas aga arukad inimesed võtavad asja mõistusega, emotsioonid teevad tihti karuteene.
Eskimod pidavat lapsed kohe pärast sündimist lumega puhtaks hõõruma, ega neil siis vett ei ole nii kerge saada kui meil.

wtf. Kas nägid kunagi telekas kuidas treenitakse Prantsuse võõrleegionäre? Muuseas tuli sisse hüpata ja läbi minna suurest poriloigust mis loomulikult üle pea ulatas? Kas oled lugenud kuidas treenitakse luurajaid? Piinamine kuulub programmi, et õpiks valu taluma.
Peavad õppima sööma vihmausse, tõukusid ja teisi jälkusi mida tavaliselt ei sööda.
Teisest küljest vaadake kui palju lapsi kannatavad rasvumise all ja on muidu nõrga tervisega vanemate liiga suure hoolitsuse tõttu ja jäävad elus alla neile halvematest peredest pärinevatele.

Ma loodan ka, et liialdasin pisut eelmises kirjas aga arukad inimesed võtavad asja mõistusega, emotsioonid teevad tihti karuteene.
Eskimod pidavat lapsed kohe pärast sündimist lumega puhtaks hõõruma, ega neil siis vett ei ole nii kerge saada kui meil.

meil olid pojad kusagil 2 ja 3a ja nende isa üks karistusmeetod oli kui võttis teisel poisil teise käega juustest kinni ja lõi poisid peaspidi kokku kui nad olid koos teinud midagi sellist mis mehele ei meeldinud. vanem poiss oli selline omaette nokitseja ja andis kergelt andeks noorem aga pika vihaga ja võttis salaja mehe prillid ja murdis need katki, tükid peitis ka ära ..

Üks karistuse viis on tõesti peadpidi kokku löömine. Samuti raputamine.
Siin kusagil foorumis kah keegi kirjutas raputamisest.
Meenutaksin siis veel juhtumit kus ema vihastas oma 2 aastase tütre peale ja raputas teda pisut karistuseks tema pattude eest. Tüdruk aga võttis kätte ja suri hoopis ära.
Arvan, et löögid pea pihta kas käega või teise peaga on samuti üsna ohtlikud. Kui kohe ei tapagi siis näiteks õppimise võimet võib vähendada ja keegi ei seosta seda löökidega.
Lastekaitsjad tuleks pilvede pealt fantaasiate maailmast alla kupatada ja neile selgeks teha,
et laste reaalne kaitsmine võib tähendada mitte vitste keelamist vaid näiteks vitste lubatud maksimaalse jämeduse seaduses kirja panemist.
Inglismaal vist olid kunagi või kehtivad praegugi seadused lubatud vitste
jämeduse kohta ja vitsa on seal antud ka kuninga pojale. Muidugi ainult ema isa poolt. Kas keegi teab täpsemalt?

olen lausa siginud kasude eesmärgil, esimese et mehale naeseks saada, teise üle neljakümnesena et teised imetleksid( kui tubli muumimammi ja puha) muidugi et raha saada ja meha kinni hoida. kasvatasin nigut prantsuse leegionäre kohe varakult : magasid mustade hallide linade vahel, süüa andsin igatsugu jälkust: vanadest kontidest keeduleent mille plekkkausis mille ulguvale poisinirakale ette viskasin, noorem sai ültse rohelist tatti kuivanud saiakoorikuga. piinasin neid pidevate skandaalide ja hüsteeriaetendustega. nooremat kutusin :ty.ra tule seie.
oma laia suure kerega selga ronides tühjendan vanemal santehnikul taskuid, milleks talle raha.pidagu empsut üleval. igapäevane peks oli tavaline nähtus. kuid mu soovunemlaid nad ei täitnud. vanemast ei tulnudki kuulsat semiootikut vaid krutib hoopis kanalisatsioonitorusid. kus küll vea tegin. nii teeb viha et teised oma lastega rahul on

mul vastik lugedagi seda teemat. ninnunännu issi-tupsununnu ja tunniajaline vestlus kõrvaltoas abikaasaga jne..

minu arvamus on see, et uuel naisel senisest elust ja kohustustest kopp väga ees.
üleväsinud ja ei näe pererõõme sugugi nii roosadena kui sa ise. võta midagi ette või varsti läheb sind vaid alimentide jaoks vaja.

empsu kirjutas:
................
milleks talle raha.pidagu empsut üleval. igapäevane peks oli tavaline nähtus. kuid mu soovunemlaid nad ei täitnud. vanemast ei tulnudki kuulsat semiootikut vaid krutib hoopis kanalisatsioonitorusid. kus küll vea tegin. nii teeb viha et teised oma lastega rahul on.

M:Mida Sa siis virised kui pojast tuli tubli santehnik kelle käest armas ema rahagi saab? Mitte mõni selline kes ema raha ära võtab ja maha joob!
Ei saa öelda, et mida valesti tegid, aga kui oleksid tahtnud pojast mõnda kuulsat semiootikut kasvatada siis oleks tõesti pidanud kuidagi teisiti kasvatama. Täpset õpetust ei saa anda aga üldisi saab. Alustuseks oleks pidanud ise juba enne mehele minekut rohkem tarkust õppima. Võimalik, et oleks tulnud juba mõni paremate geenidega mees valida.
Ja ega Prantsuse Leegioni treeningud ei sobi igal juhul. Need treeningud on mõeldud tulevastele tublidele sõduritele. Tulevasele semiootikule sobvad ilmselt teised treeningud, näiteks rohke tarkade raamatute lugemine. Sõnavara millega aegsasti poisse harjutasid oleks kasuks tulevasele pootsmanile, et madrused tema sõna kuulaksid.

mis raamatuid, kasvasin mina ilma nendeta ja hakka veel raha kulutama.mu enda lektüür piirdub nekrassovi, muldasevi veerimisega. aru ei saa miks teised lugeda ei taha.
ropendasin, hüsteeritsesin oma sigitatute ees sest nad pole mu lootusi täitnud. mis leegionär. neil närvid nii per..es kui narkoteenistus koertel. see pägalikust tatisööja ei oska isegi sotsabi ametis käituda. vähemalt teen varakult selgeks kuidas hüvesid küünarnukid laiali välja taguda ja lampjalaga uksi lahti lüüa. point selles kui ise nii ei teeks siis vedeleksin siiani oma külas neljakäpakil joodikute ees

ültse,vapsejee ei saa aru miks ei taha nad minu klubi kutte issideks kutsuda,ikkagi meha eeskuju. nekrassov ei kirjuta ka selle kohta midagi et miks ei taha. see mul suur proble

et arukas nõuküsimine nii imetabaseid vastuseid võib tuua. Ja et on vanemaid, kes leiavad, et kasvatamine ei eelda neilt kõrgemat taset kui kasvatatava kolmeaastase oma: kui lööb, löön vastu. Mina löön kõvemini.

Aga teema autorile: peaksite ehk naisega lastekasvatusest pikemalt kõnelema. Sellest, missugune oli tema enda lapsepõlv ja kuidas te kumbki laste kasvatamisest aru saate. Mitte rünnaku ja kaitse stiilis, vaid las lihtsalt kumbki räägib oma arusaamadest ja kogemustest. Ja sealt saate ehk juba koos edasi minna.