Mul kolme ja poole aastane poeg. Sõitis maale nüüd minu vanavanemate juurde suvepuhkusele. Loomulikult nagu ema süda ikka muretsesin ennast lolliks alguses aga täiesti ilma asjata.
Tahtsin seda öelda lihtsalt et kallid emmed ka laps vajab vaheldust ja kui vähegi võimalik saatke neid maale puhkama. Pole need lapsed midagi nii emmedest issidest sõltuvad et ei saa kuskil eemal oldud. meil nüüd nii, et kui helistan maale siis poiss ütleb kõrvalt et "ütle emmele et mul on siin hea olla ja linna ma küll tulla ei taha". Lastele on see huvitav ja ka teie saate mehega natuke enda jaoks elada. Ka mina ei saanud enne sellest aru (harjumus ju koguaeg lapsega tegelda)aga kord kevadel kui läksime mehega kahekesi kolmeks päevaks saaremaale tundsin et sellised eemal olekud lapsest on hädavajalikud.
Paar esimest päeva on tühi tunne kui oled kodus ja äkki pole mitte midagi teha. Nii palju vaba aega aga see ongi aeg mida tuleb mehega või täiesti üksi nautida just mitte midagi tehes.
Nii, et ärge muretsege üleliia oma laste pärast vaid elage ise ja laske neil elada.

Oh, mul just seisab see ees ja koguaeg pabistan, et kuda ma ikka saadan oma lapse mitmeks nädalaks kaugele peaaegu, et võõraste inimeste juurde. Ma vist igatsen ja pabistan küll ennast siis lolliks. Aga noh vahelduse mõttes lapsele oleks see muidugi hea. Nõus whiskasiga täiesti.

õnneks seda muret mul pole, et midagi pole teha, kui last kodus ei ole. Oskan täeilikult nautida vabasid hetki, tehke seda teiegi. Nii mõnus, kohe puhkus. Muidugi on igatsus ka natuke, kuid mehega kahekesi olemeise aega on hädasti vja.

Saadan nädala pärast ka lapse tema vanavanematega koos suvilasse. Muidugi on veits kahju ja aga ka tema vajab vaheldust ja puhkust. Pealegi võin ma oma vanemate peale 100% kindel olla.
Ja meie mehega... Meie salamisi ootame seda aega ja peame väikseid plaane, mis süllekukkunud vabadusega peale hakata.

sama siin.kuu aega ilma lasteta.helistasid nad mulle algul igal hommikul ja tihkusid,et "me nii igatseme su järele" ja mul ka kohe pisar silmanurgas.a läks üle ja nüüd on nii rõõmsad seal maal mütates.puhkus meil kõigil.

Meie perelgi suur mure.Plaan minna kaheks nädalaks Horvaatiasse puhkama.Vanema 9a.poja võtame kaasa.Vanaemale sai asjast räägitud juba varakevadel.Oli teine nagu asjaga päris nõus,et peab hoidma meie 4a tütreraasu. Nüüd kui on jäänud sõiduni vaid nädal,ohhetab nii et hirmus.Muretsemist ja hädaldamist,kuidas ta küll hakkama saab on üle mõistuse.65a.ise,loomi ja aeda pole ,tervis korras,ainuke tegevus laps ja veel oma ema.Oleksin nõus ka sõbrannale maksma ja tema hoiaks hea meelega,oleks minnes süda rahul aga vanaema uhkus seda ei lubaks.Pärast ära ütle teregi

Hea öelda - saada maale. Olen 4.ndat põlve linlane ja maal vanaema ei ole. Minu vanemad on veel nii noored, et töötavad ja ämm (kes suvel ei tööta) keeldub lapsi hoidmast - tal olla tegemist. Mees on välismaal koolitusel. Tunnen, et mul hakkab juhe kokku jooksma.

minul käivad põnnid tihti vanaema pool ja algul oli see raske pabistasin ka palju ja helistasin 10 korda päevas aga nüüd on kõik rahulik tean et neil on ka seal hea vahelduseks uued asjad ja seiklused. ja pealegi on külas lapsed viisakad .mõni päev tuleb ika puhkust saada aga üle nädala ei suudaks vastu pidada