Ei osta ammu-ammu enam mänguasju. Tütar 7a. Tal on palju sugulasi, kes jõulude ja sünnipäeva ajal tohututes kogustes ja tõtt öelda mõttetuid vidinaid kingivad (ja kui nii palju asju korraga saab, siis ei pakugi need erilist rõõmu). On probleeme olnud toa korrashoiuga, sest paratamatult - mida rohkem asju, seda raskem hallata. Kui tütar väiksem oli, siis aeg-ajalt sai osad asjad mõneks ajaks kõrgele kappi pandud, et siis neid "uuesti avastada" sel ajal, kui järgmine ports kappi oma "uut" aega ootama läksid. Muidugi kappi läksid sellised vidinad, mis hetkel pinget ei pakkunud.
Aga umbes korra kuus (vahel harvem - sõltub rahakotist, ja seda olen talle ka seletanud - üllatus pole iseendastmõistetav ja igakuine, muidu poleks see enam üllatus) ostan talle joonistus- ja muid ealisi käsitöötarbeid (need peavad kodus olemas olema), juukseklambreid-kumme, raamatu või mõne riietuseseme. Ma leian, et lapsel on vaja osata rõõmu tunda ka vajalikest asjadest. (Väga kerge on peapeal prioriteetide ja keskmisest paksema rahakotiga lapsevanemal oma võsukesest tänamatu ja parasiitlik kodanik kasvatada :( )
Proovin leida alternatiive asjadele, mida poes vaatab, nt. nukuriideid õmblen ta nukkudele ise - ja ta leiab, et need on palju ilusamad ja väärtuslikumad, kui poes olevad :)
Meenutaks siinkohal, millega ise sai lapsepõlves mängitud - tühjad niidirullid, nööbid, lauamängunupud, "Norma" klotsid, riidejupid jne. neist sai ehitatud linnasid, "disainitud elamuid" ja - fantaasia arenes :) Tänapäeva lastelt võetakse see fantaasialend/loomine, sest mänguasjad on juba nii valmistehtud, halvimal juhul jääb üle neid vaid lammutada...
*vabandan ette, kui kellegi tundeid miskitpidi riivasin - ei olnud eesmärk omaette*