Täna oli olukord kus tulin lapsega (4) bussiga Tartusse (~1,5 tunnine sõit). Kohti ei olnud, lapsel oli uni. Istusin temaga siis seal mingil astmel, muidu oleks ta mõne kurvi peal lihtsalt uppi lennanud. Kuna ei ole lamendilööja inimene, siis laialt ei jahvatanud, et tahan istuda. Ühelt tädilt küsisin, et kas ta ei tahaks last sülle võtta, aga ta oli vist venelane või oli mu pöördumine ennekuulmatu, igatahes sõnagi ta suust ei saanud. No ja ma ei hakka ju järjest seal kõiki puistama, et "vabandage kas te ei saaks last istuma võtta".
Ja küsimus selline, et kas mul oleks õigus olnud pöörduda kellegi poole, et lubage mind istuma. Tegelikult on see nats liiga pikk ots, et keegi puht heast südamest õigusega endale kuuluvale istekohale teise laseks. Või siiski. Täiesti olen ka selle poolt, et kui ise ei küsi siis teised istet pakkuma ei pea.
Samas ma ei tea, kas mul oleks selleks õigus olnud. Miks ta peaks koha loovutama. Tegelikult on asi vist bussijuhis, kes ei tohiks pikkadel otsaadel seisukohtadele inimesi võtta.
Mis teie arvata. Äkki ma oleksin pidanud lapse eest rohkem seisma.