Minu praeguseks 20.a. poeg oli ka lapsena hüperaktiivne, siis aga sellist terminit veel ei tuntud, pigem peeti seda kasvatamatuseks. Kuna ise olen ka pedagoog, siis olen teda ikka üksjagu häbenema pidanud. Ei püsinud ta tunnis vakka, rabeles, lollitas ning ajas õpetajad meeleheitele. Vot ainult ei ropendanud iialgi, ning ei kiusanud tüdrukuid ja loomi. Kuna talle ka mõistust just kopaga antud polnud (või kadus õppimisisu), siis hakkasid ka popipäevad. No pole ikka ime, kui ka õpetaja teatab terve klassi ees, et mis sust tahta, käid psühholoogi juures või käseb klassi ees müramishoos mahaaetud sõnajalalt andeks paluda, kõik irvitavad... Noh ja sellistest seikadest meie koolielu koosneski. 6.kl. jäi istuma. Jooksin jalad rakku, et poiss koduõppele saada- ikkagi 90-ndate algus. Lõpuks õnnestuski ning imede ime, klassi lõpetas pea neljade- viitega (käis nädalas 3x vastamas) ning isegi need õpetajad, kes muidu temaga hakkama ei saanud, panid käitumise "hea". Polnud tal ju kellegi ees esineda kui publikuks ainult õpetaja. Jätsin ta ka järgmiseks aastaks koduõppele- siis olid neljad- kolmed pooleks, aga käitumine "hea". Ka muutus ta märksa rahulikumaks, sest tavaliselt hüperaktiivsus sellises eas taandub.
Tagantjärele arvan, et suur roll on just õpetaja isiksusel. Kas ta viitsib ja suudab jätta sellist last mõnitamata. Arvan, et praeguseks ajaks on õpetajad märksa enam koolitatud. Ja muidugi- piisavalt tegevust, mitte niisama kodus vahtimist, kuigi huvitegevus on kohutavalt kalliks aetud! Teie laps on veel küllalt väike ning kooliminek ja kardetavalt suuremad probleemid ees. Edu ja jaksu Teile!