Mure siis selline. Suhtest endise naisega 6 a. tütar, kellega suhtlemine ja kohtumine tehakse exnaise poolt võimalikult keeruliseks. Vahel nagu ei tehta probleemi, siis jälle mingi periood täiesti vastupidi. Ma saan aru, et ma olen kunagi sitasti käitunud jne. aga kas sellepärast peab laps kannatama? Lahkuminekust üle 3 a. möödas. Kaua naised suudavad ja viitsivad viha pidada üldse? Või võib sellisel käitumisel muid põhjusi olla? Mul hakkab lõpuks endal ka huvi kaduma, iga kord selline kamm ja negatiivsed emotsioonid. Tavaline jutt on selline: viiakse laps õe, vanaema jne. juurde kuuks ajaks, kui tagasi tuuakse ja ma teda endajuurde palun, siis mingi 2 päeva maksimaalselt ja vaja jälle laps kuhugi ära sokutada! See on muidugi minupoolne nägemus asjadest aga teise poole arvamust ja tegevuse põhjusi mulle ei selgitata.
On kellelgi mõtteid, kuidas olukorda parandada?

Minu ex ei ole oma lapsi näinud 1995.aastast saati, seda tema endine naine lihtsalt ei luba. Kui mees läks siis kooli lapsi vaatama, võeti lapsed sealt koolist ära ja pandi kuhugi mujale.
Asja kohtusse andmiseks pole ka raha. Nüüd ei tunnegi ta enam ise huvi, kuid alimente peab ikka maksma. Lapsed juba piisavalt suured, aga ei huvitu ka isa elust ja tervisest.

Tere Juss!
Mida igames sa ka pole teinud ei anna õigust su exile sind lapsest eemale hoida see lausa ei mahu mulle pähe.Mul jälle vastupidi lapseisa ei tunnista oma last(kuigi dna ütleb muud)ja igapäev ma soovin et ka minu poja saaks oma isa tundma,olen palju kuulnud ka teistelt et naised peavad sellist viha ja maksavad läbi laste kätte!Kallid emad-elu pole nii pikk et seda raisata ja veel laste läbi.Lapsed ei pea kannatama meie vigade pärast,püüdkem andestada ja laskma võimaluse oma lstega suhelda.Kahjuks ei oska Juss sulle anda nõu,olen ise kah jamas olukorras,kui muud ei aita siis kohus paneb kohtumised paika(kuigi SEE VIIMANE ASI MIDA TEHA) JÕudu jaksu sulle

oled tõesti probleemi ees.kuid äkitsi ongi exil mingit sorti vajadus sinuga suhelda.tütar kasvab(õnneks)ja tuleb ise sinu juurde.kui mitte nüüd siis pubekana kindlalt-siis pole emal enam nii palju võimu otsustada lapse minekute-tulekute üle.ole oma armastuses kindel ja tütar hindab sind selle eest.

kahju hakkas praegu oma lastest keda oma "vana"nähagi ei taha

Tundub ja, et minu mure on suht lihtne võrreldes olukordadega, kus isa oma lapsi näha ei tahagi. Tänud kõigile nõuannete ja toetuse eest ja et teil endal kõik hästi läheks!!

perekonnaseaduses on ju kirjas et mõlemal vanemal on õigus oma lapsele.ise lausa surun oma laste isale nendega suhtlemist peale.lastele on see ju nii tähtis.

Soovitan sulle Juss, et ära heida meelt ja loe seniks raamatut 'Mees ja Poiss' (Tony Parsons) ning soovita ka eksnaisel lugeda :)

Ise oleks rõõmus, kui saaks oma lapse isaga loomaaeda või kohvikusse saata. Siiani on mees käinud külas nii 4 korda kolme aasta jooksul - iga kord nii umbes tunniks. Natuke kurvastab nii mind kui last.

Peale kohustuste on isana sul ka omad õigused täiesti olemas. Ja kui tõeliselt tugev ja oma õiguste eest võidelda tahtev mees oled, siis tuleb kohtuteed tallama hakata ja anda käiku vastavasisuline hagi.
Aga oled sa oma eksiga vestelnud sel teemal, küsinud tema käitumise kohta selgitust. Inimlikust vestlusest võib vahel ka kasu olla. Ja muidugi tuleb eelkõige silmas pidada lapse huve. Kõige suuremad ohvrid on just nemad perevahelistes jagelemistes, kus pidevalt jagatakse midagi-kedagi. Ollakse oma emotsioonides kinni ja unustatakse lapse tunded ja hingeelu hoopiski. See kõik aga võetakse täiskasvanuna ellu kaasa.

Igatahes jõudu.

Tere Juss!
Minu jaoks on sinu probleem absoluutselt tuttav. Arvan et minu ex on samas seisus nagu sina, ja et sa paremini olukorda mõistaksid siis seletan sulle lahti oma seisukoha. See ei pruugi klappida, aga ehk on sellest abi.
Nimelt minu ex oli väga väga närviline meesterahvas. Kartsin teda hirmsasti, see aeg mis ma lapsega kodus olin või üldse temaga koos elasin, ei käinud ükski minu sõbranna meil külas ning sugulased käisid ainult selleks, et kontrollida kas kõik on minu ja lapsega korras. Lõpuks sain oma kaasast lahti - kolisime eraldi. Siis mingi aeg ei suhelnud me üldse. Mingi aja pärast hakkas ta aga lapse vastu huvi tundma. See huvi aga piirub alati kommikoti toomise ja 10 minutilise külaskäiguga kaks kolm korda aastas. Laps kardab teda, ei julge talle otsa vaadata, peidab ennast ära või hakkab lollusi tegema kohe kui teda näeb või temast kuuleb. Ma lihtsalt ei soovi last traumeerida. Mina olen ju ta ema ja temaga koos juba mitmeid aastaid - ma ju näen kuidas need kohtumised talle mõjuvad ja kuidas ta on taltsutamatu mitu päeva pärast seda. See olukord kui ta on hiljem sõnakuulmatu ja jonnib on isegi veel talutavam kui see kui ta sovnult ennast oma nurka kerib ja ei suhtle sinuga mitu päeva. Mina (erinevalt paljudest teistest emadest) ei ole mitte ühte ainsat korda ka lapsele isa kohta midagi halba öelnud ning vahetevahel küsin nii muuseas temalt et kas ta ei taha issiga kokku saada. Ning ta ütleb katekoorilise ei ning lahkub. Ta ei taha isegi kuulda temast midagi. Tema jaoks on ta keegi võõras kes kohe teda kallistama ja näppima tuleb ja see ehmatab last. Isale on see võib olla arusaamatu, aga nii see kahjuks on. Minu soovitus on kannatada kuni laps saab nii vanaks kui ta ise hakkab huvi üles näitama. Seni aga pea teda meeles sünnipäevade ja jõulude ajal ning anna endast parim. Edu!