Tere Juss!
Minu jaoks on sinu probleem absoluutselt tuttav. Arvan et minu ex on samas seisus nagu sina, ja et sa paremini olukorda mõistaksid siis seletan sulle lahti oma seisukoha. See ei pruugi klappida, aga ehk on sellest abi.
Nimelt minu ex oli väga väga närviline meesterahvas. Kartsin teda hirmsasti, see aeg mis ma lapsega kodus olin või üldse temaga koos elasin, ei käinud ükski minu sõbranna meil külas ning sugulased käisid ainult selleks, et kontrollida kas kõik on minu ja lapsega korras. Lõpuks sain oma kaasast lahti - kolisime eraldi. Siis mingi aeg ei suhelnud me üldse. Mingi aja pärast hakkas ta aga lapse vastu huvi tundma. See huvi aga piirub alati kommikoti toomise ja 10 minutilise külaskäiguga kaks kolm korda aastas. Laps kardab teda, ei julge talle otsa vaadata, peidab ennast ära või hakkab lollusi tegema kohe kui teda näeb või temast kuuleb. Ma lihtsalt ei soovi last traumeerida. Mina olen ju ta ema ja temaga koos juba mitmeid aastaid - ma ju näen kuidas need kohtumised talle mõjuvad ja kuidas ta on taltsutamatu mitu päeva pärast seda. See olukord kui ta on hiljem sõnakuulmatu ja jonnib on isegi veel talutavam kui see kui ta sovnult ennast oma nurka kerib ja ei suhtle sinuga mitu päeva. Mina (erinevalt paljudest teistest emadest) ei ole mitte ühte ainsat korda ka lapsele isa kohta midagi halba öelnud ning vahetevahel küsin nii muuseas temalt et kas ta ei taha issiga kokku saada. Ning ta ütleb katekoorilise ei ning lahkub. Ta ei taha isegi kuulda temast midagi. Tema jaoks on ta keegi võõras kes kohe teda kallistama ja näppima tuleb ja see ehmatab last. Isale on see võib olla arusaamatu, aga nii see kahjuks on. Minu soovitus on kannatada kuni laps saab nii vanaks kui ta ise hakkab huvi üles näitama. Seni aga pea teda meeles sünnipäevade ja jõulude ajal ning anna endast parim. Edu!