kuidas teie oma lapsi karistanud olete?
vitsaga? rihmaga? millestki ilma jättes? keelates midagi? tuppa lukku taha pannes?

kas olete ka kunagi mõelnud kuidas mingi karistus lapsele mõjunud on? emotsionaalselt ja füüsiliselt...

olen vahel karjunud, vahel saatnud oma tuppa. kõige mõjuvam karistus on aga olnud (mulle vähemalt tundub nii) lihtsalt vaikimine.

ata-ata näppude pihta ja pepu peale vahel, ikka mõtlen, kuidas see mõjub ja alati tunnen süümekaid, aga muidu ikka ka ei saa

mulle mõjus see tuppa luku taha panemine nii et kui ühistranspordiga pidin üksi sõitma siis sattusin paanikasse, lifte kartsin meeletult ja üldse kinniseid ruume ei salli...

koolieeliku puhul on piisanud hääle kõrgendamisest enamasti, suurema jonni puhul aga teise tuppa saatmine.

Kas te ei arva,et karistusviis nö. lapse boikoteerimine,mitte rääkimine temaga on väga julm alla 7-aastastele lastele?Sellest võivad lapsele edaspidiseks igasugused hingelised traumad jääda?
Parem korra tõsiselt häält tõsta ja pahandada,seejärel rääkida lapsega sel teemal ja asi unustada?

ilmselt käis see viimane kommentaar minu pihta. ma ei boikoteeri oma last, piisab ka veerand-pooletunnisest vaikimisest. ise arvan, et see on parem kui järel kõndimine ja näägutamine-tänitamine. ja ega seda siis iga päev juhtu, aga kord paari kuu jooksul tuleb ikka ära. ja laps saab ise sel ajal mõtelda, kas ta tegi midagi valesti või mitte.
ise sain lapsena pea iga asja eest peksa või rihma ja sinna juurde mitu tundi jutti epistlit. ise võite arvata, kas see mõjus või ajas lihtsalt trotsi täis.

Olen avastanud ülihea meetodi 4 a. plikatirtsu kiitmiseks.Igal õhtul kirjutab issi vihikusse kui hea ja tubli laps täna oldi ja kinnitab seda oma allkirjaga.Laps on nii õnnelik ja tähtis.Külalistele esitabki esimesena oma vihikut.Ta kohe südamest soovib tubli ning hea olla.Proovige.Meil igatahes mõjus väga hästi.Magamaminek,koristamine,söömine;kõik kuidagi laabub.

Tuleb ikka mõnikord pepu peale laksu anda - see on sapikanalitele kasulik ja soodustab energia liikumist headuse suunas! ;))

Ei ole löönud ja üritan ka tulevikus seda mitte teha. Meie majas kasutatakse nurka panemist. Ja nii kaua seisab kui tuleb ja räägib emmele või issile mis valesti tegi ja palub andeks. Siis kallistame ja arutame koos rumaluse läbi ja lepime ära.

nurka panemine on ju lapse alandamine, vanasti praktiseeriti seda üsna palju. ma ei ole oma last kunagi nurka pannud, see on minu arust nii nõme ja kui sellele peab siis järgnema see veel kohustuslik andeks palumine (ega laps ju ies selle peale tulnud, et peale nurgas seismist peab andeks!!! paluma) kui mind kunagi sunniti, et palu andeks, ei teinud ma seda kunagi, sest sellega pidanuksin ma ennast madalamaks kui muru tegema. pigem võib vabandust paluda. oma last ei sunni ma kunagi millegi eest andeks paluma ja nurka pole ka pannud. tundub, et on mõjus olnud, siiani ei mingeid probleeme lapsega.

No kuule kas laksu andmine on siis normaalne ja lapse peale karjumine?????? Minu meelest see on lausa vägivaldne. Nurka panemisel on oluline, et lapsele pärast seletatakse miks nii tehit ja just koos arutatakse kuidas teinekord nii käituda et midagi sellist ei juhtuks.

ega ma ei ole ka löönud, aga vahel kui närv must on siis kõrgeneb hääl nagu iseenesest. mis vanuseni sinu arust siis nurka panemisel tulemus on? mäletan kuidas lasteaias ja koolis vanasti nurka pandi, nii nõme oli see.... ei ole kuulnud oma lapse käest, et seda ka praegu tehakse. ja ikkagi jään selle juurde, et see nurka panemisega tegelikult alandatakse ja alavääristatakse last ja näidatakse oma üleolekut tema suhtes.

nurka panemine annab lapsele võimaluse maha rahuneda ja kui laps on rahunenud,saab temaga juhtunust rääkida.laps ei pea ju nurgas seisma. mul nad vahest istuvad maha ja jäävad sinna tükiks ajaks,siis tuleb nurgast välja ja jonn on kadunud nagu tinatuhka.

13.a. lapse emale: Nurka pannakse laps mitte alandamise pärast, vaid et ta seal seistes mõtleks, mis nüüd valesti läks. Nurgas polegi ju muud teha. Andeks palumine tähendab seda, et laps on aru saanud, mida valesti tegi ja kahetseb seda. Vat vanasti praktiseeriti alandamist- pidi püksid maha võtma ja peksuga leppima. Nüüd on nurgas seismine ka liiga julm. Ei no muidugi.

kui vanu lapsi siis nurka panna tasub, alati on ju millegi üle järele mõelda. kas lasteaialapsi, algkoolilapsi, keskkooli lapsi? äkki võivad vanemad üksteist ka saata nurka järgi mõtlema? kas õpetajad võivad siis ka lapsi nurka saata, kui see nii süütu värk on ja paneb lapsi järele mõtlema?

Esiteks see siin on väikelapse teema. Nurka pannakse laps siis, kui on põhjust karistada. Või äkki kunagi polegi niisugust põhjust? Füüsilise karistamise asemel lapsel lasta rahulikult järgi mõelda - mis siin arusaamatut on?
õpetajad ei tohi paljusid asju, mida vanemad tohivad, aga näiteks, kui algklassides on ülielav laps, kes klassikaaslastele tunnis muidu klouni mängib, siis sellise võiks minu poolest küll nurka panna. ega ma ei mõtle siin teab kui kaua seismist, ikka just sinnamaani, kui pihta saab, mida valesti tegi, s.t. palub vabandust.

laksu andmine peenikese vitsaga ei ole vägivaldne, vaid on kõige efektiivsem ja ei tekita lapses mingit stressi ega halbu psüholoogilisi häireid. Pigem on tutistamine, karjumine ja käega laksu andmine hoopis halvemad viisid, mis just nimelt häirivad lapse psüühhikat tunduvalt rohkem. Mõni laps ei vaja kunagi vitsa- oleneb lapsest, kuid teine see-eest vajab seda võib-olla paar korda nädalas. Vitsa andmine mõjub ka palju efektsemalt kui mõni muu karistusviis. Laps nutab seejärel, kuid emme ei tohi lapsest välja see hetk teha, ei hellitama hakata, ega ka tagant järgi parastada. Peagi jääb see nutt järgi ja uskuge mind, teie laps on peale seda nii hea laps. Karistada võib ainult siis kui laps on käitunud tahtlikult halvasti,(näiteks lööb pidevalt teist last, hoolimata korduvatest keeldudest jne)aga karistada ei tohi juba vanade asjade eest, kuna laps ei saa siis aru, mille eest teda karistatakse. Mina kasvatan oma last nii, kuna õpin psühholoogiat ja suured teadlased rõhutavad alati, et alates kahe- kolme aastast last peaks karistama vitsaga, mitte karjuma ,röökima ja samuti öeldakse ,et käega ka lüüa ei tohiks.Võib- olla tundub see natuke jõhkrana, kuna laulusalmgi ütleb et "vitsaga ei ole ilus, vitsal pole lehti" kuid mina kasutan seda meetodid(mul on 2,5aastane poeg,kes on hästi aktiivne laps, kes armastab ka aeg ajalt risti vastu käituda, olgugi, et on keelatud juba mitu korda). Loomulikult ei suuda ma iga kord vitsa anda ja tõstan siis häält, aga see on tegelikult vale, kuna selle peale hakkab ta veel rohkem lollusi tegema. Karjumisega on ju ema närvid ja ka lapse närvid krussis ja see ei aita ka.

kui vanalt siis juba vitsa saama hakkas, kui praegu alles 2,5 aastane. jõhkard oled küll. otsi oma aktiivsele lapsele siis tegevust, mitte ära nüpelda teda.

issand, ega ma siis kogu aeg oma last ei nüpelda-ma ei suudakski seda, kuigi vahest olekski seda vaja. Enne kirjutasin ju ka , et mõnele lapsele ei lähe iialgi vitsa vaja. Tegevust leian oma lapsele täiesti piisavalt, näiteks ta oskab kümneni lugeda, tunneb enamus tähti, laulab väga palju laste laule jne, jne. Ta on väga tubli laps, kuid vahel on ka emmel näiteks vaja omi asju teha ja siis ei ole ju võimalik lapse kõrval istuda. Näiteks pean mina pesema pesu vana riga masinaga, selleks on vaja kaevust tassida vesi, pliidi alla pouud, et vesi soojaks teha, aga selle ajaga teeb laps igasuguseid võimatuid asju. Loomulikult ei karista ma oma last kohe vitsaga, kui ta on millegagi hakkama saanud, aga näiteks kui laps kisub neli korda pesumasinast vooliku põrandale, nii, et terve põrand lainetab, ja sa oled teda ka mitu korda keelanud, siis lihtsalt tuleb see talle teisiti arusaadavaks teha, ja selleks on kõige parem moodus vitsaga pepu peale. Ta saab alles siis aru, et nii teha ei tohi ja varsti mängibki ta oma asjadega oma toas. Soovitan sul endale laps muretseda ja siis räägime karistusviisidest edasi.

miks sa arvad, et mul last pole, juba 14 ja vitsa või muud ihulist karistust pole siiani saanud. vaevalt, et ka edaspidi saab.

no siis on ju väga hea, et sa pole pidanud karistama, parema meelega ei karistaks mina ka, aga lihtsalt vahel on vaja- kõik lapsed ei ole ühtemoodi paid. Ja ma arvan, et neljateist aastast last ei tohigi enam füüsiliselt karistada ja sellega oleks juba hilja ka. Aga ma ei väsi rõhutamast, et mõnele lapsele pole mitte iialgi vitsa vaja. Mina pean tutistamist, käega laksu andmist, nurka panemist, karjumist jõhkrateks karistusviisideks, mis rikuvad lapse närve.

ilmselt on sul lihtsalt aktiivne laps, püüa talle tegevust leida, kui pead korraks välja minema või pane ntx vannitoale, kus pesumasin ilmselt on haak ette ja nii kõrgele, et avada ei saa. oma lapse ajast mäletan,et suvaline plekkpott või-kauss ja lusikas olid väga head asjad, tegid lärmi ja andsid võimaluse fantaseerida. või midagi muud millega saab fantaseerida ja toimetada. proovi mitte nüpeldada, nii väike laps ei saa veel asju pahatahtlikusest teha. ise sain lapsena pea iga asja eest rihma, see ajas mind vaid trotsi täis ja ei omanud mingit kasvatuslikku efekti.

Nojah.Teiselt poolt mõeldes jälle mina sain küll lapsepõlves (harva)kere peale. Aga et keegi mu närve rikkus? No ei. Asja eest sain, ja tuli korrapealt kogu eluks selgeks, mida võib ja mida mitte.
Tegelikult vist kõik minuvanused on saanud, aga psühhotrauma on ikka vähestel ja kindlasti teistel põhjustel saadud.
Üldse siin foorumis kipub ikka nii olema, et sõna võtavad need vanemad, kellel on "korralikud lapsed", keda pole vajagi karistada. Ja need, kes oma lastele ka kere peale annavad( loodan, et neid on vähe) ja koduaresti panevad vms., need peavad igaks juhuks suu kinni.
Aga noorteka lehekülgedelt võib lugeda laste kirjutatud arvamusi. Karistatakse nii et vähe pole - kui koduarest karistus on.

mina olen aru saanud, et füüsilist karistust pooldavad need, kes ise lapsepõlves said füüsilise karistuse osaliseks harva ja siis tõepoolest olid selle ära teeninud, sest olid eelnevalt toime pannud midgi väga lubamatut. järelikult sai laps aru põhjus-tagajärg seosest. ilmselt on neid lapsi karistatud targalt ja usun, et nad on ka ise targad lapevanemad ning karistavad tõepoolest harva ja siis ka asja eest.

teine kategooria on need, kes iga väikese asja pärast laksu kirja panevad. need on põhimõteteta hüsteerikud, kes peaks oma mõttemaailma korrigeerima.

ka minu ema oli selline arulage nüpeldaja, ma ei meenuta teda sooja sõnaga. kahjuks pean tunnistama, et oma kärsitu loomuse olen temalt pärinud ning liig tihti olen ka oma lastele laksu andnud. teen enesega tööd ning püüan selliseid olukordi kõikide vahenditega vältida.

Elan maal ja vannituba mul ei olegi, pesu pesen köögis, ja last ei rahulda ammu enam mingi plekk kauss- see huvi on tal ammu rahuldatud, kunagi aastaselt tegi ta selliseid asju. Tema teeb juba suuri tükke, tahab teha seda mida emmegi, mis on muidugi väga kift iseenesest, aga sellega võib ju kaasneda suur õnnetus. Näiteks ükskord, kui läksin õue pesu kuivama panema, siis (laps oli palavikus ja õue kaasa ei saanud võtta)rääkisin talle, et sa pead nüüd toas pai poiss olema ja ilusasti oma traktoriga mängima ja kui emme tuppa tuleb , siis hakkame süüa tegama. See viimane , mis ma ütlesin oli loomulikult vale. Ta tahtis mind söögitegemisel aidata ja seni kuni ma pesu kuivama riputasin, oli temal juba pott tulel(elektripliit) ja praadis minu lilli seal sees. Õnneks ei juhtunud seekord midagi halba, aga oleks ju võinud juhtuda ja minust oli rumal ka pliidi juhe välja tõmbamata jätta. Loomulikult ei saanud mu laps selle eest vitsa, kuna ta sai mu ehmunud näost ka aru, et ta on midagi pahasti teinud, aga tegelikult ta tahtis ju mind aidata ja sellistel puhudel ei karista ma oma last, ainult siis, kui pahandusi tehakse korduvalt hoolimata keeludest. Ja olgu öeldud et olen oma last ainult kaks korda vitsaga pepu peale löönud ja seda ka tõesti ainult sllistel juhtudel kui laps lihtsalt korduvalt hoolimata keeldudest pahandust teeb.

Tahan veel veidi vaielda.
Kelle närvid kannatavad rohkem, kas
1.ema omad, kui laps kisub mitu korda järjest pesumasina voolikut välja?
2.Lapse omad, kui ema teda selle eest tutistab?
Miks, no MIKS mulle tundub et kiire ja tõhus vitsaga aru pähe panek või ka tutistamine on siin igati omal kohal.
Ärge unustage, et närvihaigeks aetud mamma ei suuda tulevikus oma last normaalset kasvatada.
Aga niisugust ema ma tahaks oma silmaga näha, kes närvi ei lähe, kui tema lapsuke ikka ja jälle keelatud asja teeb.

praegu just lugesin su uut kirjutist ja tuli lausa naer peale. küsimus-kas keelad last enne või pärast? pean silmas seda, et lähed korraks välja ja ütled, mida teha ei tohi?
naerma ajas mind aga see, et meelde tuli "ärge te jumala eest ube ninna toppige". ilmselt tead seda juttu.:))

Eks ta kipub vist jah nii olema, et vits on paha, aga hullemaid asju on kah olemas. Kas näiteks lapse peale karjumine hullemgi pole? Või kas laks tagumikule mõjub halvemini, kui ähvardus lastekodusse anda? Ei usu hästi.
Minu arust, kui ema vitsa kasutamisega suudab vältida seda "silme ees läheb mustaks" tüüpi vihastamist pideva piiridekatsumise peale, siis on ta kahest halvast vähem halva valinud.

Jes.