Sa pole vist mu viimast kirjutist korralikult läbi lugenud, seal pole kuskil kirjas loetelu, mida ma lapsele oleksin enne õue minekut keelanud, ütlesin vaid, et ole hea poiss ja mängi ilusasti oma traktoriga, aga jah nii see kipub olema küll, et kui ütled talle , et nii ei tohi teha, siis just nii tehaksegi, kui emme selja keerab. Teile jääb vist siin mulje, et olen jube kuri emme ja keegi isegi pidas mind jõhkardiks, aga nii see küll ei ole, ma armastan oma last pööraselt, temast armsamat ei leidu, aga ma ei taha ka , et laps üle hellitatakse,see tähendab siis seda, et ei mingit karistust halvale teguviisile. Lõpptulemus oleks ju see , et ta ei tunnetaks enam mingeid piire ja kunagi astuks oma vanematele lihtsalt pähe. Ega me keegi ei tea kuidas tegelikult last kasvatama ju peab, minule on ta esimene ja ma tahan, et temast kasvaks kohusetundlik ja tubli laps nagu seda kõik emmed soovivad. See on väga raske ja pikk tee. Ta on mu esimene laps ja tuleb tunnistada, et teen ka vahel kindlasti vigu. Aga leian siiski, et vahel lihtsalt tuleb karistada ja niipalju kui mina olen seda raamatutest ja ka oma psühholoogialoengutel kuulnud on kõige ohutum ja tõhusam ikkagi vits.

mis imelikes psühholoogialoengutes sina käid? tänapäeva psühholoogid taunivad füüsilist karistust ning muudkui jutlustavad sellest viiel erineval moel vaestele mammadele, kes nende ilusate teooriate võrgus end sageli eriliselt mannetuna tunnevad. ja palun väga- siin üks tunnistab, et kusagil ikka mingeid "vitsajutlusi" peetakse. avalda saladus, kus kuulad.

Vitsajutlusi pole mulle kuskil loetud, aga oleme käsitlenud teemat väikelaps ja mida teha siis, kui laps näiteks lööb oma emmet või näpistab, vms. Kahjuks ei taha ma siinkohal selle psühholoogi nime avaldada, aga ta on kirjutanud väga palju raamatuid, lapse erengu kohta, alates tema sünnist ja ka kooliaegsest arengust.

Raamatu nimed võiks ikka ütelda, või on need ainult sulle kirjutatud?

ei ole. Näiteks "Arendame oma lapsi", "Lapse arendamine on huvitav"
"Kutseõpetus on huvitav" "Mälu"ja veel palju teisi raamatuid. Ega ta raamatutes kirjutagi laste karistamisest ja pole kunagi pidanud loenge vormis andke oma lastele vitsa, vaid ta just rõhutabki sellele, et mõnele lapsele pole iialgi vaja vitsa, aga ka tema peab vits aandmist lapse jaoks kõige tõhusamaks. Selleks et sellest aru saada, peeaksin ma hakkama siin tohutut loengut pidama. Veel üks hea raamatu nimi tuli meelde "Täiskasvanu ja väikelaps"

vaata foorumis on ka selline temakäsitlus nagu ema on lapse tufli all, keegi aigar on kirjutanud, ütle mida sina sellisest olukorrast arvaksid, ja mida ette võtaksid, Loomulikult ei pea sel puhul vitsa andma, aga vahel harva on seda lihtsalt vaja.

Mind on nii löödud kui ka karjutud , ja nüüd pean
õhtuti rahusteid
võtma.

mille eest sind löödi, ja miks karjuti, kas olid selle ära teeninud, või tehti sulle ülekohut. Tavaliselt jääbki ülekohtune karistus kõige eredamini meelde, kui aga karistatakse nii, et laps ise saab aru, et on valesti käitunud, läheb see asja ette

nurk tõmbab energeetiliselt tühjaks, maandab, see on juba vanast ajast selle eesmärgiga kasutusel olnud, mitte halvas mõttes vaid et just laps saaks end maha laadida, nurka tuleks laps saata rahulikult järemõtlema,kui lasta tal tunda, et see on karistus-siis pinge olukorras ja trotsiks blokeerub tal nmõtlemine üldse ja sel juhul ta vaid kannatab seal ega suuda rahulikke järeldusi oma tegudest teha. Nii et emmed, jälgige, mis tooniga ja kuidas oma lapsi korrale kutsute.

Ma ei saa isegi aru...

Mina seisin lapsena nurgas, sain ka vitsa aga arvan, et asja eest.Tol ajal ma muidugi nii ei arvanud ja enne lapse saamist mõistsin hukka kõik vanemad kes vitsa andsid.
Nüüd on mul omal armas 3a poisipõnn, kes püüab aeg-ajalt pähe istuda mulle ja käitub üsna pööraselt. Nõustun eelpool kirjutatuga, et osad lapsed saavad hakkama ilma vitsata osad mitte ja ma ei arva , et ma mingi jõhkard sellepärast olen.
Neil kelle lastel seda vaja ei lähe on ju nii hea arvustada ja hukka mõista...
Jõudu kallitele emadele pisipõnnide jonnihoogude talumiseks ja inimesteks kasvatamisel.

Mäletan siiamaani kui vastik oli, et sain vitsa, nii alandav, valu ees hirm.Ära seda viga küll tee. Ega ma mõttes küll aru ei saanud, miks mul nii paha ema on.Lapseni ei jõua füüsiline karistus nii tulemuslikuna., nagu vanemad arvavad.Aga piirid on vaja seada alati ühtmoodi, et laps teab lõpuks ise ,mida ta võib ja mida mitte. Võib-olla võiksid spetsialistiga rääkida kui probleem tõsine on?