Minu tüdrukul oli adenoidioperatsioon eelmisel aastal (siis 5a). Hommikul haiglasse, riided selga, väike voodislösutamine. Siis andis õde mingit rahustit, laps jäi uimaseks ja itsitas, et nagu tuiguks. Paha polnud olla. Siis viidi liftiga ära, ca 1-2 tunni pärast (kuskil kodus veel ka kirjas) toodi tagasi. Enne teda toodi kõrvalvoodite lapsed (natuke väiksemad), kes karjusid ja ulgusid. Olin suht kohkunud. Minu tütar oli aga täiesti rahulik, muigas veidi häbelikult. Näitas mulle mälestuseks saadud rohelist operatsioonimütsi. Alguses pidime natuke pikutama, ei tohtinud jalutama minna. Paari tunni pärast võis sööma minna. Tüdruk kugistas kotletti nagu hull, sest eelmisest õhtust alates polnud ju tohtinud süüa ega juua. Kuna haiglas oli miski viirus ja meil mingeid tüsistusi ei tekkinud (plika jooksis mööda koridore, kurk korras, palavikku polnud), siis lubati samal õhtul koju. Kolm-neli päeva olime kodus, siis lasteaeda.
Kel adenoidid-mandlid koos lõigatakse, on vist veidi karmim. Meie palatis oli ühele suuremale tüdrukule tehtud korraga adenoidi- ja mandliop, tema tahtis liiga vara minna välja, aga oli veel uimane, kuidagi keeras voodist alla ja hakkas verd köhima.
Tütrel oli küll väga abi sellest adenoidilõikusest, sel sügisel polnud ta ühtegi korda nohus ega köhas, nüüd jaanuaris nädala nuuskas ja üldse mitte hullusti.
Kui tahad midagi veel teada, kirjuta mulle.