Mul on tütar, kes on nelja aastane. Kõik on hästi, ta on hea laps, aga magab minu ja mehe vahel. Tal on olemas muidu oma tuba, ilusa mööbliga, rohkete mänguasjadega, aga ei mingi valemiga teda oma tuppa magama ei pane. Üritasime, jäi elutuppa diivanile magama, viisime süles ta oma voodisse. Kõige rohkem magas poolteist tundi ja tulema. Loomulikult järgmine kord ta ei julgenudki magama jääda. Minu kõrval magades hoidis mu juustest kinni, et ma kuskile minna ei saaks. Ise ta ütleb selle peale, et vaadaku kui väike ta on ja sa ju ise ütled, et sa mind armastad. Lõuna ajal vahest kui ta väsinud on, siis magab ainult siis, kui mina või mu mees ka magame. Temaga tegeletakse kogu aeg, armastusest tal puudus ei ole, ise olen temaga kodus, sest ta ei lähe lasteaeda. Sundida teda ei saa millekski, see ei toimi tema puhul, isegi operatsioon jäeti ära kuu aega tagasi, sest ta ei tahtnud. Kuidas teha lapsele selgeks, et iga üks magab oma voodis?

Sa hakka lapsele hoopis rääkima, kui suur ja iseseisev ta on. Nii suurt last on kindlasti päris raske ümber harjutada. Vaja on väga suurt kindlameelsust ja järjepidevust. Aga eks see ilmselt raske on.

loe lapsele midagi ja enne seda ütle talle et kui oma voodisse läheb siis loed

Omad vitsad peksavad! Noor ema pole vist kuulnud, et lapsed peavad sünnist saadik magama oma voodis. Oma kaisuga tegid vaid karuteene lapsele. Kuid samas peab laps olema oma esimesed eluaastad lõviosa ajast ema bioväljas, see tähendab lähemal kui 3 meetrit. Nüüd maitseb laps ema ülepingutamise vilju!

ei pea lapsed sünnist saadik oma voodis magama - kes seda on öelnud?? dr Spock või? ja seda kah ei usu, et Krissi tüdruk ärahellitamise tõttu tal juustest kinni hoiab.
eks ta ikka vast midagi karda. püüa välja uurida, miks ta ei taha oma tuppa minna - 4-aastane oskab juba ennast väljendada küll. ja siis jah nii nagu siin juba soovitati - julgusta teda ja räägi kui suur tüdruk ta on - püüa asi jutuga-mänguga jne viia sinnamaale, et ta ise on see, kes tahab oma toas magama jääda. ja ole siis kuni magamajäämiseni tema juures, loe näiteks (luuletuste lugemine uinutab hästi - riim ja rütm jne). kui öösel üles ärkab, ära mine kergema vastupanu teed - ehk siis ära võta teda enda juurde, vaid ole jälle tema juures kuni ta magama jääb. Kui laps saab aru, et reeglid on nüüd sellised, et magab oma toas, siis ta lepib sellega varsti. Kui sa talle aga kergesti järgi annad, ei jäta ta seda ära kasutamata ;-)
kui tal aga mingid hirmud on, püüdke neist üle saada muidugi - siis ei saa teda väga karmilt sundida.
ja muidugi võid esialgu talle mingeid preemiaid lubada, kui ilusti oma toas magama jääb

Mul on 3aastane tüdruk,ta magab minu kõrval ja me teeme kõiki asju koos.Naljalt ta minust maha ei jää,kui peab jääma siis on kisa suur.Se pole jonnist lihtsalt laps on minuga koos harjunud olema.Ka sinu laps on sinuga kokku kasvanud.Tasapisi püüa lapsele leida iseseisvat tegemist ja jäta ta näiteks tuppa üksi ,ise ole köögis,siis las olla koos vanaemaga ,isaga ,ise mine natukeseks ära ja siis jälle tema juurde.Harjumine võtab aega,pealegi kui ta suuremaks saab siis läheb see nagunii üle.Säti talle mõnus voodi,ole tema kõrval kuni magama jääb,loe muinasjuttu ja kui ärkab siis kiida teda ,et on tublilt oma voodis maganud.Kõigile lastele see e sobi,kuid just oma tüdrukut harjutan niimoodi praegu üksi magama,mõningaid edusamme on juba märgata.

Mina magasin ka väiksena vanemate kaisus. Kuna perekonnas olid ema ja isa omavahelised suhted küllaltki pingelised, siis tõenäoliselt oli minu selline käitumine tingitud just sellest. Vahepeal oli nii, et magama jäin enda voodis ilusti, aga öösel ronisin alati vanemate voodisse.
Mul ema ei teinud sellest mingit tohutut probleemi ja kannatas selle aja ära. Ja ma kasvasin sellest ise välja. Aga näiteks pimedas ei tunne siiani ennast just kõige paremini.
Soovin sulle kannatlikku meelt ja ole oma tibule toeks. Ju ta ei tunne ennast öösel üksi turvaliselt ja sellest ka selline käitumine. Ja mina ka ei usu, et sa oleks ta ära hellitanud. Mõni laps lihtsalt on nõrgema närvikavaga ja vajab rohkem oma vanemate turvalist ümbrust.

mul proleem sama vana poisga aga vahe selles et me magame koik yhes toas ja ta ikka ei lähe oma voodisse.kui ma ta lopuks ssure riiuga sinna saan hakkab see hala ,et seisa mu juures.no mida ma seisan kui mu voodi on meeter eemal ja koik teised(mees ja 3 kuune)juba magavad.olen proovinud koike-muinasjutud,vannid möllud-värgit jaei midagi.ja yle yldse kui kell21.00 kukub hakkab see magama mineku trall peale ja see kestab 23.00-ni ning siis olen mina täielik närvihaige sest see soigumine ei loppe ega löppe.nii me ssi magame 4 yhes voodis,mina liikumatult terve öö,sest koigile meeldib minu otsas magada.millal see kyll loppeb!!!!!

Kas su laps on kogu aeg sinu juures maganud, kas ta oma võrevoodis ka kunagi magas? Kui ta kunagi eraldi voodiski pole maganud, siis eraldi tuppa teda magama saada on hirmus piin teile mõlemale. Proovi teda vähemalt oma toas eraldi voodisse magama harjutada.
Mul on endal kaks tütard, esimene magas ka minu juures aga kui hakkas teine sündima pidin eraldi harjutama. Ta oli siis 3,5aastane. Algul panime tema voodi minu voodiotsa juurde
L -tähe kujuliselt, siis sain üle päitsi tal käest kinni hoida või pead silitada. Paari nädalaga harjus omas voodis magama ja kui siis tita sündis oli nõus laskma oma voodi kaugemale lükata, sest tita tahtis rohkem emme lähedal olla. Ta oli tita üle väga õnnelik ja oli nõus loobuma paljudest asjadest tita kasuks.

Mul tütar juba 5 aga küll mul on hea meel, et sünnist saati oli lapse võrevoodi minu voodi kõrval ja ta on harjunud oma voodis magama. Tüütu oli küll algul voodist öösel püsti tõusta kui laps ärkas aga nüüd selle eest on topelt lihtsam. Ja kui 4 aastaselt täitsa oma toa sai siis ei olnud ka kordagi probleemi et ta ei taha seal magada. Väike tuli jääb küll siiani põlema kui ta õhtul voodisse läheb.

äkki on ta lihtsalt armukade

lapsel on vaja oma kohta- voodit sünnist alates!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Minu tütar on maganud minu kõrval alates viiendast elukuust. Läksin siis tööle ja kuna olin tööl öösiti, siis ei viitsinud ma iga tema nihelemise pärast püsti tõusta ja läksin kergemat teed, võtsin ta enda juurde. Alguses see mind ei häirinudki, nii mugav oli ju. Aga mingil ajal ta otsustas tulla minu ja minu mehe vahele magama( alguses magas ta ääre pool). Vot see hakkas küll häirima ja loomulikult siiani. Armukade on mu laps alati olnud. Umbes aasta tagasi ei tohtinud ma oma mehele otsagi vaadata. Koos olla ei tohtinud me üldse, kallistamisest, musitamisest saime me ainult unistada. Mina veel üritasin korda majja teha, aga mees, ei midagi, ütles, et ta ju hakkab nutma jne. See aeg oli nii jube. Kuidagi läks see lapsel üle, magab küll öösiti meie vahel, aga saame ka mehega kõrvuti telekat vaadata, mis enne oli lausa luksus, ta istus meie vahele ja kõik. Ma ei tea mida ta küll kardab, pole teda kunagi millegagi hirmutatud, tema peale pole isegi karjutud, riidlemisest rääkimata. Kõik me peres hoiame teda väga (tal on ka 2 venda, kes on temast lausa vaimustatud). Iseloomult on ta kullatükk, ta ei kisu midagi, ühesõnaga inimesedki ütlevad, et nii väikest last sellise taibuga pole nemad näinud. Isegi, kui tahabki midagi sellist teha, mida ei tohiks, tuleb ja küsib, kas võib? Usu või ära usu.

Kriss tahtis nõu kuulda, mitte targutamist....

Minul on kaks tütart 3 ja4, kes on sünnist saadik oma toas magama läinud. Vanem tüdruk on väikesest saadik öösiti halvemini maganud ja, kui jalad alla sai hakkas meie juurde öösiti käima. Nüüd kolmesena hakkas väiksem tüdruk kah käima. Hommikul ei mahu teinekord voodisse äragi. Aga ma tean, et see läheb üle. Olen olnud järjepidev ja neid ikka tagasi kandnud aga mis sest kasu. Järgmine öö jälle kordub kõik taas. Mul on tunne, et pole neli aastat saanud korralikult magada, aga mäletan ise ka selgesti, et ronisin väiksena emme-issi vahele. Lihtsalt tundsin ennast seal turvaliselt . Sama lugu on praegu minu lastega, nende elus on toimunud viimase paari aastaga nii suur muutus. Tuleb hakata ilma emme ja issita järjest rohkem ja rohkem hakkama saada. Ma pean silmas lasteaeda minekut. Nii nad hakkavadki meist lahku kasvama. Neil on vaja turvatunnet ja vanemate lähedust ning praeguse kiire elu juures tehakse see öösiti tasa.

Pole ju probleemi enamus lapsed magavad vanematega milleks keelata lapsele vanemate hellust...