Minu tütar on maganud minu kõrval alates viiendast elukuust. Läksin siis tööle ja kuna olin tööl öösiti, siis ei viitsinud ma iga tema nihelemise pärast püsti tõusta ja läksin kergemat teed, võtsin ta enda juurde. Alguses see mind ei häirinudki, nii mugav oli ju. Aga mingil ajal ta otsustas tulla minu ja minu mehe vahele magama( alguses magas ta ääre pool). Vot see hakkas küll häirima ja loomulikult siiani. Armukade on mu laps alati olnud. Umbes aasta tagasi ei tohtinud ma oma mehele otsagi vaadata. Koos olla ei tohtinud me üldse, kallistamisest, musitamisest saime me ainult unistada. Mina veel üritasin korda majja teha, aga mees, ei midagi, ütles, et ta ju hakkab nutma jne. See aeg oli nii jube. Kuidagi läks see lapsel üle, magab küll öösiti meie vahel, aga saame ka mehega kõrvuti telekat vaadata, mis enne oli lausa luksus, ta istus meie vahele ja kõik. Ma ei tea mida ta küll kardab, pole teda kunagi millegagi hirmutatud, tema peale pole isegi karjutud, riidlemisest rääkimata. Kõik me peres hoiame teda väga (tal on ka 2 venda, kes on temast lausa vaimustatud). Iseloomult on ta kullatükk, ta ei kisu midagi, ühesõnaga inimesedki ütlevad, et nii väikest last sellise taibuga pole nemad näinud. Isegi, kui tahabki midagi sellist teha, mida ei tohiks, tuleb ja küsib, kas võib? Usu või ära usu.