Mul on palju kogemusi. Poeg, eriline õrnuke, kardab kõike, eriti igasugu arste. Juba enne 3a saamist oli paar auku. Võtsin ta endaga hambaarstile kaasa, et las lihtsalt vaatab. Järgmine kord võtsin jälle kaasa, et siis koos uudistada ja ehk laseb arstil lihtsalt vaadata. Ei lasknud, pigistas suu kõvasti kinni ja kõik. Jätsime ta rahule aga lugesime talle sööbiku ja pisiku raamatut, rääkisime iga nädal, et kunagi peab minema ikkagi. Paar kuud hiljem võttis issi ta endaga kaasa, seekord tegi laps isegi suu lahti ja lubas vaadata. Aga ütles, et kui tema hambaid tahetakse parandada, siis ta suud lahti ei tee.
10 kuud hiljem oli laps nõus laskma oma hambaid parandada. Ise sain küll arsti käest sõimata, et kus ma varem olin aga lapsega käitus väga ilusti. Vaatamata sellele, et hambad olid auke täis, tean, et käitusin õieti. Hoidsin ära poja esimese ebameeldiva kogemuse hambaarsti juures, ja seal tuleb tal elu jooksul veel palju-palju käia.