kuna ise ex naisega koos ei ela siis suhtleme pojaga telefoni teel ja kohtume ka iga 2 nädala tagant st poja on nädalavahetuse minu pool.
Esimene koolipäev algas sellega, et "millegipärast" läks telefon katki, ... ?
teine päev - sai kergelt peksa,
kolmas päev - koolikott (uus ja mitte odav) lõhuti ära, sööklas mõnitati ja solgiti toit ära, jälle väike kaklus.

Tegemist on nüüd 6 klassiga.
Eelmine aasta said nad uue toreda klassijuhataja kes juba poole aasta pealt ähvardas ära minna ja nüüd ta läinud ongi.
Nüüd 6 klass sai uue värskelt koolist tulnud õpetaja (poja jutu järgi igati OK) kuid juba teisel päeval õpetaja nuttis klassi ees ja lubas ära minna.
Põhiterrorist selles klassis on üks selle kooli ÕPETAJA poeg keda hoitakse nagu sitta pilpa peal, kuigi nüüd on seal klassis veel ka mitu istumajääjat kes tunnevad nooremate seas üsna vabalt.

Emme on varasemalt mitmeid kordi koolis käinud ja tulemust on olnud MAX nädalaks ja edasi läheb taas omasoodu.
Mida teha, kuidas aidata last ja exkaasat,
kooli vahetada on äärmiselt raske kuna nad elavad maal ja kodust pole võimalik käia muudes koolides.

Nüüd poisi kinnisidee, et peab istuma jääma siis saab normaalsesse klassi, kuna seal on normaalsem õhkkond

KOHE mine direktori jutule. KOHE!!!!!

Enne kui naisega lahku läksid, pidid olema niisuguste asjadega ju ometi arvestanud? Et lapsed on alati ohvritalleks lahutuse altaril?

Mul on mees mitte kõige parem isa, kuid ta on kodus olemas ja üks mu poegadest on samuti vahel kiusamise objekt, kuid ta tuleb sellega ise toime, sest tal on kodus aluspõhi olemas, millele toetuda ja mis ei kõigu. Ma pole eales pidanud kooli minema tema probleemide pärast, poeg suudab kõik ise ära lahendada. Nad ka 6. klassis.

Raha, mida sa ilmselt poja kasvatamiseks eraldad, ei ole lapse kasvatamise juures mitte midagi väärt. Mõtlen seda tõsiselt. Rohkem ma nõu anda ei oska, sest nüüd tead juba ise, mida sa pead ette võtma.

ka poolt, et suurem skandaal sellest tekitada. Direktor, miks mitte Õhtuleht.

kogemus enda pojaga, kellele kah algklassides liiga tehti, oli teistest väiksem ja sellistega ikka kiputakse kaklema. esialgu aitas veidi see, et panime ta maadlustrenni, muutus julgemaks ja ei olnud enam peksukott, asi paranes täiesti kui ta sünnipäevaks rulalaua sai - selgus, et rulatamises on ta omaealistest tunduvalt parem - sai palju enesekindlust ja teised hakkasid respektiga suhtuma, igasugu kaklused kadusid.
seega soovitan poisile leida mõni mehelik hobi, kus saaks silma paista, maal võib sellega küll raske olla, aga võib-olla on olemas nt skaudid, noorkotkad vmt. sellises eas on neile teiste arvamus hirmus oluline, kahjuks.
õpetajaga rääkimisest ei olnud mingit abi, õpetaja hakkas märkuste vormis asjale tähelepanu pöörama alles siis kui vägivalla ohvrist kakleja sai st laps ennast kaitsma hakata julges.

Muidugi on kasu, kui laps mingi erilise hobiga tegeledes oma koha saavutab, aga see ei lähe ruttu, ikka ajapikku.
Aga lapsel on abi vaja KOHE.Päevapealt.Ma ei tea, mida ma teeks, kui selline asi kodus oleks!Esmatähtis ei ole mitte lapse parandamine ja muutmine, sest ega tema süüdi pole.Muuta ja parandada on vaja neid teisi.
Muidugi kohe direktori juurde.Ja järjepidev tuleb olla, mitte mingeid järeleandmisi stiilis - me räägime nendega ja pole küll midagi märganud, aga hakkame jälgima- see on täielik jama jutt.
Ma tean ka ,m ida mu sõbranna ette võttis, kui tema l see probleem oli.Ta lõpetas selle jama päevapealt, aga oma kahe vanema poja abiga.Tal oli kolm last ja nooremat kiusati ja mõnitati koolis.Ta saatis oma kaks täiskasvanud poega(tõelised 20 aastased vihased mehed) nende kiusajate juurde ja piisas vaid sõnadest, et nad energia mujale suunaksid.Muidugi need sõnad trükimusta ei kannata, need polnud rõvedad, vaid väga meeldejäävad.

See teema torkas nii, et ei saanud mitte vaiki olla.

lombitagune arvab, et peaksite maha istuma, nii kogu klassi lapsed kui ka kòik lapsevanemad ja ka asjaomased òpetajad ja oma suud puhtaks rääkima. Lastega koos, nende kuuldes ja nendega asja arutades ja neile mängureeglid ära seletades. Et selline kiusamine teoks saab, on see märk sellest, et sellesse kòigesse suhtutakse sallivalt. Ja sallivalt suhtuvad justnimelt täiskasvanud. Antud juhul siis ópetajad, kelle püha kohus oleks kasvatada ja nòu anda. Olgu see kiusaja ópetaja laps, olgu. Teie, lapsevanemad, ei peaks seda ju ometi kartma. Täna kiusab sinu pojakest, homme teist, kolmandat, neljandat. Ûlehomme terroriseerib kogu küla. Kulla isa, vòta kohe midagi ette. Need haavad mis sinu lapse hinge sellest kòigest vóivad jääda, vòivad hilisemas elus su pojale vägagi saatuslikeks saada. Ole kallis ja kaitse oma poega.

Mul niii kahju poisist hakkas! Praegu on selline viha sees, et läheks ise sinna kooli ja teeks asja klaariks.Peapeale pööraks kõik seal.Õpetajad nagunii teavad.
Anna kindlasti teada, kuidas teil läks.Mine kohe.

Direktorilt tuleks küsida, miks selline vägivald koolis üldse võimalik on - tema vastutab selle eest.
Ja kui ei muutu midagi (ilmselt mitte), siis... omakohus. Tuleb tolle kakleja poisiga karmilt rääkida ja tõsimeeli lubada, et kui midagi sarnast toimub, siis peab ta oma konte tükk aega kokku korjama. Mis teha - inimesega tuleb suhelda temale arusaadavas keeles: kes on ise vägivaldne, see saab aru ka vaid vägivaldsest sõnumist. Tõestatud.
Poisi enesekindlust tuleks muidugi ka kuidagi kasvatada, arendada. Muide, üks enesekindlust arendav faktor ka see, kui poiss teab, et tal on vajadusel keegi, kes teda toetab - sina, isa :)

Ei saa kuidagi ütlemata jätta - eriti nõme on pedagoogist siin nüüd lahutuse pärast hurjutada.
Ja ütleme ausalt, parem hea isa perast eemal kui kehv isa perega koos. Eriti kui emal-isal suhted halvad.

To: isa!

Lükka koolis käima aktsioon, kus vanemate klasside õpilased võtavad oma hoole alla nooremad juntsud, niiöelda igale väiksemale oma tugiisik. Siis oleks väikestel koolis kohe käepärast võtta oma "suurem vend või õde", keda saab usaldada, kes ka vägivallatsejate eest kaitseks ja ülbitsejaid korrale kutsuks kui vaja.
Muidugi räägitakse, et kodu ja kool peavad koostööd tegema ja koos probleeme lahendama. Aga tegelik elu näitab, et aina koolis õigust nõudmas käivaid lastevanemaid peetakse "igavesteks tüütuteks õiendajateks" ja lapsed, kelle eest vanemad välja astuvad, saavad kooliperes "kituka" maine külge ja osutuvad kokkuvõttes veel rohkem tõrjututeks.

Parem elus ja terve kitukas, kui poolik inimene!Tahaks näha kooli, kes hakkab halvustama abivajajat ja õigustama pätte!Kahju, et kooli nime ei saa nimetada see isa.Soovitan ka kohe asja kallale asuda.Kõigepealt kooli ja kui ei aita, siis samad meetodid, mis kiusajatele nagunii meeldib.

Kooli nimi polegi siin oluline, sest probleem on olemas üleüldiselt, mõnes koolis varjatumalt. Ja seda teavad kõik lapsevanemad, kelle lapsed kooliealised. Eriti need, kelle lapsed on või on olnud "peksupoisteks". Rinnaga murdes ja suure kisaga ametiasutustesse kaevates võib oma lapse koolipõlve rõõmsaks ja turvaliseks teha aga sellest ei pruugi ka tolku olla.

Kituka mainet on võimalik vältida - teha sama kiusaja otseselt vastutavaks, anda mõista, et kui keegi peaks poissi kitukaks kutsuma, ka siis vastutab kiusaja oma kontidega selle eest, hoolimata, kas norija oli tema või keegi teine. Nö. "läbirääkimiste" küsimus.

Ahjaa, suure kisaga ametiasutusi rünnata pole mõtet (peale poja kituka mainet saad ise veel hüsteerilise lapsevanema maine külge). Lihtsam on omade vahenditega hakkama saada, seda siis nii nagu ma kirjeldasin. Vaikselt ja kiiresti.

Mina arvan ka, et pead kiusajatega ise raakima, veel parem vota moni oma sober kaasa. Nii ytledgi, et sina ei luba oma poega kiusata, ja nii kui saad teada et teda on jalle kiusatud, siis tuled ja teed kiusajatele tapselt sama tagasi, mida nad on sinu pojale teinud. Pois tuleb kindlasti kohe trenni panna, maadlus, dzudo, karate jne. Ei usu, et palju kasu oleks opetajaga voi direktoriga raakimisest, eriti veel kui opetaja nutab klassi ees. Ja veel, raagiks kindlasti selle kiusja emaga, kes on sama kooli opetaja, ja kohe tosiselt ning ytleks talle, et kavatsed votta yhendust Ohtulehega, just nimelt teemal, et ise opetaja (pedagoog) aga enda laps kooli suurem kiusaja, kuidas siis teised lapsevanemad saavad oma laste heaolu talle usaldada kui ta ei saa isegi oma pojaga hakkama, voi isegi lubab tall lapsi kiusata. Vaata mida ta selle peale kostab. Oma poega sa pead kindlasti kaitsma ja kohe.

minu meelest on ekslik arvata, et "suurt kära" tehes, muutub lapse olukord hullemaks.
häbi tunnistada, aga olen ise poisi ema, kes teisi terroriseeris. Poiss oskas täiskasvanutele väga hea mulje jätta nii kodus kui väljaspool seda ja tiivustatuna kambavaimust ning karistamatuse tundest nad siis tegutsesid. Kuni ohver sellest lõpuks kodus rääkis. Klassijuhataja oli hämmingus, nendest poistest poleks ta seda kunagi uskunud jne.
Jutud said räägitud, poisid "läbi raputatud" (k.a. mitterahuldavad käitumishinded) ning probleem lahenes. Tundus isegi et klass sai ühtsemaks peale seda intsidenti. kaebupunniks küll keegi ei jäänud.

minu laps, kes praegu on jõudnud ka 6-sse klassi ei ole kunagi klassis tagakiustatu olnud ja minuteada ei ole ka ise teisi kiusanud. eelmine aasta neil klassis küll probleeme tekkis, selliseid verbaalseid solvamisi ja see jõudis ka klassijuhataja kõrvu. klassijuhataja lasi kõikidel lastel kirjutada lühikese jutu koolis kiusamisest ja sellest vastata ka küsimusele kas seda konkreetset last on kiusatud ja kas kedagi kiusatakse. kiusajad raalis ta ise siis välja. peale seda toimus klassijuhataja tunnis sel teemal arutelu, pärast kontakteerus klassijuhataja individuaalselt ka nende kiusajate vanematega ja asi läks üldiselt paremaks. õnneks sellist füüsilist vägivalda nende koolis ei ole. vähemalt ei ole ma kuulnud ei lapselt ega ka tuttavatelt lapsevanematelt teistest klassidest.

to ema see võib olla küll lahendus kui isa läheks kõigepealt kl.juhataja juurde ,selgitaks klassis välja (anonüüümsed sedelid) kes kiusajad on(juhul kui muidu avalikult ei julge öelda)
ja siis direktori juurde
to katta ole normaalne,omakohus ei ole lahendus,oma jutuga tundud ise ka üsna vägivaldne inimene olevat.Ei tasuks siiski laskuda nii madalale,et isa läheb nüüd teist last raputama või ähvardama ,kuidas siis nõuda teistelt korda kui nagu öeldakse :ühed mustad mõlemad.Asja peaks ikka lahendama tsiviliseeritud inimeste kombel,isegi kui teised seda pole.
Pole ju nii ,et kui lapsed omavahel kaklevad siis lähed ja peksad teise lapse läbi .Agresiivsus ei vii sihile.

Nõus vastrikuga, et kindlasti tuleb isal rääkida kiusaja ja tema vanematega. Koolis võib küll direktori või õppealajuhatajaga rääkida, kuid nemad võivad asja lükata lihtsalt selle noore klassijuhataja peale, kes paraku jõuetu taolise klassi ees on. Klassijuhatajale võiks nõu anda kokku kutsuda klassi lapsevanemate koosolek, ega seal ainult ühte last ei kiusata, ilmselt veel mõnda. Seal peaks siis silmast silma jutud ära rääkima, aga eelnevalt peaks klassijuhataja peamiste kiusajate vanemad kindlasti kohale tulema veenma, ega nad ei taha tulla. Ja poisile kuluks jah mingi trenn ära.

Pättidele kuluks veelgi rohkem see trenn ära, sest nemad ju ei oska oma aega õigesti kasutada.Jobud peavad muutuma hoopis.
Kui klassijuhataja jagu ei saa, peab seda tegema keegi teine, ükskõik kes, ja kuidas, pole oluline, oluline on see, et nad enam ühtegi päeva teisi kiusata oma elus ei saa.Koolist eemaldada niiakuaks, kui asi lahendatud, nagu suurte inimeste maailmas.Omakohus(ähvarduste näol) tuleb kõne alla alati, kui oma laps hädas on.

seletuskirja kirja kirjutamine on selles vanuses ka üsna hea mõjutusvahend. siis pole enam lihtsalt jutt, vaid nende enda kirjalik tunnistus, kust seletuskirju kõrvutades vale üsna ruttu välja paistab.
klassikirjand kiusamise teemal aitaks neil ka aega maha võtta ja probleem endast läbi lasta. selles vanuses ju 90% enne tehakse ja siis mõeldakse.

Meie poja klassis tegi õpetaja eelmine aasta nii, et tegi nagu salajase hääletamise ja iga laps kirjutas sedeli peale need nimed, kelle kohta ta on näinud ja teab, et need teistele midagi teevad.Sest õpetaja täpselt midagi ei tednud ja keegi ise rääkima ka ei tulnud, et teda kiusatakse, õpetaja ise aimas.See õpetajs on väga tugev isiksus ja lõi korra majja ka.Läks ise pahadele koju ja üks nendest pahadest viidi sealt klassist üle nö. tasandusklassi, kus käivad probleemsidega õpilased, kes tavaklassis probleeme tekitavad.Teised tehti niisama lammasteks.

kassy, eeldan, et sul pole elus tulnud tegemist probleemsete lastega? Et sa pole iialgi lahendanud sarnaseid probleeme? Et sa pole iial pidanud kehtestama korda laste seas, kes käituvad kui loomakari, kus aktsept kuulub sellele, kes tugevaim?
Sel juhul mõistan su naiivsust :) Aga tea, et äraproovitud variantidest (ka sinu nö. tsiviliseeritud moodus) on ainult minu soovitatu kõige tulemuslikum.

Direktorilt nõuda (väga rahulikult ja viisakalt aga väga resoluutselt), et koolis oleks kord ja klassi ees oleks õpetaja, kes tööga toime tuleb. Kui direktor hakkab mullikesi ajama - sama jutuga kohalikku omavalitsusse. Võid otsida teiste lapsevanemate hulgas mõttekaaslasi ja moodustada mingi tugigrupi vms.
Kiusavatele lastele teha ilma käte abita aga väga ühemõtteliselt selgeks, et kui see jama KOHE ja IGAVESEKS ei lõpe, läheb neil VÄGA kehvasti.
Kiusajate vanematele teha viisakalt ja abivalmilt (mitte irooniliselt) ettepanek minna oma lapsega psühholoogi või psühhiaatri juurde. Teha selgeks, et sa oled valmis kaitsma oma last kõigi vahenditega. Kui tegemist on materiaalse kahjuga (kott, telefon), nõuda selle hüvitamist, vajadusel politsei abiga.
Poiss panna kuhugi trenni või huviringi, kus tal hästi läheks, et ta enesekindlust juurde saaks.

Mul oma poeg kunagi sodis vldikaga koois teise lapse koti ära, kirjutas mingit jama sinna peale.Pärast, kui ta kodus juba oli, siis tuli politsei meile autoga ja noorsoopolitsei töötaja oli ka kaasas ja tuli meile tuppa ja ütles, et kas te teate, millega teie laps on hakkama saanud? Ma nii ehmatasin.Poiss viidi kohe autoga minema, ei teagi , kuhu.Maksime koti muidugi kinni, käitumishinne alandati , oma last ma ei õigusta, aga seda ma ütlen, et see teine poiss oli tähtsa tegelase poeg seal väikelinnas, siis ja aasta hiljem, kui minu pojale löödi kubemesse samas koolis jalaga, nii, et ta kõndida ka ise ei saanud, vaid kanti tooliga koos arsti autosse, siis minu kaebusele keegi ei reageerinud, mulle ei tetatudki koju.Kuulsin hiljem sellest alles.

to katta
Tundub,et sul on suured kogemused vägivaldsete lastega.Mul on väga kahju,naiivseks ma ennast ei pea ja sina ei tunne mind.Peres on kolm poega(17,15,9) ja tütar 3a.
Siinvõib igaüks oma arvamust avaldada ja minu arvamus on ,et omakohus ei ole kõige õigem lahendus.

Ei jõua pedagoog iga lapse juurde, eriti kui probleemid leiavad aset vahetunnil. 6. klass on nagu juba liiga suured lapsed, et neil käigupealt mähkmeid vahetada.
Kool ei saa iialgi kompenseerima lapsele toetavat perekonda - ema JA ISA.
Veelkord: probleemi juur on katkises perekonnas ja lõhutud kodus, mis avaldub lapse kahestunud hinges: seetõttu ei suuda ta ennast kaitsta maailma eest ja oma probleeme ise lahendada.

Laps on kodu peegel.

Sel juhul on see üks kiusajatest , kelle ema on õpetaja, ka oma kodu peegel - sadistlike kalduvustega egoistlik siga.

Ka täiest tervetest perekondadest lapsi kiusatakse. Pedagoogist on erinõme oma tööpraaki (suutmatus kindlustada koolis, kuhu lapsevanema pilk ei ulatu, kõigile lastele ohutu ja normaalne töökeskkond) ajada lapsevanema kaela stiilis "oled siga ja jätsid pere maha - paras, et su laps nüüd peab kannatama" :((

Kuulge teie vaidlejad!
Siin on üks isa kes küsib teie abi ja mis ta saab .Lõpetage see targutamine ja aidake inimest.Kui palju on isasid kes üleültse oma lapse pärast nii palju vaeva näeb,kui see isa.Tavaliselt unustatakse laps koos lahutusega.
Ma toetan inimesi kes arvavad et vägivald sünnitab vägivalla.Olen seda ise kogenud.Kallis lapsevanem Kaitse oma last ,kui sina seda ei tee siis kes veel.
Mine ja räägi kl juhatajaga ja kui ei aita mine direktori juurde,kui ikka ei aita mine haridus ametisse.Ma usun et saad kindlasti abi.Ole lihtsalt kindla meelne.Sa ju armastad oma last.