las teeb! kui tahab siis las teeb, tema keel. ma ise olen 14 ja mul on keeleneet, kui tegin olin 13. Kui emale rääkisin ütles ta kohe, et ennem hinded korda jne. Kui isale rääkisin siis ta suht sõimas mind tolguseks ja punkarihakatisiks vms. Nagu väga haige.
Isa pärast ema enam ei mõlenudki sellele, ja ütles kohe, et ärgu ma ka sellele ültse mõelgu, et see on kole asi ja ainult vaimupuudega inimesed tahavad sellist asja. Mul pole vanemtega absaluutselt vedanud, nad on väga vanaaegased ja nad suht isegi ei tea, et pm pooltel tänapäevanoortel on mingi neet. Isa aksepteerib vaevu kõrvarõngaid, ema oleks veel nõus mõne ekstra kõrvarõngaga, aga needid pole tema teema. Mu vanem õde on eluaeg viieline olnud, ja nüüd õpib ülikoolis. Täielik nohkar. Ma pole ültsegi temamoodi, mulle meeldib lõbutseda, mul on palju sõpru ja hindedki pole päris korras. Olen ka eluaeg tahtnud saada kulmuneeti, ma ei tea ühtki inimest peale mu vanemate, kes poleks öelnud, et mulle sobib kulmuneet rohkem kui kellegile teisele ültse. Istusin ükapäev arvutitaga ja rääkisin sõbrannaga msn.is, et nagu fakk mu vanemad on nagu ..ja kõik kõige ropumad sõnad... Siis tõin peegli, ja väikese kuldse haaknõela. Ma tahtsin endale kulmuneeti teha, hakkasin haaknõela läbi kulmu suruma, PRAKS ja läbi, valus polnud, verd ei tulnud ÜLTSE ja paistetust ka polnud. Ainult ise passisin šhokis natuke aega ja vahtisin ennast peeglist ja mõtlesin,et appi mul on kulmuneeet!jei! , siis läkin alla vesinikku tooma, et puhastada seda. Ema kohe nägi. Tal oli suhteliselt hea tuju ja ta ainult ütles OHH ja naeratas mulle. Kui isa koju tuli siis omg, nagu. Ta käskis selle ära võtta, ta sõimas mind, ja kui ma poleks seda ära võtnud siis ta oleks mind majast välja visanud. Ta peab ennast kõige targemaks, mõnitab kuulsaid inimesi eputajateks jne. Ta elab endaga alles mingis nõukaajas. Haige inimene, ilma temata oleks mu elu 100x parem. Mu iseloom ei luba sellist asja, et ma ei saa mida ma tahan ja, et keegi tuleb mind käsutama, eriti veel mingi paks vanamees...ma hakkasin emalt väljapressima, et ta isaga räägiks keeleneedist, emaga vaidelesime pikalt. Ta lubas sellele mõelda. Ta siis ta tuli mu juurde ja ütles, et "Ei, mulle see ei meeldi ja sina ei saa!" , t** no minu keel ju. Ma läksin kodust ära. Mu sõpradel on ka vanematega tihti probleeme ja nad tulevad ka tihti kodust ära, mina olen ikka esimene inimene kellele loota. Mu sõbrad elavad alalõpmata minujuures, ja kui koju tagasi lähevad, siis on vanemad "uiuiui tibuke, ära kunagi enam nii tee, eks, ma muretsesin sinupärast, tule läheme poodi ostame sulle uusi asju!" proovisin siis ka. Olin kuskil nädal aega erinevate sõprade juures. Kui koju läksin, ütlesin, et lubad mul keeleneeti teha või sa ei näe mind enam kunagi. Ja kohe anti mule 500 eeku ja "mine mine, ära sa ainult kaua ole, kakuke!"