Vastuseid
Kuini 8kl lõpuni polnudki probleeme. Klassi lõpetas ära, sest eelnevad veerandid olid korras. 9 klassi läks hea meelega ja teadmisega, et see põhikooli lõpuklass ja avab uksed gümnaasiumi, üle kuu oligi kõik ok. Õppis sundimata. Ja siis..............vot äkki kõik, ei õppimist ei koolis käimist. Ülim vaenulikus nii meie, kui ka kooli suhtes. No proovitud sai kõike präänikut-piitsa ja mida kõike veel, ei miskit. Jäi, siis psühholoogi juurde pöörduda, kuhu mina algul üksi käima jäin, sest endal oli mõistus otsas ja närvid läbi. Hakkasin ennast ümber kasvatama ja nõuandeid saama, kuidas teismelist mõjutda, et ta kaasa tuleks. No lõpuks tuli, selgus kah üht teist, ka seda, et peaga kõik väga korras(kõva ei ole, Astangul või Ristikul küll miskit teha pole),IQ antud rohkem, kui kesmisele eestlasele. Aga kas see aitas, ainult seda, et ei saanud enam ütelda, et MIS MA SINNA KOOLI LÄHEN MA JU LOLL. Määrati koduõppele, mis tegelikult on koduõppest väga kaugel ja koolile/õpetajatele väga vastumeelene, vähemalt seal koolis, kus laps käis. Jäigi klass lõpetamata. Sügiseks otsisime uue kooli(sellest ka vanus 1 aasta suurem ,kui muidu põhikooli lõpus), väga hea kool(hästi võeti vastu, 4s kes oli nõus vastu võtma). Algus oli paljutõotav, aga nüüd on jälle küsimärgi all, kas ikka lõpetab ja kui lõpetab, siis gümnaasiumi uksed on küll kinni.
Aga vot istungi siin ja mõtlen/analüüsin miks? Mida ma valesti teinud olen. Olen väärtustanud haridust, kui laps on abi vajanud on ta seda saanud, haritud kuluuriüritustega, nõutud korda, töö tegemist ja alles siis lõbutsemist. Ise ka pedagoogiharidusega, tean lapseea perioode, teismelisi, kooli, klassi ja kodu. Aga vot miks ja minu lapsega? Ja paistab, et paljudel teismelistel kooliproblemme, põhjused on igal ühel omad, aga omagi tutvusringkonnas võin mitut leida, nii poisse kui tüdrukuid.