Omal ajal oli see õppimine lihtne, kõik filmid jooksid vene keeles ja eesti subtiitritega, tahtsid või mitte, külge hakkas ikka. Kui juhtus selline ime, et kinos näidati väljamaa filmi, oli see ka vene keelde ümber pandud (mitte lihtsalt peale loetud!). Koolis lugesime vene luulet, sõnade õppimist eriti ei mäletagi, grammatikaga maadlemist küll.
Vene keel on kuidagi eriti armsaks saanud, kuna teda enam ei kuule (Lõuna-Eestis), kaklen pidevalt lastega, sest tahan telekast vene kanaleid vaadata, ka Eurospordi sätin alati vene keele peale.
Sakslastest sõbrad käisid külas ja imestasid, et meil lapsed nii hästi inglise keelt valdavad, arvasid ka just, et filmindusel on suur osa, neil lugu palju viletsam. Nõuka ajal polnud jälle seda keelt võimalik kerge vaevaga selgeks saada, koolist väljusime jumalast oskamatutena, rääkimisest oli asi ikka väga kaugel, hea, kui mõnest lausejupist aru said - kui oli õnn seda kuskil kuulda:)
Ilmselt ongi lapsel raske, kui ta õpib ainult õppimise pärast ja elulist vajadust pole. Minu tütred õppisid prantsuse keelt alates 2. klassist, sama lugu - kuni pole põhjust kasutada, ei teki õpitavaga mitte mingit suhet ja asi ei edene. Lastel oli ükskõik, kas nad omandavad midagi või mitte, kas õigesti või valesti, täitsa suva. Kuu aega Prantsusmaal tegi aga imet! Sõnavarast ei räägigi, aga suhtumine muutus totaalselt, õppimine polnud enam kohustus vaid lausa uhkuseasi.
Usun, et vene keelega on praegu samuti, kui lapsed pole lausa negatiivselt meelestatud, siis eriti huvitatud ka mitte, sest asja mõtet on neil üsna raske näha.