Kas ja milliste vahenditega teha selgeks 12 aastasele poisile, et õppimine on vajalik. Käesolev veerand on täiesti hull olukord. Pojal ca 10 puuduliku hinnet ja ise ütleb, et õpetaja nimelt paneb halva hinde. Laps ise käib peotantsutrennis, mis talle meeletult meeldib. Siis kui ähvardan trennist ära võtmisega, siis nädal poolteist on õppimine enamvähem, ja siis läheb jalle vana rada.
Reaalset kehalist karistust ma ei poolda, sest ka mind ja õde ema eriti ei vitsutanud, kui siis väga, väga harva.
Kas ja millist nõu oskab keegi anda.
Olen pojaga rääkinud, on temaga mu mees rääkinud. Lapsele kasuisa, keda ta tegelikult väga hindab ja austab, kuid need rääkimised on vaid lühiajalise effektiga.

no nii see käib, mina arvan, et see on su enda süü. Ise oled oma lapse käest ära lasknud, nüüd siis ongi niimoodi, enam ei alluta. Laps tuleb juba väiksest peale paika panna, et ta teaks oma kohustusi ja harjuks nendega!
Siinkohal tundub aga küll, et vaid justnimelt see sama kehaline karistus aitab. Mõned valusad hoobid panevad ikka inimese mõtlema küll.

Nõus L.-iga. Kümme puudulikku?? Kus sa varem olid? Soovitan sul laps trennist ära võtta, kuni hinded paranevad. Võib kasutada ka igasuguseid keelde või näiteks koduaresti halva hinde puhul. Kui asi pole lohakuses, võta talle järeleaitaja või ürita ise teda õpetada.

lisaks veel, et lapse töö ongi õppida, ja see on esmane prioriteet. Sunni kasvõi öö läbi üleval olema, aga et õpiks ära. Muud asjad ei ole üldse nii vajalikud ju.

Olen ka nõus, et õppimine on siiski esmane. Kehalise karistuse unustame parem ära ,saab ka muud moodi :)
Kui trenni lõpetamisega ähvardamine andis mingeid tulemusi, siis pressi sealt edasi. Iga on poisil selline, et lihtsalt jutt ilmselt ei mõju.Ja kümmet kahte on ikka väga palju. Ole tubli :)

aaa....ja mis veel väga hea oleks, et võiks millegagi hirmutada, sellises vanuses peaks just kodust väljaajamise hirm hästi tööd tegema. Politseiga hirmutamine enam sellisele jurakale ei mõju kahjuks, kuid väiksemate laste puhul saab seda edukamalt kasutada. Ka millegi muu ütlemine, a la "sina pole minu poeg, tema nii ei teeks", võiks hästi mõjuda. Kuid kõige parem oleks ikka vana hea keretäis.

To L. Kümme punkti idiootsuse eest! Kodust väljaajamise hirm? See on küll halvim mida üks lapsevanem teha saab. Sellise hirmu all kasvavatest lastest tulevad ebakindlad ja turvatundeta inimesed. Ja kui mõni tõesti kasvatamise eesmärgil lapse kodust välja viskab, siis peab ta õnne tänama kui lapsest veel kunagi midagi head tuleb.
Vitsaga vist ka nii vana enam ei õpeta. Tegu on ka ilmselt kevadväsimusega.Paar nädalat on ju ainult kooli lõpuni jäänud.
Mina arvan, et parim vahend lapse õppima panemiseks sellises olukorras on hoopis millegi lubamine. Näiteks uue jalgratta. Muidu nänni eest õppimist ei poolda, aga kui vahest on ikka väga raske võiks lapsele seada mingi sihi mille nimel pingutada.

Ega siis midagi kui ise ka 5.-6. klassi. Iga päev võtate kõigepealt päeviku, siis õpikud-vihikud ja õppima!!!
Üksiki jutt, et pole aega siin ei vabanda. Kui praegu kohe järjele ei saa siis edaspidi muutub veel lootusetumaks. 10 puudulikku!!?, siin ei ole tegemist sellega, et on laps on laisk, laisk veab 3 ikka välja. Aitab ainult järjepidev koos õppimine, kontrollimine.

L. on jälle tuurid üles tõmmanud, ei tasu tähele panna, tal mu meelest liiga äärmuslikud seisukohad. Pealegi, kuna tal endal lapsi ei ole, ei tea ta neist ka suuremat.

Aga jah, puudulikku on palju küll, kui nad on veerandi kokkuvõtte hinnetena, kui "jooksvad kahed", pole vast asi väga hull, saab veel veerandi lõpuks korda sättida.

Ei mingit kodust väljaajamise juttu! Parem tõesti siis trenni piirata/keelata, kui sellest varemgi abi olnud. Rahulikult rääkida temaga põhjustest, mis õppeedukuse alla on viinud. Arvan, et lahendusi ei leita mitte ähvardades, hirmutades, karjudes vaid ikka rääkides kui võrdne võrdsega. Poiss ikka peab jõudma mõistmisele, et õpib endale, mitte õpetajatele või vanematele.

Rääkida-rääkida-rääkida...ja mis sellest kasu on? Poisiga on siiani ainult RÄÄGITUD ja siin on siis tulemused. Kui ikka jutust aru ei saa, tuleb karmimad võtted kasutusele võtta.

Mul endal kah poiss, küll vanem, aga peaaegu samasugune probleem läbi elatud. Aitas küll rääkimine ja kui tegi endale selgeks, et on vaja, sai ka õppeedukus uuesti korda. Loomulikult on nad ju erinevad, mis ühele mõjub, ei pruugi teisele kohe mitte minna. See lihtsalt üks võimalustest, aga kindlasti mitte ei pea ma õigeks hirmutamist/ähvardamist/peksmist. Arvan, et see tekitab trotsi ja stressi ning asi läheb veel hullemaks. Pigem jäägu klassi kordama või suvetööle, saab siis vähemalt uuesti järjele ja ehk tuleb ka aru pähe, kui varem ei tule.

Heli,
L.-i jutt jäta lugemata või kui loed, siis on seal kirjas õpetused, mida mingil juhul teha ei tohiks.

Küllap on poiss kevadeks väsinud. Õppeaasta lõpuni on vähe aega jäänud. Kontrolli iga päev ta õppimisi. Kui vaja, istu kõrval või palka õpetaja, kes temale toeks oleks.

Mul on ühest vanast õppimise jutust meelde jäänud, et üks natuke suurema poisi ema kirjutas siia asjaliku jutu. Nüüd otsisin selle üles ja kopin siia. Eks loe ja mõtle, kas on selles Sinu jaoks midagi kasutuskõlblikku.

Autor: mammi
Aeg: 04-14-03 12:25

jaa, meil oli see teema päevakorras veidi üle aasta tagasi.

rääkisin poisile, et kõik tema sõbrad (kes oluliselt parema õppeedukusega on) lähevad edasi õppima korralikesse koolidesse, tema aga (juhul kui ta õppida ei viitsi ja põhikooli lõpetamine üldse välja ei kuku) heal juhul saab ehk kohalikku toidupoodi transaks. ja need tüdrukud, kes praegu huvitavad on, ei tee tast siis enam välja, sest ka nemad saavad paremaid hineid ja õpivad edasi. et siis saab endale kunagi ehk mõne sellise suht madala IQ-ga naise, sest targad ja huvitavad inimesed otsivad ikka enda kõrvale samaväärset kaaslast. ja siis kui lapsed tulevad, pole neilegi teab mis arukust või intelligentsi kulbiga jagatud. pealegi ei ole transade palk kah nii suur, et saaks edasi arvutihuviga või kulukate spordiharrastustega tegelda, jne.jne.jne. et ikkagi 15-aastane ja tema oma elu, ise teab.

Poiss jäi sügavalt mõttesse küll, olin muidugi ka enne nii hea kui halvaga teda õppima sundinud, ainult et mõju oli olnud lühiajaline. nüüd, aasta peale kooli lõppu (mis läks üle ootuste edukalt ja õnnestunud erialavalikut ja vastavasse kooli sissesaamist, kus talle, muide, ka väga meeldib), on ta mulle tunnistanud, et just see teema peni talle lõpuks mõistuse pähe - sai aru, et õpib ikkagi enda tuleviku nimel. tegemist oli ju ikkagi suure laiskusega, mitte kõva peaga.

Heli,
veel niipalju: kui poiss ütleb, et õpetaja nimelt paneb puuduliku hinde, siis keelita teda õppima nii, et õpetaja ka kõige parema tahtmise juures kahte panna ei saaks. Kolme võib kaheks keerata, kuid nelja või viit kindlasti mitte. Ütlegi poisile, et tahad olla talle õppimisel toeks, et õpetajale näidata, et temale pole võimalik kahte panna.

Oluline ongi olla lapsega ühel pool "rindejoont", mitte aga ennast talle vastandada.

millegi lubamine??? Kuulge vabandage, aga see on ju täielik idiootsus. Laps PEAB õppima, see on tema töö, ta ei pea selle eest midagi saama!! Kui üks kõva keretäis praegusel juhul muidugi välja arvata...
Hirm on aga just kõige parem relv sellise asja vastu.

Rääkimisest pole mingit tolku. Kui minuga rääkima tullakse õppimise teemadel, siis ma mõmisen midagi rahustavat vastuseks ja ei pööra asjadele mingit tähelepanu.

Ja sina, L.!!! Endal sul lapsi pole, sa oled üks kuivetunud vanamoor! Kui SINU arvamuse järgi lapsi kasvatada, siis kasvavadki just samasugused kuivikud, kes ei oska eakaaslastega suhelda ja ajavad iba juttu suust välja! Mokk maha!

Nii, tagasi autori juurde. Maksa iga viie eest kahekümneviiekas. Ausalt. Raha ju kulub, aga see on seda väärt. Mind saadi just niiviisi õppima. Saavad hinded korda ja poisis kujuneb ehk harjumus õppida.

Siis, kui maine on viitega kõrgele lennutatud, on raske õpsidele pettumust valmistada...

Päikest!

Eriti ülbe oled, kas su peakesse on kunagi mõte tulnud, et kõigil pole võib-olla muudkui kahekümneviielisi lennutada, pealegi oleks see täiesti ebaeetiline. Lapse töö on õppimine- L.-il on õigus ja seda teeb ta enda ja oma tuleviku heaks, sina pole sellest ilmselt veel aru saanud, kui sa normaalsele jutule mingit tähelepanu ei pööra ja sobid ilmselt pigem Noortekasse kommenteerima.

Siinkohal küll Triinuga nõustuda ei saa. Kõigepealt on 25 liiga palju maksta, tõttöelda ei tuleks selle pealegi, et lapsele peaks hinde eest maksma. Missugune tobedus! Õpilase hinded ning õppimisest saadud teadmised on nagu ikka õpilase palk.

Tundub, et Triin on ise laps ja siit siis küsimus talle, kas siis laps peaks emale söögi/koristamise jne eest maksma? Igaüks tehku ikka oma tööd ja võimalikult hästi.

*kuri selle 25-kate jutu peale.

L. jälle oma nõuannetega platsis! Eks tema enda pealt ole näha, kuhu neid soovitusi järgides jõuda võib. Ja hirmu all last hoida? No ma tõepoolest ei tea?!

Aga samas - raha võib stimuleerida küll. Mitte kahekümneviiekaid pole vaja mängu panna, vaid midagi väiksemat, kusjuures halb hinne vähendaks saadavat summat. Või klassi eduka lõpetamise eest premeerida last millegagi, millest ta unistanud on.

Õppimine on tõepoolet lapse töö. Aga meile ju ka makstakse töö eest. Kas pole? Ma ikka hästi ei usu, et hinnete eest maksmisega laps ära rikutakse. Üle pingutada muidugi ei maksaks.

Teadjaga kahjuks ühel meelel.Tuleb jälle põhikooli minna.
Tean,see on meeletu närvikulu ja aeg,aga kuna olen selle ise läbi teinud,siis võin lohutada,et ühel hetkel,kui ta on kõikides ainetes korralikult aluspõhja alla saanud,hakkab ta kindlasti ise õppima.Ja tõsi on ka see, et peaksid olema lapsega ühel "pool rindejoont",lapsele emotsionaalseks toeks.
Sellises eas ta vajab ema.Ja õpetaja on kahjuks inimene,kui
ta on Su lapse kaheliseks tembeldanud,siis paneb ta ikka 2.
Sellest olukorrast tuleb väljuda just nagu eespool kirjas,nii
et ta ei saa Su lapsele enam 2 panna.Edu,tulete sellest välja,
kogemus olemas.Nüüd mu laps ei taha mitte 5, vaid 5+.

Olen jah laps. Ja lapsena ütlen, et kui ma ikka ei taha 'niisama' õppida, siis ei sunni mid selleks ka parlamendi otsus.

Aga kui mul oleks stiimul taga, siis õpiksin küll. Tegelikult minul veab: olen looduse poolt õnnistatud heade ajudega, aga ikka tuleb ette perioode, kes viskaks koolikoti suvalt nurka ja keelduks õppimast.

Nojah, eks laske siis oma jõnglasel istuma jääda. Ja veelkord istuma jääda. Las kukub põhikoolist üldse välja ja lõpetab selle kuidagi-kuidagi mõnes õhtupõhikoolis ja veedab oma elu 9. klassilise haridusega. Et ikka PÕHIMÕTE oleks õige. :S

25 on liiga palju?! Kui poiss saab nii 1-2 viite nädalas, siis see pole üldse palju. Nagunii ta rohkemaks võimeline ei ole.

*On ka kuri*

tead triin, sina oled LAPS! See koht siin ei ole üldse sõnavõtmiseks sinusugustele! Veelkord: õppimine on lapse kohustus, kohustuste eest ei pea midagi maksma, vaid tuleb tagada, et kohust täidetaks.
Lasta istuma jääda....jobu....et jälle mingi idioot kasvaks? Juba su väide koolikoti nurka viskamisest ja mitte õppimisest näitab, et vastutustunnet pole sul ollagi. Mine ja arene kuskil.

Minul terve elu alles ees, et areneda, aga sina, L., pole ilmselgelt veel mürsikueast suurt edasi arenenud.

Ot, pole koht sõnavõtmiseks MINUSUGUSTELE? Mina olengi KOOLILAPS; mina oskan anda asjadele teise vaatenurga, kuna ma siiski esindan seda va teismeliste leeri! Aga sina, kellel sul nagunii mees kusagil mõne teisega ringi hoorab ja sul lapsi pole, ei tohiks küll tulla siia oma pingeid välja elama!

Ma vabandan kõigi nende normaalsete foorumlaste ees, kellel minu plahvatus moraalimeelt ründas, mul lihtsalt on see L. oma ajuvabade ja ENSV-like kommidega närve sööma hakanud. Mingu ja arenegu kakskümmend aastat edasi ja siis tulgu siia oma ajutöö vilja näitama.

Päikest!

Triin, mulle meeldib, et siin oma sõna sekka ütled, kuid omatigi tahaksin Sulle pisut vastu vaielda. Vaata, ega vanemad pole kannataja pool, kui laps põhikoolist välja langeb ja lõpetab selle kuidagi-kuidagi mõnes õhtukoolis ja elab oma elu 9-klassilise haridusega. Suurem kannataja on ju ikka see laps ise, kes koti nurka viskab, kuna õppida ei viitsi. Temal tuleb tulevikus kas prügivedajaks või koristajaks hakata. Litaka elu käest saab laps ise, vanematel võib temast küll kahju olla, kuid nende elu läheb edasi vastavalt sellele, kui palju nad ise kunagi koolis õppida viitsisid.

L.-il oli raske lapsepõlv: ta sai lapsena iga asja eest peksa. Nüüd on ta kibestunud ja sadistlike kalduvustega 31-aastane naine, kes näeks hea meelega, et ka teised sama palju peksa saaksid nagu tema omal ajal. Nii et teda ei maksaks väga tähele panna.

*mis seal pattu salata - Betty ise ka küll ja küll L.-i peale vihastanud*

Mina küll viskan koolikoti nurka, ent sellegipoolest olen korduvalt olümpiaadidel esikoha saavutanud ja ka teisi häid kohti. Õpetajate lemmik olen kah ja viisi kukub küll iga päev. Hinded makstakse mul asjadega kinni samal moel nagu eespool räägitud (lähen koju, tahan uute teksade jaoks raha, saan kah).

Aga kui poiss EI TAHA õppida, siis tuleb ta ju seda tahtma panna, eks ole? Ei tasu olla nii kitsarinnaline ja alternatiivsetele ettepanukele nii tõrges ja vastupunniv.

Jah, L.-ist ei tasu suurt välja teha. Las ta, õnnetuke, marineerib oma kibestumuses.

Päikest!

Või eelistate maksta koduõpetajale 4000-5000.- krooni kuus? Mina arvan, et see natuke raha maksta selle eest, et laps ise ja omal käel viisi saaks, pole palju.

Aga nojah, eks arvamused erinevad.

Triin, Sa oled ilmselt tubli tüdruk ja tore, et sõna võtad. Küsimus Sulle ainult selline, et mis Sa arvad, kas on igal lapsevanemal neid 25-kaid lennutada? Iga normaalne ema/isa tahab oma lapsele kõige paremat, aga paljud töötud, madalapalgalised. Nii see lihtsalt on ja sinna pole midagi teha. Pealegi ei saa minu meelest kõike arvestada rahasse. Õppimine on ju ka investeering tulevikku ja siis ikka selle noore inimese enda tulevikku. Olulisem ju ikka noorele endale kui vanematele. Keegi teine ei saa ju elada oma lapse elu, ikka laps ise peab edaspidi hakkama saama.

Nojah, aga kui laps üldse ei õpi? Millega siis motiveerida? Pidada kõnesid? Need ei mõju. Rõhuda mingitele üllamatele motiividele? Kah ei mõju.

Tuleviku peale sellised 12-aastased reeglina mõelda ei oska ja unistavad ikka stiilis 'kui ma suureks saan, küll ma siis'.

Sellele nad ei mõtle, et nad saavadki kohevarsti suureks...

võibolla on selline vanus veel liiga varajane, aga tead- motivatsiooni õppimiseks loob mingi reaalne eeskuju. ntx kui keegi sugulane või tuttav on mingil alal edukas ja teenib palju raha. Tuleb näidata, et asjade ja muude tarkuste teadmine on prestiižne ja "cool"... :) Minule jõudis see kahjuks väga hilja kohale. kooliajal oli ka selline kaelast-ära-saamise ja viite kogumise suhtumine. aga nüüd ülikoolis ikka asjad hoopis teised ja muidugi kahju, et mul selliseid suunajaid eriti ei olnud.
Praegu on kõik see, mida õpin otselt rahaks keeratav..:P seega motivatsiooni oi-kui-palju.

Ühesõnaga - õppimine pole mingi omaette töö või töökasvatus.. motivatsiooni hoidmine teatud tasemel on väga tõhus abinõu...

Laps peab nägema maalima kui tervikut- st. asjad mida ta nö PEAB tegema, peavad olema kuidagi põhjendatud. ja mitte lihtsalt nii,et "kui nüüd õppima hakkad, siis saad tulevikus rikkaks". Tuleb palju rääkida maailmast, poliitikast, teadusest, asjade olemusest jne jne...

Muide ise ma olen alles noor (21) ja mingeid kogemusi lastega veel pole.. aga see-eest on oma lapsepõlv värkselt meeles.

Kui tahad, kirjuta mulle: kesteabmis@hot.ee

Minuarust on kogu see õppimise asi pisut viltu selle tõttu, et õppimise tulemusena nähakse hinnet, tunnistust, järgmisse klassi jõudmist. Tegelik õppimise eesmärk peaks olema hoopiski teadmiste kogumine ja nende teadmistega kuhugi jõudmine. Mitte hinnetega, vaid just nimelt teadmistega...

Ma ei tea, kas see on kohane võrdlus, kuid jääb tunne, et koolis mõõdetakse (hinnatakse) meetripuu pikkuse, mitte aga riidetüki suuruse teadasaamise pärast. Hinnatakse, hinnatakse, hinnatakse... aga see, mida hinnati, ununeb lapsel varsti ära, järele jääb vaid hinne, millega pole suurt midagi peale hakata. Hinne ei näita teadmiste sisu. Hinne ei peaks olema eesmärk omaette. Võibolla just sellepärast, et hinne on nii kooli kui ka kodu jaoks teadmistest olulisem, ei olegi paljudel stiimulit õppida.

Ka see, et õppimine võib viia kõrgete kohtade ja suure rahani, ei peaks olema peamine. Pigem peaks olema õppimise eesmärgiks eneseteostuse võimalikkus. Kui neid asju oskad ja tead, jõuad sinna ja sinna välja... Aga miks siis õppida aineid, mida konkreetseks eneseteostuseks ei vajata? Vastus võiks olla, et haritud inimene peab mingil määral kõiki asju teadma, tal peab paljudest asjadest aimu olema. Tähendab, õppimine peaks sisult enam diferentseeritud olema, õpilased peaksid mingist klassist alates saama ise valida, mis tasemel nad mingeid aineid õppida tahavad. Kui laps ise valib, langeb vastutus talle endale

Aga noh, se jutt on liiga filosoofiline ega aita tänapäevases koolis last edasi. Ometi kaldun arvama, et stiimuli puudumine või selle olemasolu on suuresti just hariduspoliitika teha.

Triin,ega mul su vastu midagi pole,aga kui sa väidad,et esindad teismeliste leeri,tuleb sinuga nats küll vaielda.ma ei tea ÜHTEGI sellist teismelist nagu sina.ja minu tuttavate seas pole küll kedagi,kellel hinded tuleb kinni maksta.tood neid viisi siis vanematele???
a no jah...KUI enam muud üle ei jää,siis jah võib ju anda raha:S
aga triin,sa oled 15!!!!!!!!ja ikka veel ei saa aru,miks sa õpid?????ikka veel tahad raha hinnete eest????arene parem naca...
raha andmine võib ka väga keeruliseks kujuneda...nt.lapsel on ju vaja taskuraha hoolimata sellest,kas ta on viieline või kolmeline või midagi hoopis muud.
ja kui peres on mitu last,üks õpib hästi teine halvasti,kas siis parem õpilane on soositum ja saab rohkem raha???ja kuidas sa seletad kolmelisele,et näe tema sai uued teksad/mobla/*** kuna tal on paremad hinded???see ajab veel omakorda lapsed omavahel tülli.pealegi on mõni laps kõva peaga ja mitte kunagi võimeline viitele õppima...

*endal tunnistusel ikka neljad-viied*