Mida arvate 17. aastasest poisist, kes lööb ema (mitte tugevasti)?
See toimub tänu isale (kellega ema just lahutas), kes ei austanud oma naist piisavalt..terroriseeris psüühhiliselt, mitte füüsiliselt....

Varsti läheb hullemaks.

Tähendap... Sihandne asi nõuab resoluutset reageerimist kohe esimesel korral. Hääküll, 10 aastane on lahutuse pärast endast väljas, aga 17 aastane noormees peab suutma end sel määral kontrolli all hoida.

Arvan, et poiss tahab korralikku tohlakat tagasi saada. Sellise ülbuse eest saadaks isaga elama, las kaklevad kaks parajat.

Poisile tuleb selgeks teha, et ema löömine on ülim ülbus ja samuti tuleks temas tekitada võimalikult palju süümepiinu.

Ükskõik, mis lahendus probleemile ka ei leitaks, ei tohi sellist käitumist aktsepteerida. Kuna tegu on tõsise probleemiga, kuid vaevalt poiss psühholoogi juurde läheks, siis tuleb ise leida lahendus.

Mina pakun paar lahendust välja, mis ei pruugi just kõige paremad olla, kuid siiski võimalused.

1. Poisiga tuleb rääkida. Talle tuleb selgeks teha, et ükskõik keda ta ka ei lööks, inimene saab haiget, nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt.

2. Šokiteraapia. Kui poiss lööb, siis tuleb jääda liikumatult lamama maas. Äkki mingi ime läbi poiss ehmatab ära ja saab aru, et sai koleda teoga hakkama ja sellel on tagajärjed.

3. Paluda eksmehel rääkida pojaga. Äkki toob see mingi muutuse?

Mina olen ainult kommenteerija. Ma ju ei tunne seda 17-aastast noormeest ning ei tea, mis teda liigutab piisavalt, et selline käitumine lõpetada. Seetõttu soovitan õnnetul emal järgi mõelda, mis oleks probleemile kõige parem lahendus.

Carol on head mõtted, arvan, et pead koheselt poisi taolise käitumise jõuga lõpetama. Ma ei usu hästi lamamajäämisse. Ta on ikka laps (mis siis, et mehe kehaga). Kutsud julmalt korrale ja kui ei aita, võid lausa ähvardada politseiga (loodan, et selles vanuses veel mõikab). Igaljuhul on primaarse tähtsusega panna paika, kes on BOSS (kõlab lollilt, aga nii on). Kui olete omavahelised suhted paika pannud (kumbki ei puutu teist), hakka dzhentlmeni kombeid kah õpetama...

Tean ühte poissi, kes aasta tagasi oma ema surnuks peksis(noormees oli siis 18 a vana).
Enne seda kah aeg-ajalt pookis (küll mitte kõvasti, kõigest mõni sinikas), sest ema oli pidevalt purjus.

Miks ta lõi?Mida Sa ise enne tegid, äkki provotseerisid või lõid sõndadega valusasse kohta,seda enam,et ta ei löönud kõvasti,seega,ta ka ise kartis.Ka minu 16 aastane poeg on mind korra tõuganud kõvasti vastu seina,aga ma provotseerisin ja arvasin,et minul on õigus vaidluse puhul teda tutistada,unustades,et 16.aastane on väljaarenenud isiksus.Ma ei unustanud seda ja olin kaua aega väga endast väljas:kuidas minu poeg võis oma ema vastu välja astuda,unustamata,kuidas ise
käitusin.Loomulikult võis se olla millegi algus ja igaks juhuks ootasin pool aastat,et kui veel kord kätt tõstab,siis see polnud juhus.Nägin ta kahetsust,kuid reserveerituna,sest mina ju alustasin,kuigi põhjus oli õigustatud(näägutasin,hakkas vastu ja nii see läks).Siiani pole rohkem probleeme olnud,oleme võib-olla mõlemad targemaks saanud.Suhted perekonnas laste isaga ei ole olnud parimad,on olnud palju vaidlusi,poeg on kinnine ja olen kuulnud,et isaga koos olles,kellega ta saab väga hästi läbi, on ta mind kaitsnud ja küsinud,miks ta nii teeb.Nad olevat isegi riielnud.Võib olla oli see kaitsetuse vili.Paljudes asjades oleme vanematena vist ise süüdi.

Sellist küll ümber ei kasvata.Rääkida, et teine saab haihget ja löömine on inetu, võib kasutada kaheaastase puhul.Kui nii vana inimene seda ei te või ei taha teada, siis tuleb sellisest lihtsalt eemale hoida.See, et ta on sugulane ja veel nii lähedane(oma laps), ei loe midagi.Paljud ei saa omavahel läbi eluaeg.Ja kui isa oli ka selline, siis on äkki poiss isasse.
Mul omal ka mitu last ja ma ka ei teaks, mida ma siis teeks, kui keegi neist mind lööks.
See ei loe absoluutselt, mida ema enne ütles või tegi.Loeb löömine.Mehed ju ka põhjendavad oma aiste löömist sellega, et naine ise noris või provotseeris.See on jama jutt.Normaalne inimene ei löö.Mees on pealegi võõras, aga poeg on ju ikkagi oma, tema küll ei tohiks oma ema lüüa, mitte mingil põhjusel.
Mina läheksin minema,kui lööja ise ei lähe.

Nuh, mingil määral siiski loeb, mida ema tegi. Nimelt, kui ema ise käsipidi kallale läks. Siis peab ta eelkõige iseendale otsa vaatama ja järele mõtlema.

Kui ka ema tõstab lapse vastu kätt, siis laps EI TOHI samaga vastata. Üks on ülem, teine alam ja nii jääbki ja see tuleb maast-madalast lapsele selgeks teha.

Ma nimelt ei ole selle poisi ema, vaid õde....
Asi on selles, et just poeg ja isa ei saa omavahel läbi...

On ütlemine,et lapsed on külalised meie elus, nad tulevad ja lähevad siis reeglina oma teed, oma lapsi kasvatama. Külalise tulles ei sätesta ma kunagi,et külaline on alam ja mina ülem.
17.aastane on peaaegu täiskasvanud isiksus,siin ei toimi ülemuse ja alluva suhe.Mina provotseerisin oma tõukamise ise ja olen siiani arvamusel, et laps ei tohi vanema vastu kätt tõsta,aga kui ma talle tõesti kõvasti haiget teen,kas ta peab ootama,et ma ta vigaseks teen?Üleüldse, vägivald(ka minu puhul) on iga inimese puhul viga,kuid psühholoogiline sõda on kohati hullem,kui füüsiline, kogu perele.

Kuna poeg on pealt näinud kuidas peres naist "koheldakse", siis on see talle olnud eeskujuks. Kuigi ta ka ise ei saa isaga läbi, on ta siiski isast eeskuju võtnud. Ei aita siin muud kui rääkimine, rääkimine ja veel kord rääkimine. Vastuvägivallaga ei saavuta midagi, see vaid kinnitab poisile, et tuleb isa moodi käituda.
Kellyl on õigus, ega vanem ei tohi ka ise provotseerida. Selgita parem mõni teine päev kui pinged on rahunenud, et ema vastu kätt ei tõsteta. Kasuta tutistamise asemel muid karistuse meetodeid, mis pole suurele poisile alandavad. Tutistamine on koolieelikutele paras karistus. Minu 12.a. poisile mõjub kõige paremini "toaarest". Mõne päeva möödudes hakkab juba välja lunima ja parandab oma käitumist.

Kui veel kord peaks niimoodi juhtuma, siis võta spordikott või reisikott, pane poisi nähes tema hädavajalikud asjad sinna sisse ja ütle: Niikaua kui elad minu katuse all, kehtivad siin minu reeglid kuna olen Sinu ema ja Sa oled veel alaealine. Kui Sulle need ei meeldi, mine ära.
Usu mind - esimese hooga võtab koti ja tormab uksest suure vihaga välja. Ja ta tuleb tagasi - kui mitte paari tunni pärast, siis päeva-paari pärast. Olen ise sama teinud ja seda öösel kella nelja ajal kui poiss (16.a.) väljast tuli ja mitte just kõige meeldivamas olekus. Tunni aja pärast oli ukse taga tagasi ja sellest hetkest peale on meie vahel kõik korras. Loomulikult tahtis mu süda murest lõhki käriseda, et mis nüüd küll saab?Teadsin, et kui järele mõtleb, siis teab, et minu juures on tal parem kui isa juures.

Reti, vägaa hea sovvitus sul, aga kuna vend on nii "iseseisev" ja tal on kohe tohutu ego, siis ma arvan, et tal võib halvasti minna (tegelikult on ta nännipunn, nagu ta isagi..:( )

ma teeks sellist teatrit sellele poisile, et tal eluks ajaks meelde jääb.Kõigepealt ma näiteks röögiks nii suure häälega, kui jõuaks.Teine võimalus oleks pikali kukkuda ja krampe teeselda või surnut mängida.Süüa ma küll ei teeks sellisele enam.
Nali naljaks, aga kui mu oma poegadest mind keegi lööks, siis ma tõesti ei teaks ,kuidas seda lahendada.Oleneb emast muidugi.Kui ma saan kindel olla ,et seda enam ei juhtu ja näen, et poeg siiralt kahetseb ja ise ka piinleb selle pärast ,siis saab kõneluse teel seda veel kuidagi lahendada.Kui ei, siis kes ütleb, et me peame suhtlema edaspidi, siis tal pole mind lihtsalt vaja.

lisan veel niipalju, et ema on väga tundlik...igas asjas....puhkeb kergesti nutma, aga poiss ei tee sellest väljagi..:(
Vend ei käi koolis ega tööl.....ja lõugab ise iga asja peale...

Tundub, et see poiss on siis juba välja kujunenud selliseks.Ega neidki ilmas vähe ole.Neist asjust räägiakse aga veel vähem, kui naise peksmisest oma mehe poolt.Et oma poeg vägivallatseb, ei taha küll keegi tunnistada avalikult.Kui muud üle ei jää, kannatagu kuidagi ära, kui poiss 18 saab ja siis mingu või minema, kohustusi siis pole enam.

Poiss koligu välja ja päevapealt. Ema enam muidugi ümber ei tee, kui iga asja peale nutma puhkeb, siis vist on välja kujunenud omalaadne ohvrikompleks, mis omakorda selliseid jõhkardeid just vägivallatsema provotseerib. Ja jama ka see, et eks selline mees peksab tulevikus oma naist kah. (naiste solidaarsusest lähtudes peaksidki tema girlfriende hoiatama)

Ok....

Päevapealt lõpetagu ema jalamati mängimine ja taastagu oma kaotatud väärikus. Korrapealt mees (pole see enam mingi laps, kes nii julge on) eraldi elama ja ise endale elatist teenima. Kui vaja, siis käesolev elamispind maha müüa ja talle eraldi pind, kui muidu ei saa välja raiska (mis ta muud siis on?). Kus see seajalg elab? Ma tulen muidu ise!

Ka mulle tundub parimana, et poiss kodust välja. JA ise endale leiba teenima. Kui on tegija saab hakkama.