Tõsi ta on, see kooli ja sõjaväe jutt. Halb õpetaja võib lapsele palju halba teha. Kui kooli või õpetajat vahetada ei saa, eks siis peab kodu aitama.
Esimene asi, ära saa märkuste peale pahaseks. Rääkimata lapse peale pahaseks saamisest. Võta asja naljaga pooleks, kui neid märkusi nii hoogsalt ja pidevalt sajab, siis pole neis ju mitte midagi tõsist, tühiasi, mis siis. Ka tulevase kooli pärast pole vaja karta, kui tasemetööd ja hinded korras, poiss kah avalikus kohas käituda mõistab, siis saate uues koolis uute õpetajatega naerda, et küll mõni õpetaja armastab märkusi kirjutada.
Ja õpeta poissi julgelt käituma. Küsib õpetaja märkuse kirjutamiseks päevikut, las küsib, siis peab ta selle saama. Päevik tuleb sirge seljaga ja otsa vaadates ulatada, sirge seljaga vastu võtta, karta pole vaja. Pärast võib veel kõva ja selge häälega "Aitäh!" kah öelda. Usu mind, õpetajal hakkab varsti imelik.
Ahjaa, koolis käi siiski ka. Üks hull asi nende paljude märkustega on see, et tõsisemad probleemid kaovad märkustekuhja alla ära. Märkus on ju üks väheseid õpetajale lubatud karistusvahendeid (kuigi ta ei tohiks seda tegelikult olla), kui see mõjuvuse kaotab, siis õpetaja tõsiste probleemide tekkides täiesti jõuetu olla.