Mina enam ei oska...nüüd siis kõik vahendid järgi proovitud, ja no EI MIDAGI. Tegu 14 a tütrega, kes joob, suitsetab pidutseb jne. Tuli meie juurde elama 10 aastasena, tegu on minu vennatütrega.Kahjuks tema vanemad ei olnud võimelised teda kasvatama(alkoholiprobleem).
Jamad algasid juba 12 aastaselt. Püüdsin alguses heaga- rääkisin, seletasin, miks peab koolis käima ja ei tohiks juua- suitsetada. Suitsetamise kohapealt üritasin silma kinni pigitsada isegi veidi, et peaasi et ei jooks ja koolis käiks ja rasedaks ei jääks.
Ja nüüd siis üleeile öösel tuli kell 4 koju. Purupurjus. JÄLLE!
Kuigi lubas, et enam ei tee. Kõõik arvutikeelud on järgi proovitud, raha vähendamine, koduarest jnejne. Ühesõnaga siis nii hea kui kurjaga. Ja vot siis sai küll hing täis. Käsutasin magama, aga ütlesin ka, et hommikul saab vitsa.
Hommikuks oli voodi muidugi tühi. Jooksus jälle. Toodi politseiga koju, sest magas joobes pargipingil.
Siis sai minu mõõt täis, saatsin magama. Kui kuskil 18 paiku ärkas, siis lihtsalt läksin tõin õuest peenikesed kasevitsad.
Tüdruk hakka smuidugi esialgu ülbitsema, et katsu ainult, kuid kui kordasin, et võta püksid maha, sisi hakkas nutma ja sõimama. Okei, süda läks pehmeks, ei andnud.Ja siis tema teises toas räägib telefoniga- ah, kuule, ma kodus jälle mutt ei julge midagi teha mulle. Läksin võtsin telefoni ära, käsutasin diivani peale kõhulija andsin kasevitstega kohe päris kõvasti(no ma ei tea, täna hommikul köögilaua taga vist istuda eriti ei saanud, niheles koguaeg). Hing on nii haige. Aga samas tüdruk nagu oleks veidi taltunum..
Ka ma tõesti tegin väga valesti?:(
Lihtsalt mõtlesin ka alguses, et annan paar sirakat, aga tulemuseks oli katkine tagumik..Lihtsalt närvid on nii läbi ja tundsin, et talle on korralikku õpetust vaja..

Sõimake nüüd :(

õigesti tegid. Ju siis talle tõesti miski muu ei mõju. Pubekad proovivadki kui suur on vanemate kannatus. Aga ükskord see katkeb. Muidugi peaks ikka välja jõudma probleemi alguseni, millest siis asi algas, et ta praegu niimoodi käitub. Kas tema oma vanemad temaga üldse ei tegelenud? Ta peaks siis õnnelik olema, et ta enda juurde elama võtsid. Muidu oleks ju kusagil lastekodus. Kindlasti pöördu psühholoogi poole, kes temaga tegeleks.

Eks ta jah, ole juba kasvatamine hiljaks jäänud, sest last tuleb ikka kohe sünnist saadik kasvatama hakata.Ei saa aga seda Sinu süüks panna, sest eks kümne aastane ole juba üht-teist kogenud ja näinud ja kui kasvatust sinnamaani pole olnud.Aga ka kümneaastasele oleks pidanud ranged piirid panema, sai ehk liiga palju vabadust (nii asjade mõttes kui muu)Sellisega (10a) oleks pidanud topelt rohkem aega tegelema ja rääkima, kui tavalise selleealisega, kel ikka väiksest peale kasvatus paigas.tegelikult ei oskagi hästi ette näha, millises suunas minema hakkab, kui vanemad joodikud ja laps jäetud hooleta ja omapead kasvama.mul ka sellised lapsed kasvatada ja poiss 14a, aga ei suitseta, joo, käitumine ja õppimine korras, noorem saab varsti 13a, muu korras, ainult õppimine raske, eks see ole vanemate süü. Aga ega ma pead siiski julge anda, et paari aasta pärast sama seis on, aga loodan siiski, sest oleme pidevalt rääkinud ja hoian kogu aeg silma peal, ei ole lasknud kuskil kambas ringi lonkida ja piirid seadsin kohe rangelt paika kui nad sain,( oli siis 9a, noorm oli siis 8saamas.)Vits oleks veel 10aastasele ehk aidanud, nüüd vaevalt, nüüd peaks ehk asjadest ja hüvedest ilma jääma, kui ei käitu nagu vaja.Mina oma poistel pole lasknud suhteid luua mingi kampadega, suhtlemine koolis ja oma maja juures mängides ja ei mingit jumal teab milliste sõpradega minekut, olen nad kohe algusest peale harjutanud, et pean iga hetk teadma, kus on ja kui minu teadmata minnakse kuhugile, siis järgneb karistus (arvuti või mingiks ajaks õue mineku keeld, ranna või teatri keeld vms. neid võimalusi ikka leiab ja seda, mida laps just tahab.

olid ka minul tütrega probleemid,nüüd on ta 17 ja saime asjad korda juba paar aastat tagasi. Ka jõi,suitsetas,ei käinud koolis,käisime alaealiste asjade komisjonis. Alles paar päeva tagasi rääkisime,et mis siis tegelikult juhtus.Kõik sai alguse pereprobleemidest,isa armukeste pidamistest,meie riidudest.Ta ei tahtnud tulla koju kus riieldakse,ta ei tahtnud käia koolis kuna seal olid konfliktid.Ja mitte keegi ei küsinud ta käest siis, mida ta tunneb ja kuidas see kõik talle mõjub. Minu viga loomulikult,sain sellest aru väga palju hiljem.Karistamine ja asjade äravõtmine ei aita.Meie panime paika piirid,vahel harva kui ta luba küsis,siis ka eirasime piire.Nüüd tunnistas ta et ta hindas seda väga.Tuleks püüda rääkida-rääkidas-rääkida,ja toetada teda kõiges,kiita,kuulata.
Näidata et te temast tõepoolest hoolite,ükskõik,mis ta parajasti korda saadab.Olge talle toeks ja abiks.See on väga raske,tean omastkäest, ja kiitke iga pisemagi asja eest ja tunnustage iga parema hinde eest,see kõik võtab aega aga tasub end ära.
Õppisin tundma tütre vsõbrannasid,ka neid keda koolis pätiks peeti,
ja teate nad olid kõik puntras seoses oma pereprobleemidega.Kõik saabki alguse sealt,nad on kõik ülitoredad lapsed,nad ei ole pahad.
Võibolla tegin valesti aga pidasin nendega koos maha ühe peo,tegime koos suitsu ja jõime veini ja siis nad mulle oma eludest rääkisidki,süda tõmbas rinnus valust kokku kui ma neid kuulasin,te ei kujuta ette mida nad kõike läbi elavad,nad on ju teismelised ja võimendavad kõike üle.
Oleme tütrega nüüd nagu sõbrannad,räägime kõigest,kas seksist ja suhetest,arutleme teemadel miks ma ei lahutanud,miks ma kõigest hoolimata elan koos veel ikka sama mehega,viimased 2 aastat küll visiitabielu,aga meie kõigi suhted on tänu sellele paranenud.
Soovin sulle parimat,ehk leidsid siit midagi enda jaoks.

Mina kardan, et sa kulutad ainult oma halle ajurakke. Loomulikult on kahju, venna laps ikkagi.
Parem oleks, kui sa otsiksid abi asjatundjatelt, kui su süda ei kannata vaadata, kuidas neiust eluheidik saab. Otsi internetist AA lehte, uuri, mida teha 14aastasega, kes sageli kontrollimatult purjutab ja hulgub. Leiad ehk AA kaudu asjaliku psühholoogi.
Katsu välja selgitada, kust ta saab alkoholi ja anna aga politseisse avaldusi. Või vii ise laps Wismarisse, kui ta järgmine kord purjus koju tuleb. Ehk mõjub.

Usu- keretäis paneb "tule tuha alla hõõguma". See ei aita. ma ei lugenud välja, kas lapsele on ka professionaalset abi otsitud: psühholoog, võõrutusravi jne Tegemist on ilmselgelt sõltlasega ja seda sa ise ei ravi, ei vitsaga ega ilma. Pöördu Tallinnas olles noorte nõustamiskabinetti või otse psühhiaatriahaiglasse. Ka teistes Eesti paigus on sarnased nõustajad olemas. Vot sinna viigi plika (kasvõi vägisi). Tartus (vist Tallinnas ka) väga hea psühholoog Toivo Niiberg nt

otse loomulikult, kui jutt ei mõika , tuleb sirakas vastu sääri anda. Oled isegi tulbi, et viitsid sahmerdada temaga, kuigi see ei peaks olema su kohustus. Ükskord täiskasvanuna ütleb sulle aitäh, et suutsid tast inimese kasvatada.

Ma ei taha millegipärast uskuda, et vits aitab. Ehk oleneb see lapsest, aga minu plika ütles mulle, et löö-löö ja siis lihtsalt kõndis kodust minema. Sättis ennast sõbranna juurde elama. Õnneks on need ajad möödas, usun, et aitas see, et lubasin plika kuti enda juurde elama, siis kui tüdruk oli veel 15.a. Järgmisel nädalal saab ta 18 ja püüab oma elu ja õppimised korda saada.
Igatahes raudset närvi sulle Kurb ema, ma tean, mida sa tunned;)

kui ikka jagu ei saa-lase erikooli saata, meil Kaagvere täiesti olemas. Seal on eemal alkost ja suitsust ja ehk teeb seal ka omale vajalikud järeldused. Käib ehk kooliski ja rahuneb maha.
Ma arvan, et sina tast ise enam jagu ei saa. Võta ühendust kohaliku lastekaitsetöötajaga ja tema annab nõu, kuidas erikooli saatmine käib ja mida selleks teha.

Kuigi jah, mõnda on see kool parandanud, mõni saab alles vanglas aru, et tegi midagi valesti.

Mis tehtud, see tehtud, oli see nüüd õige või mitte, aga tagasi pöörata ei saa seda nii ehk naa. Kõigi meetodite mõju sõltub nii meetodist, lapsest kui kasvatajast ja on mingis ulatuses juhuslik. Antud juhul võis ka vits hästi mõjuda, pole üldse välistatud.

Kui midagi soovitada, siis seda, et sellest teemast enam ei räägitaks ja seda võtet ei korrataks.

Ei ole see Kaagverre saatmine nii lihtne midagi ja kas see õige olekski. Minule enamus toetajaid ei soovitanud seda varianti ning jumal tänatud. Tüdruk ei käinud õigel ajal koolis, aga nüüd õpib ta täiesti edukalt Täiskasvanute Gümnaasiumis. Ehh, olen oma lapsega hetkel väga rahul, ta on väga asjalikuks muutunud.

emmekene - pole hullu!:)))))))) KUI plika provotseeris, et ega sa ei julge jne - siis olid need kasevitsad ehk ainsad õiged asjad.:) Eks tüdruk peab aru saama, et sa ka inimene ja piirid väga tähtsad. No kartku siis kasevitsagi kui muud ei tunnista.:)

Niiet ära põe ja ole endas kindel - ära karju, ära irise - a mis ütled, seda ütle ja nõua.

Ma ütlen kohe, et Kaagverre ära teda jumala eest saada ,plekk jääb külge ja seal on veel hullemad inimesed koos, nii et ta jääbki probleemseks .Samuti ei soovita ma võõrutuskliinikusse, ma ei usu ,et see sõltuvus on ,noor lihtsalt proovib eri asju,kes poleks meist noorena purjus olnud. Proovi taga heades suhetes olla ja näidata ,et sa oled tema poolt ,mitte vastu. Muidu tal jääb selline mulje ,et tuli venna juurest ära mingi inimese juurde elama, kes tema soovidest ei hooli. Räägi temaga veelkord rahulikult,kui sõbraga,ära kasuta üleolevat tooni ja ära moraali pea.Küsi ,et miks ta joob ja ,et mis ta arvab mis tema tulevikust saab? JA ära heida talle, ette ,et oo,mis küll sinust tulevikust nii saab! vaid ikka küsi ilusti,kuidas ta kujutab ette seda:) Küsi,et kas tal on äkki mingeid oma probleme, millest ta sulle tahaks rääkida, et äkki leiate koos lahenduse. Ma tean näiteks väga hästi,miks ma koolis käia ei tahtnud, seal olid klassikaaslastega konfliktid mul,aga ema käest sain sõimata jne. Keegi ei süvenednudki sellesegi, MIKS ma seda teen jne. Nii et küsi,kuidas sa saad talle abiks olla ja nii. Aa, ja ütle kohe ära,et kas sulle meeldis vitsa saada.Et ei meeldinud ju, et kui sa enam saada ei taha, siis proovime asju teistmoodi lahendada, et enam ei peaks sa teda nii karistama.
Edu:)

Suur aitäh asjalike nõuannete eest. Kaagverre saatmise peale pole mõelnudki, ja ei usu, et sellest abi oleks. Üritaks enne ikka rohkem heaga(kasevitsad on minu arust veidi parem variant kui Kaagvere). Igatahes täna läks plika siiski kooli. Praegu pole koju veel tulnud, aga telefonile vastas, ja tundus olevat üsna kaine.
Eks, kui koju tuleb, siis räägime. Tundus, et see vits siiski korraks ehmatas niipalju ära, et täna on tunduvalt rahulikum olnud. Loodan, et see nii jääbki, kuid ei usu...:(
Aga räägin temaga igatahes..

Ahjaa, unustasin mainida, et psühholoogi juures oleme käinud nii koos , kui eraldi..esimene kord kui üksi läks, ütles: "mõttetu mutt". Lootsin, et vast siiski hakkab ennast avama vms..kahjuks ei olnud tulemust :(
Kui keegi oskab soovitada head psüholoogi Tallinnas ja lisada, kus ta vaustu võtab, kuulaksin hea meelega...

Räägi temaga ka tema endisest perest, tema vanematest, elust seal kodus. Sellest, et tal võib olla eelsoodumus alkohoolikuks saamisel. Püüdku ikka mõelda enne, kas see joomine on nii väga õige. Räägi talle, et oled mures ja tahad aidata, oled ju seda juba mitmed aastad teinud, aga kui ta hooli sellest, siis sinu soov aidata väheneb juba varem. Kui ta on täisealiseks saanud, siis peab ta ise enda eest hoolt kandma niikuinii. Sinnamaani tahaksid talle kõige paremat hoolt, lasku siis seda teha sul.

Vähe andsid

Ei teinud sa valesti midagi. Kui ikka jutt pärale ei jõua, siis tuleb rääkida temaga selles keeles, millest ta aru saab. Ega siis tulevikus temaga ka ainult inglikeeli räägita, kui seadust rikub.
Ehk jõudis plikale viimaks pärale, et tema tahtmine ei olegi taevariik? Et kogu maailma ei arvesta ja ei hakka arvestama ainult teda. Ja et ka tema kohta käivad reeglid ja seadused.
Hiljavõitu muidugi, aga ehk veel mitte liiga hilja. See väike ehmatus ehk pani ta mõtlemagi. Parem las saab kodus vitsa, kui hiljem trellide taha pannakse.

miks te siin kõik nii julmad ja kalgid olete ja ei püüagi last mõista? Ilmselt ei ole teil peres selliste kasvuraskustega last,kurb on lugeda neid kirjutisi, tekib täpselt sama tunne kui omal ajal oli mul lapsega probleeme,siis oli näpuga näitajaid rohkem kui aitajaid.Nii mõnelgi on nüüdseks samad probleemid kui mitte veel hullemad,üks saab vanaemaks oma 17 aastase tütre poolt,ja noorem suitsetab ja joob nagu minulgi oli.Ma ei parasta teda vaid proovin nõu anda kuidas meie asjast üle saime,vits ja karmid karistused ei aita,tuleb rääkida ja sõbraks saada.

mis siin mõistetamatut on, selge ju et tüdruk on oma karistamatuses täiesti veendunud - et võibki teha mida iganes. Kui jutt pärale ei jõua, siis triibuline sabaalune ehk küll. Lapsed on ju erinevad, mõnele piisab kurvast pilgust, teisi hoiab ainult vitsahirm. Ausalt, ma seda vabakasvatust ei poolda, kui on vaja karistada, siis tulebki karistada. Ja on olukordi, kus peabki kasevitsad tuppa tooma, nii on toimitud sajandeid ja mina pean seda igatahes õigeks.

aga vaata, kurb ema, kui pubekas pöördub ise lastekaitse inspektori poole või kooli sotsiaaltöötaja poole ja ütleb, et sa teda peksad.... mis siis? võitjaks jääb muide see ülbe ja kasvatamatu pubekas! ära löö last!

Aga vaata, hmm, sellised karistamatud lapsed lõpetavad kahjuks enamasti trellide taga. Kogemused. Kahjuks! Nad nimelt ongi veendunud, et neile ei saa keegi mitte midagi teha. Igasuguse jutu lasevad nad lihtsalt ühest kõrvast sisse, teisest välja ja jätkavad samas vaimus.Ja on lõpuks siiralt üllatunud, kui täiskasvanuna korrarikkumiste eest vangi pannakse. Kuidas siis nii? Minuga tuleb rääkida, mind tuleb veenda, ei tohi niimoodi karistada jne. Need on näited praktikast.
Jõhkra peksmise ja vitsaga nähvamise vahel on ikka vahe ka.
Karistus peab olema selline, mis mõju avaldan. On ju näha, et sõnad siin ei mõju.

aga vaata,"kogemused", seda ma väidangi, et seaduste järgi jääb pätile kahjuks õigus, sest kui ta oma triibulise tagumiku ette näitab, jääb süüdlaseks see kes heas usus teda karistas.
antud juhtumi puhul võib see vitsaga vehkimine juba asjatu olla, tekitab vaid trotsi ja viha.

Mul pole seda kerge rääkida, aga päris mitu aastat võitlesime tütre varastamistega. Algul läks kodust raha kaotsi, siis hakkasid tekkima asjad, mida ta ise poleks ilmaski jõudnud osta... ise ajas muidugi kõike tagasi, tema pole võtnud ja tema leidis... Rääkisime mehega mõlemad temaga iga kord, rääkisime ja rääkisime elureeglitest, aususest, mis tunne tal endal oleks, kui keegi ta asju varastaks... ikka rääkisime... Ei saa ka öelda, et tal oleks puudus olnud taskurahast või tähelepanust. Ükskord siis tuligi välja, et tema "leitud" ehe oli pärit ühe ta sõbranna ema ehtekarbist. Vaat siis otsustasingi, et nüüd ilma vitsata enam ei saa. Tüdruk oli siis samuti 14 nagu teemaalgataja laps, viimane piir veel, kus vitsahirm võib mõjuda. Ma olin sel hetkel pärast seda jutuajamist tütrega ja teise tüdruku emaga muidugi shokis, aga rahulik, ei karjunud ta peale ega sõimanud... selline tunne oli nagu näeksin ennast kuidagi kõrvalt. Selgitasin lapsele rahulikult, miks ta karistada saab, ta vist ei uskunud viimase minutini, et ma tõepoolest vitsad toon. Aga tõin õuest kase küljest ja käskisin tüdrukul püksid maha võtta. Alles siis sai vist aru, et mul on tõsi taga ja hakkas nutma ja seletama, et ta enam ei tee. Ütlesin, et selle peale oleks ta pidanud varem mõtlema ja kui ta lõpuks endal püksid maha sai, kütsin tal tagumiku ikka päris kirjuks nii et plika röökis kui ratta peal. Siis kamandasin ta nurka järele mõtlema. Terve õhtu oli vaikselt oma toas, aga siis tuli kallistama, see oli nii siiras tema poolt, et poleks osanud oodatagi, sest kaua aega olid meie suhted olnud väga pindmised, rohkem tema poolt ikka mitterääkimisi, keerutamisi või niisama ülbitsemisi. Kallistasime ja nutsime mõlemad, aga sellest päevast peale hakkasin teda usaldama. Sellest on nüüd 2 aastat möödas, vargustel oli igatahes lõpp. Vahest muidugi on probleeme koristamise, riiete vms pärast, mõnikord jätab midagi rääkimata, aga ometi tunnen, et võin teda tähtsates asjades usaldada. Nii et see esimene ja viimane vitsatoomine oli õige ja ma arvan, et oma sisetunnet peab uskuma - kui see tunne ütleb, et on vaja karistada, siis tuleb ka karistada.

kui vana su laps siis oli kui sa talle vitsa andsid??

Tundub, et asi on alguse saanud halbadest sõpradest + tema enda puberteet. Ei oskagi mingit nõua anda. Tuleb oodata, kuni suuremaks kasvab ja mõistus kehale järgi jõuab. Aga räägi temaga jah sellest, et kas ta selle ei mõtle, et kui sind poleks olnud, oleks ta lastekodus? Aga mitte nii, et ta PEAKS sulle tänulik olema jne, see ajab trotsi täis.
No veidi naljakas on see vitsa andmine nii vanale, aga kui ütled, et muutis teda vähe taltsamaks, siis on korras. Kuidagi peab ju aru pähe saama, kuigi ei, ma ei poolda löömist ega muud vägivalda.
Psühholoogi jutu peale saadaks ta sind nagunii pikale. Pole mõtet, ausalt.

Tehke midagi koos, minge šhoppama ja siis kohvikusse, äkki avab end, räägib sulle oma muresid jne. Aga ära ise küsi, kui tahab, siis räägib. Ta peab usaldama, et rääkida.

Ähvardamine on ka halb, aga võiksid ikkagi öelda, et kui nii jätkab, siis ühel heal päeval on teie kodu uks temale suletud. Algul kindlasti mõtleb, et ähvardab, aga kui ütled seda otse ja nii et ta usub, siis äkki mõjub.

Kõik, mis ütlen, pole selle poolt, aga kuidagi peab ju kasvatama ,olgem ausad pubekale (mõnele) lihtsalt ei ole võimalik muidu mõistust koju kutsuda. :P

Edu sulle ja ära alla anna, muidu on ta varsti samasugune, nagu ta enda vanemad ja kellegile pole selliseid kasutuid (vabandust) inimesi vaja. :(

Kui teemaalgatajast saan veel aru, siis teise ema käitumine on juba raskemini mõistetav.
Mõlemal juhul tundub siiski, et mingeid karistusi (ei pea silmas füüsilisi) ei järgnenud enne kui emal närv lõplikult üle viskas.
Niisama rääkimine kui selle tegusid ei järgne annab lapsele selgelt vale signaali- kusjuures juba väga väikesele.

mis tütred teil on, isver küll? mul 17 aastane ja elus kokku ehk tuleb 1 purk siidrit ära, mida prooviud on, lihtsalt ei huvita teda, parem õpib, loeb või teeb süüa.

vaadake ikka peeglisse kui sellised tütred on, muidugi teemaalgatal natuke teine tera, ta "sai" selle lapse alles 10 aastaselt aga reeglid tuleks rangelt paika panna ning mis põhiline: REEGLITEST TULEB KINNI PIDADA! kui ikka ütlesid, et saab vitsa, siis ei mingit 'süda-läks-haledaks-juttu' enam, kes Sind enam hiljem usuks?

Kirjutan capslockiga: TUBLI, OLED TEEMAALGATAJA! OLEN SIIRALT ÕNNELIK, ET ON VÄHEMALT ÜKS JULGE LAPSEVANEM, KES JULGEB LAST KASVATADA! SA HOIATASID TEDA, TAL OLI VÕIMALUS MUUTUDA, AGA TA VALIS TEISE TEE JA SELLEGA KAASNEVAD TAGAJÄRJED. TUBLI, TUBLI, TUBLI!

Olen siiralt hämmingus, et järjekordselt on leidunud üks "tark" lapsevanem, kelle arvates füüsiline karistamine ongi kasvatamine.
Maailmas pidi olema kaks lõpmatut asja- ruum ja inimlik rumalus. Vähemalt rumaluse lõpmatus on järjekordselt tõestatud.