Olen meeleheitel teismelise noormehe ema. Poeg saab kohe 16aastaseks. Kooliga on viimastel aastatel probleeme olnud, kuid siiani oleme ikka kuidagi hakkama saanud ja istuma pole jäänud. Nüüd siis tundub, et see hetk on käes. Poiss koolis ei käi, hommikuti palun ja anun tund aega, et ta ärkaks ja kooli läheks. Suure hädaga saan ta ülesse. Käib väljas tiiru ära ja poole tunnipärast on tagasi. Leiab mingi vabanduse nt. koolis ei saa wc - d kasutada tulin koju toaletti. Elame kooli kõrval ja selliseid vabandusi leiab tihti. Lähen ju tööle ja ei saa teda kontrollida terve päeva. Mida teha? Kas panna teise kooli, sest sõbrad on siin mitte just kõige paremad, sellest ka see suur allakäik.Poiss on ülimalt mõjutatav. Ja sõprade arvamus on ülitähtis.
Kolime nüüd uude korterisse, mis siit pisut kaugemal. Aga ilmselt hakkab ta ikka siia oma sõprade juurde käima.

Oleks ta siis rumal, ta lihtsalt ei käi koolis....

Ehk on kellelgi kogemusi, mida teha, et poiss kooli ära lõpetaks.

Poisile on kindla käega isa vaja.

Meil poiss samuti 16 ja koolis käia ei taha. Kuna hommikul läheme mehega mõlemad vara tööle, siis jääb poiss veel koju. Millega ta tegeleb, ei tea; igatahes vähemalt ülepäeviti ei vea ta ennast üldse kooli ja kui läheb, siis vihastab näiteks millegi peale ja astub enne lõunat juba kooli uksest välja.
Oleme käinud küll klassijuhataja ja psühholoogi jutul; poiss on ennast kenasti üleval pidanud ja lubanud ausa näoga, et jah, parandab ennast. Aga ei paranda. Klassikursuse kordamine on sel aastal küll kindel, sest mitmes aines on ainult ebarahuldavad hinded ning käitumine ka ebarahuldav.
Elame maal ja teist kooli lähedal pole. Samuti on kõik sõbrad siin. Poiss ise kooli vahetada ei taha. Tahab tööle minna...
Mitte midagi ei oska enam teha. Isa on juba käega löönud, sest ei jaksa enam poisiga rääkida ega riielda. Arvas isegi, et kui tahab, eks mingu siis tööle. Aga temasugust kogemusteta klutti ju kusagile ei võeta.
Vahel süüdistan ennast, et oleme poisil lasknud n.ö. üle pea kasvada, kuid me peame ju tööl käima, et peret toita ja elamise jms. maksta jne. Niigi muresid kuhjaga.
Tundub, et asi ükskord katastroofiga ka lõppeb. Jääb kool pooleli ja siis ei ole tal üldse enam mingit stiimulit õppima minna. Kutsekooli ta näiteks ka minna ei taha, sest polevat sobivat eriala... Ohh, raske on tõesti. Ja retsepti ei ole.

Kui ei aita rääkimine, tuleb muul viisil läheneda. Püksirihm nimelt.

Mis epideemia on meie lapsi tabanud? Tagutajad "miks te oma lapsi õigel ajal ei kasvatanud" võiks kuss olla. Vestleks nendega kellel tõsine mure. Mul ka poiss, saab otsapidi 17, kooliga jama juba teist aastat, ja teine katse 9kl lõpetada, aga...? Ka ei taha koolis käia ja õppidagi mitte. Proovinud koduõpet, vahetatud kooli, käidud spetsialistide juures,(ajudega kõik isegi väga korras), lubanud ja lubanud , aga skeem sama, mis ülalpool mainitud. Kaaskannatajad emad, mida teha? Me peaks vist mingi jututoa looma, saaks mõtteid vahetada, siin saame ainult kriitikat, vaevalt et hüva nõu. Meie puhul tegu Tallinnaga.

ja las lähebki tööle.enne tehke selgeks,et siis otsigu endale elamine ja elagu nagu täiskasvanu,kui tahab niiväga täiskasvanu olla! töökoht otsigu ka ise.
mõnel jõuab siis kohale,et peab koolis käima.

ot, ma nüüd ei saa aru, 17-aastane, aga ikka põhikoolis. ma lõpetasin juba 18-aastaselt keskkooli. õigemini 17 ja peale kooli lõppu sain 18. ma ei süüdista kedagi ega midagi, aga minu jaoks tundub see imelik.

Ilmselt on lapsel mingi muu psühholoogiline probleem, mis teeb võimatuks koolis käimise ja õppimise. Katsu see selgeks teha. Üldiselt on nii, et kogu kasvatus peab toimuma kuni 7-10 eluaastani, teismeeas lõikad oma kasvatuse vilju ja siis pole suurt midagi enam teha. Ainult saad suunata, näed kuidas sinu kujundatud väärtused ja harjumused on kinnistunud. Igaljuhul püksirihm või muu vägivalla meede on selles vanuses tulemusega null. Võib-olla aitab koolipoolne aktiivsem surve (klassijuhataja, õppealajuhataja). Oled kooliga ühendust võtnud? Seda pead Sina tegema, sest tänapäeval puudub koolil seaduslik võim ja ta ei liiguta lillegi.

Kaks võimalust - kas lapsel napib võimeid selle programmi järgi õppimiseks või ei ole temas õigel ajal kasvatatud kohusetunnet ja vastutustunnet.
Esimesel juhul aitaks lihtsustatud õppekava, sellest käib igal juhul jõud üle ja kool saab ikka lõpetatud.
Teisel juhul.... no hilja vist jah! Seda kohusetunnet tuleb kasvatama hakata väikesest peale. Ka siis, kui ülesande täitmine alati ei meeldi, tuleb seda siiski teha - kuidas ta siis tööl mõtleb hakkama saada? Kui antud ülesanne ei meeldi, siis jalutab minema? Ema ei saa kontrollida? Ei peagi! Laps peab väikesest peale olema nii kasvatatud, et korraldus mõjub ka siis, kui emmet kõrval pole. Kes tal siis kogu elu sabas sörgib?
Kool ei liiguta lillegi? No minu arust teeb kool kõik, mis tema kohus. Õpilasele antakse võimalus õppida. Vägisi tundi ei tirita jah. Ja kui seda tehtaks, siis hakkaksid mammad varsti hädaldama - ahistatakse. Ja lõppude lõpuks - kelle laps see siiski on. Kas kooli või lapsevanema?

Kohuse- ja vastutustunde avaldumisvormid võivad teismelise eas võtta väga kummalise väljenduse. Ei saa kuidagi väita, et kui noor ei lähe kooli, siis tal vastutustunne puudub. See on eneseotsimise ja teiste paikapanemise aeg. Kõik senitehtu (siia hulka kuulub ka kooliskäimine) tundub mõttetu ja vale.
Ei ole neednoored miskid hädaldajad ja virisejad. Lihtsalt mõned suudavad oma tundeid ohjata paremini kui teised. Vaevlt siin tänitamine aitab. Pigem tuleks lahata neid perspektiive, mis koolis mittekäimine kaasa toob. Ja kui ikka ei lähe kooli, siis tuleb tööle minna, sest kohustused peavad tõesti olema.
Tuleks lasta ka oma teismelisel välja öelda, mida ta ise arvab, et mida on vanemad, kool või keegi veel valesti teinud, et just meie pere järglane tavapäraselt ei käitu.
Aga eks nad kõik ole sel ajal suuremal või vähemal määral kummalised, naljakd, halenaljakad, kurjad, kurvad, koleerilised ja melanhoolsed.
16aastase tütre ema

to imelik
tänapäeval lõpetatakse keskkool 19 aastaselt. st enamvähem. kes saab natuke varem kes hiljem.
7 aastaselt kooli + 12 aastat koolis.

ähvardaks Astangu alaarenenute kooliga, et kui ikka tavakooli jaosk sobimatu, siis läheb sinna. Vaataks kas kannatab selle häbi välja. Või võtaks puhkust ja käiks tõesti "tita" käekõrval koolis - istuks ise klassis ka. See peaks suht kiiresti mõistuse pähe panema. Või ajaks tööle ja võtaks üüri, söögi ja kommunaalide eest julmalt iga kuu, mis ta võlgneb ning ütleks, et väljakolimiseks peab hakkama raha koguma s.t. üüriraha ja tagatisraha ja siis on adjöö. Elagu siis omaette - suur inimene nagu ta on. Miks mina peaks mingit laiska loodrit üleval pidama? olid ka mul teismelisena probleemid ja haukusin ema peale, aga koolis olid pea kõik viied. Seda tööd võtsin tõsiselt.

Lihtsalt imestama panevad need lapsevanemad, kel ainult üks laps ja sellegi kasvatamisega ei saada hakkama. Meie pere KOLMAS poeg on ka praegu teismeline ja ütlen ausalt, et tema kasvatamine on olnud kõige raskem, kuna lapsel kõva pea ja seetõttu koolis keerulisem.Igapäevane lapsega õppimine ja vajadusel koduõpetajate abi kasutamine on olnud elementaarne läbi aastate. Praegu käib noormees 11. klassis ja tuttavad tüdrukute emad saavad naerukrambid, kui ütlen, et kontrollin siiamaani iga päev poisi õppimist, aitan keeleõppel jms mida oskan ning reaalainetes, mida ma sel tasemel enam ei valda, on meil palgatud koduõpetaja. Ka mina olen tahtnud uskuda lapsest parimat, et nii suur inimene saab aru õppimise tähtsusest jms, paraku on selle tagajärjeks olnud ainult ridamisi kahtesid. Ka meie laps on nõudnud kooli poolelijätmist, soovinud tööle minna vms - oleme sel teemal rääkinud ja veennud teda iga aasta ma ei tea kui palju kordi, aga ütlen ka ausalt, kui "ilusti rääkimine" ei ole aidanud, siis oleme olnud karmid ja nõudlikud. Ma ei ole kodune ema, töötan kahel kohal ja jõuan vahel koju alles õhtul kell 10, aga ükskõik mis kell ma ka ei jõuaks, esimene asi on koju tulles on olnud küsida lastelt, kuidas päev on läinud, mis mureks ja aidata neil koolitööd ära teha, mingu selleks aega kasvõi poole ööni.Paraku, mida probleemsem on laps, seda enam aega tuleb talle pühendada, ja hoolikalt püüda ennetada uute probleemide teket. Kui lapsevanem ei vaevu (teismelisele)lapsele piisavalt pühenduma ega ole oma nõudmistes järjekindel, siis ei ole mõtet kaevata, et laps käest ära. Suhtumine, et "näe, naabri laps on ise tubli ja vanemad ei pea temaga vaeva nägema, miks sina ei ole"; või "küll laps ise teab, mis teeb"; või "mina ei jõua temaga sõdida, las olla"; viib ainult ummikusse.

Aga mind paneb imestama inimene, kes näeb kõike ainult läbi oma silmade.

Jah ,tegelikult on see probleem väga levinud ,et 14-16 aastased hoiavad koolist kõrvale,Tean neid oma tutvusringkonnas vähemalt viit.Siin on tegu nii poiste kui tüdrukutega,ja nad on kõik üsna norm.peredest kus vanemad töötavad ja korralik peavari olemas .Mõni on käinud igasugu komisjonid läbi ja ähvardatud erikooliga aga ei midagi,põhjuseid leiab noor alati ja mõnikord lihtsalt ei taha ja kõik.Targutajad on siin need kellel lapsed veel sellises vanuses pole või kellel pole lähedast ,kellel on selline mure.

mul 14 ja 7. klassi poiss.kuna kohe alguses selgus, et poisil kõva pea, aeglane, keskendumisraskused. siis olen algusest peale temaga koos õppinud, viimased 4 aastat on koduõpetaja kes temaga matemaatikat õpib.ise lihtsalt ei jaksa kõike ja üks noorem laps on veel. õnneks läheb kooli ja käib kahtesid parandamas kuigi õpetajad vist tahaks temast lahti küll saada. õnneks on kaheline ainult matemaatikas, muud ained on enam-vähem.olen ise käinud koolis lapse eest võitlemas ja kui vaja ka psühhiaatri juures vastuvõtul käinud.
aga tundub, et õigel ajal sai selgeks tehtud õppimise vajalikkus sest esialgu teab ise ka, et väga oluline on vm 9.klass ära lõpetada.
võtan muide iga päev aega, et temaga rääkida igasugustest asjadest jne.isa suhtleb lapsega minimaalselt aga õnneks on poisile autoriteet.

Osade laste puhul aitab nö "vägisi" tundi tirimine. Kui lapsevanem ise tahab, et kool sekkuks ja ka vastutaks, kuidas see siis ahistamine on? Ikka 50/50 peab see asi põhikooli osas olema: kodu ja kool käsikäes.

vot sellised inimesed on ikka looduse kroon ,ähvardada astangu kooliga ,miks seal käimine on häbi asi ,annak jumal sulle terveid lapsi aga ausalt öeldes ei tohiks sellised inimesed üldse lapsi saada ,kel nii enesekeskne arvamine.

Ei ole mõtet soovitada ähvardamist, et paneme siis lapse teatud puudega laste kooli. See ei mõju juba seetõttu, et nii kaugelt ei saa üldse koolis käimist kontrollida ja tulemus on sama, mis mõte sellel sõitmisel ja elamispinna otsimisel jms. on?
Pedagoogide-poolne surve ei aitaks samuti, kuna tekitaks veel rohkem vastumeelsust. Tean, et poisil on väga keeruline läbisaamine paari aineõpetajaga, kes sõna otses mõttes kiusavad poissi. Aga lugu juba nii vana, et seda miski ei muuda.
16a. poisi võib lubada küll tööle, kuid ta ei ole ikkagi iseseisvaks eluks ju valmis. Kui läheb kaugemale, siis peab leidma elamispinna - see omakorda maksab. Või arvate, et see 16a.-ne oskab üürilepingut sõlmida ja omab ettemaksuks raha?
Kõrvalseisjatel on hea soovitada aga olukorra tõsidusest saavad aru vaid need emad-isad, kellel just selline laps on. Kooli psühholoog oskas kokkuvõtteks lohutada samuti vaid sellega, et ainult aeg ja vanus panevad asjad paika. Kui.

Astangul käimine, kui sa oled vaimse alaarenguga, ei ole häbi jah. Aga normaalse intellektiga inimesel on seal käimine ikka jube imelik või mis? Sellega näitadki, et kui ta tahab kääbikut mängida, siis peab ka nagu kääbik elama. Ja ma ainult ei ähvardaks, vaid viiks ta tõesti sinna kooli üle, kui muidu mõistus pähe ei tule.

Ja see elamispinna teema ongi keerukas. Peabki laps matsuga vastu maad käima, kui muidu mõistus persest koju ei tule. Tahab täiskasvanu olla, siis peab ka niimoodi elama. Mis kasu on 16-aastase ludri nunnutamisest? Et ta ei saa ikka hakkama ja ma teen kõik ta eest ära? Nii ta vastutustunnet ei õpigi. Lõpuks on 30-aastane luuser kaelas, kes ainult sõpradega hängib ja sult pappi küsib. Vot see on tõeline õnnetus.

siis peab küll ikka kõva pea olema, kui neli aastat käib koduõpetaja ja ikka saab kahtesid...

miks on keeruline läbisaamine õpetajaga? äkki on omal ajal jäetud kodutöö tegemata lapsevanemal,et kuidas tuleb õpetajatega käituda?
ja just ajadki tööle! las tunneb ja avastab,et ei suuda üüri maksta! kas sina pead siis edasi poputama,maksad üüri,elektri? siit see jama sul alanud ongi juba varem!
tean,mida räägin,sest endal üks laps kõva pea-probleemid õpetajatega,kiusavad jne. pahad! teine laps väga hea pea-mitte mingit problat õpetajatega,ütleb,et "ole ise normaalne ja sinuga ollakse ka" vot nii!

ta peab ise sul tundma,et ta pole eluks valmis,sinu juttu erinevatel teemadel on ta küll ja küll kuulnud,miks peaks uskuma.hoia aga jätkuvalt ja kaitse kogu aeg-keerad endale paraja käki,lapsest ei räägigi!

aru ma ei saa miks küll halvustavad kohe kasvatage korralikult,andke aga peksa.ja mis sest peksa andmisest kasu on mitte miskit, järjest suurem trots tekib lastel oma vanemate vastu.

ei saa isegi aru,kus on halvustamine,kus soovitus ELUST ENESEST! trots tekib siis,kui kogu aeg on saadud ,mida tahetud,ja järsku tuleb vastutama hakata! poputamise tulemus! piitsa ja präänikut tuleb anda,ja sinna juurde arusaadavalt seletades miljon korda!

Vastuseid
Kuini 8kl lõpuni polnudki probleeme. Klassi lõpetas ära, sest eelnevad veerandid olid korras. 9 klassi läks hea meelega ja teadmisega, et see põhikooli lõpuklass ja avab uksed gümnaasiumi, üle kuu oligi kõik ok. Õppis sundimata. Ja siis..............vot äkki kõik, ei õppimist ei koolis käimist. Ülim vaenulikus nii meie, kui ka kooli suhtes. No proovitud sai kõike präänikut-piitsa ja mida kõike veel, ei miskit. Jäi, siis psühholoogi juurde pöörduda, kuhu mina algul üksi käima jäin, sest endal oli mõistus otsas ja närvid läbi. Hakkasin ennast ümber kasvatama ja nõuandeid saama, kuidas teismelist mõjutda, et ta kaasa tuleks. No lõpuks tuli, selgus kah üht teist, ka seda, et peaga kõik väga korras(kõva ei ole, Astangul või Ristikul küll miskit teha pole),IQ antud rohkem, kui kesmisele eestlasele. Aga kas see aitas, ainult seda, et ei saanud enam ütelda, et MIS MA SINNA KOOLI LÄHEN MA JU LOLL. Määrati koduõppele, mis tegelikult on koduõppest väga kaugel ja koolile/õpetajatele väga vastumeelene, vähemalt seal koolis, kus laps käis. Jäigi klass lõpetamata. Sügiseks otsisime uue kooli(sellest ka vanus 1 aasta suurem ,kui muidu põhikooli lõpus), väga hea kool(hästi võeti vastu, 4s kes oli nõus vastu võtma). Algus oli paljutõotav, aga nüüd on jälle küsimärgi all, kas ikka lõpetab ja kui lõpetab, siis gümnaasiumi uksed on küll kinni.
Aga vot istungi siin ja mõtlen/analüüsin miks? Mida ma valesti teinud olen. Olen väärtustanud haridust, kui laps on abi vajanud on ta seda saanud, haritud kuluuriüritustega, nõutud korda, töö tegemist ja alles siis lõbutsemist. Ise ka pedagoogiharidusega, tean lapseea perioode, teismelisi, kooli, klassi ja kodu. Aga vot miks ja minu lapsega? Ja paistab, et paljudel teismelistel kooliproblemme, põhjused on igal ühel omad, aga omagi tutvusringkonnas võin mitut leida, nii poisse kui tüdrukuid.

väikelapsel jonn,teismelisel trots-üht ja sama tähendavad! tähelepanu ja piire palun!
aga tänapäeva vanemad märkavad alles siis,kui enam koolis käia ei taheta....

Lapsele midagi ei meeldi, ei istu... Kas õppimine raske, õpetajatega ei saa hästi läbi, klassikaaslatega pole klappi?
Kui midagi ei taheta teha - siis selleks on põhjused. Põhjused on vaja üles leida, siis saaks juba edasi minna.

kuskilt on jäänud midagi,mis segab enesekindel olemist...vb on tulevik ebaselge....vb on lapsepõlvest miskit häirima jäänud,komplekse tekitanud....vb tunnetab,et on viletsam kui teised...pubeka eas väga kergelt tekkiv tunne muuseas!

ma ei saa aru, minu lapsed käivad küll koolis, kuna ma olen neile teinud selgeks, et kui nad seda ei tee, siis hakaku hoobilt mulle elamispinna eest üüri maksma või kolivad päevapealt välja (JA EI OLEKS KA KAHJU!) - kohe kaovad igasugused lollid ideed ära

üldiselt käbid ei kuku kändudest kaugemale