Nii, trip on tehtud, aga ausalt öeldes mulle see erksaid elamusi ei pakkunud. Võib-olla kultuuriloohuvilisi millegagi köidab, kuid tavainimesele on pigem igav. Tore muidugi on, et olen ära näinud, aga ei oleks ka midagi kaotanud, kui ei oleks käinud.
Olen nõus, et kõige ehedamat Peipsikandi külaelu näeb Kolkja ja Varnja kandis, kus ka mul silm lõpuks särama läks, aga üles kiidetud põhjapoolne 7 km tänavaküla Kasepää oli küll puhas üles vuntsitud turistikas – rikkurite moodi suvekodud koos jeepide või muidu tutikate sõiduautodega hoovides! Nagu mingi näidispaik maalilisest jõudeelust, aga kindlasti mitte näide reaalsest maaelust.
Seevastu Kallaste linn jättis masendava mulje ja linnaks ei suutnud seda kuidagi pidada. Näis, et aeg on seal aastakümneid tagasi seisma jäänud. Lausa nukker! Meeliköitvad olid vaid vaated Peipsi järvele.
Paljukiidetud sibula- ja kalarestoran Kolkjas oli tõeline pettumus. Ma ütleks, et kehv kaasaegsus, mida on üritatud napi kultuurilisusega putitada. Ka sibulatee oli täiega igav. Vana postitee Põlva ja Tartu vahel on võrdluses kordades huvitavam. Alatskivi loss on kenasti korda tehtud ja paitab silma, ent hirveaed mingi eriline vaatamisväärsus nüüd küll ei ole. Eestis on palju inspireerivamaid mõisaparke, kasvõi Vana-Vigala liigirohke mõisapark koos ajaloolise nutumüüriga.
Kokkuvõttes siis seda, et loomulikult võib Peipsi ääres uitamas käia, ikkagi kodumaa, ent ootusi ei tasu kõrgeks kruttida.